Friday, December 23, 2011

PLEKKSEPP, RÄTSEP, SÕDUR, NUHK (Tomas Alfredson, 2011)






Rootsi režissööri Tomas Alfredsoni "Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk" on spioonifilm John Le Carré romaani põhjal, tehtud Inglismaal ja peaosas näeme nauditavat näitlejateansamblit briti kino praegustest tähtedest alates Gary Oldmaniga peaosas ja lõpetades talle sekundeeriva abilise Benedict Cumberpatchiga. Tugeva näitlejakaardiga film räägib topeltagentide paljastamisest briti salaluures 1970ndate aastate alguses. Sündmustik on fiktiivne nagu John Le Carré romaanides tavaks, kuid me ei saa ka lõpuni kindlad olla, et selliseid sündmusi luure telgitagustes aset poleks leidnud, luure on teadupoolest oma salastatuse tõttu üks köitvamaid valdkondi, mille vastu kõigil on huvi, kuid millega mitte keegi kokku puutuda ei taha. See on maailm, kus mängitakse väga räpaseid mänge, kusjuures mänguritel puudub isegi organiseeritud kuritegevusele omane aukoodeks. Kui see illustratiivne kiht kõrvale jätta, räägib Le Carré raamat ja ka kõne all olev film just sellest samast aust ja inimlikust väärikusest, mis selle ameti juures on hõlpus kaduma. Meenutagem kasvõi alles mõne aasta tagust Eesti suurimat spiooniskandaali - Herman Simmi juhtumit. Inimlikus plaanis viitab Le Carré ka sellele, et tegelemine poliitiliselt sedavõrd valgustkartvate küsimustega nagu riigisaladused, eeldab enese ohverdamist, oma elu ohvriks toomist ühiskondlikult organiseeritud moodustisele, mida nimetame riigiks.
Plekksepp, Rätsep, sõdur, nuhk on filmis malendid, keda peategelane, Gary Oldmani kehastatud George Smiley kasutab topeltagendi skeemi paljastamiseks. Kujund jookseb filmist läbi mitmel korral justkui rõhutades nende inimeste depersonifitseeritust, oma inimliku näo kadumist võimumängudes. Õigupoolest toob Le Carré oma menuromaanis ära karakterite galerii, mis vaatab vastu pea igas töökollektiivis, rääkimata avalikkuse luubi all olevatest poliitikutest. Siin on pimesi oma idee läbilöömise nimel töötavaid karjeriste nagu Toby Jonesi mängitud Percy Alleline, pehmeloomulisi kaasajooksikuid nagu Toby Esterhase David Denciku kehastuses või heauskseid ettureid nagu filmi alguses kuuli saav Jim Prideaux, keda mängib Mark Strong.

Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk“ on meeste film, naised on jäetud nõrgemaks ja kannatajaks pooleks nagu see John Le Carré raamatutes reegliks. Huvitav on siinjuures kõrvutada Ian Felmingi James Bondi raamatuid ja nende põhjal vändatud filme Le Carré maailmaga. Vastandina Bondi kehalisele seikluslikkusele on Le Carré tõsisem, psühholoogilisem ja kuivem. Samas on Le Carré tegelased oma müüdavuses ja väiksuses inimlikumad kui Flemingi kangelaslikud ja karikatuursed karakterid. Gary Oldmani sissemängitud George Smiley on Le Carré romaanides üks läbivaid kujusid – seda meisterspiooni ja sisekontrolli detektiivi võib kohata keskse tegelasena viies romaanis, samamoodi on neis läbiv ka tema vastane, halastamatu nõukogude salaluure agent Karla, kes on ka antud filmis ja romaanis esile tuleva spiooniskandaali mahhinaator. Et tegemist on esimese romaaniga Le Carré niinimetatud Karla versus Smiley tsüklist, siis võiks ju oodata, et Alfredson teeks filmiks ka ülejäänud kaks romaani “Auväärt koolipoisi” ja “Smiley inimesed”. Võib olla see aitaks paremini avada toimuva tagamaid ja mõista karaktereid. Praegu jäi Alfredsoni filmis nii mõndagi hämaraks ja võimaldas lugu mitut moodi tõlgendada, seega tuleb romaani eelnev tundmine kindlasti kasuks. Ühtlasi tõukab film raamaturiiuli juurde, et taas kord üle lugeda mõni Le Carré või Graham Greene’I spioonikas ja selline kunstiliikide ülene dialoog on alati tervitatav. 

Thursday, December 15, 2011

LÕBUMAJA (Bertrand Bonello, 2011)

Bertrand Bonello "Lõbumaja", algupärase pealkirjaga "L'Apollonide - mälestusi ühest lõbumajast" viib vaataja XIX sajandi lõpu Pariisi, luksuslikku bordelli, kus armatseti šampusevannis ja oma keha pakkuvad noored naised liikusid ringi sametis ning pitsivahus. See oli ka kõrgklassi lõbumajade viimane õitseaeg, toonane majandussurutis tõstis aga peatselt rendihindu ja prostituudid pidid kolima tänavale, kuhu nad on jäänud senini. Bonello võtab peenetundeliselt ette selle põlatud ja teisalt ihaldatud ameti varjukülje ning liidab selle nutikalt üldisemasse konteksti. Esteetika katab erootika ja sotsiaalne taust saab peegliks üksikisiku
traagikale.
http://www.youtube.com/watch?v=uO3LgQkDCWE

Filmi ikooniliselt keskseks tegelaseks saab naine hüüdnimega Juuditar, kes satub ühe väärastunud kliendi ohvriks, mille tagajärjel jääb ta nägu moonutama võigas arm. Bonello loob sellega väga ilmeka kujundi,
tuues sellise groteskse koledusega esile ihale suunatud inimkaubanduse tõelise pale. Aga see pole Bonellole veel kõik - filmi lõpuminuteil, mida võib julgelt nimetada Grande Finale'iks, tõmmatakse sellele
kujundile veel üks keerd peale, kui Juuditar Madeleine'i painajalik unenägu ka pildis lavastatakse. Põnev on vaadata Bonello narratiivi käsitlust - lugu kulgeb lineaarselt ja kronoloogiliselt, samas viskab ka filmi stsenaariumi kirjutanud Bonello süžeesse kaadreid faabulas hoopis kaugemal asuvatest hetkedest. Bonello kasutab ka kaadri jagamise võtet, näidates üheaegselt mitmes ruumis toimuvat. Seda võtet kasutatakse peamiselt krimifilmides, et vaatajat sündmustiku üheaegse arenguga mitmes ruumipunktis kursis hoida, Bonello Lõbumaja pole aga krimifilm, ehkki ka siin on oma kriminaalne element. Jagatud kaadris ilmneb kõige paremini Bonello taotlus - näidata lõbumajas toimuvat võimalikult täpselt ja argiselt - naised pesevad ennast, söövad, magavad, valmistuvad õhtuks, et vastu võtta uusi kliente. Magus erootika taandub miinimumini, keha müüvad naised muutuvad seksinukkudeks, kelle peal aristokraadid ja töösturid oma iha
rahuldavad.  Hiilgav klantspilt peidab enda all mädanevaid hingi ja kodanlus õgib oma õisi. End võlavangi müünud naised ei tohi lubada mingeid tundeid, omaette väljas käimine on keelatud ja tulevik pea1 olematu, sest abikaasaks ei taha neid keegi. Kaitstud pole nad millegi eest, olgu see siis vägivald või haigused. Nii lõpetab üks filmi tegelastest Julie süüfilisehaigena nagu Emile Zola Nana. Kui Nana pidi aga oma elu lõpetama unustatuna, sünges üksinduses, siis Julie'd toetavad ta saatusekaaslased - iha vangid ja ühiskonna vangid, mida iha toidab. "Lõbumajas" polegi üht keskset tegelast, siin on mitu tegelaskuju, kes kõik kannavad erinevaid filmi seisukohalt olulisi tähendusvälju - Madeleine saab vägivalla, Julie kaitsetuse ja Pauline lapsikuse sümboliks. Nende perenaine, tähendusrikkalt laetud nimega Marie-France, kes lesestunult on võtnud kahe lapse kasvatamiseks ette lõbumaja pidamise, sümboliseerib siinjuures nii kasuahnust, kui ka
sellesama ühiskonna ohvrit, mille varjatud tahtmistele ta nii varmalt vastu tuleb.

Ühtlasi on Bertrand Bonello "Lõbumaja" tõsine ja kurb film sallivusest, tõrjutusest ning märgistatusest, mis seksuaalsuse varjatud poolega kaasas käib.

("Delta" Klassikaraadios 9.dets)

KLOOSTRIGA SEOTUD (Vahur Laiapea, 2011)


Eesti film on saanud taas ühe dokumentaalfilmi võrra rikkamaks, nädal tagasi esilinastus Kinos Sõprus Vahur Laiapea film “Kloostriga seotud”. See on vaatluse vormis mõtisklus Petseri kloostriga seotud inimestest, kelle veendumuse kohaselt püsib maailm tänu palvele.
See on väike ja südamega tehtud sissevaade ühe õigeusu preestri argipäeva, mis koosneb palvetest ja riitustest. See on ka katse anda edasi ühe koguduse elu ajaloo muutustes. Kuid see pole ilmselt olnud filmi peamine eesmärk – humanistlikele teemadele pühendunud Vahur Laiapea seab vaataja mõtliku pealtvaataja rolli, andes võimaluse tutvuda õigeusu kiriku niiöelda köögipoolega, samas ei koorma režissöör vaatajat liigse infoga, rääkimata õigeusu põhimõtete lahtiseletamisest. See, mida tähendab õigeusk, ja miks inimesed end sellele pühendavad, eeldab režissöör, peaks olema juba selge. “Kloostriga seotud “ vahendab keskkonda, milles usk elab ja emotsiooni filmi tegelaste ümber. Filmi keskne tegelane on auväärses eas Isa Jevgeni, kes on Petseri kloostri lähedal asuvas väikeses, Püha usukannataja Varvara puukirikus tegutsenud juba aastakümneid. Tema kaudu tuuakse filmi ka teatud kultuurilooline kild - kui veel kümne aasta eest oli tal kirikukooris tosinkond eesti keelset lauljat, siis praeguseks on nad kõik juba lahkunud ja jumalateenistust Isa Jevgeni enam eesti keeles ei pea. Küll aga on ta nõus lahkelt oma argipäevast rääkima ja lubab kaameral teda saata nii matustel, ristimistel kui ka kloostris, seal võtab ta  osa kellamängust, mis kujuneb ka filmis omaette elamuseks. Isa Jevgeni on vahendaja siin- ja sealpoolsuse vahel, keda usaldatakse ja kelle juurde tulevad nii noored laulatusesooviga kui ka need, kel vaja ära saata oma kallid lahkunud. Hoopis müstilisem tegelane on setu päritolu nunn Õde Olga, kes tuli usku pärast aastakümnete pikkust tööd meestejuuksurina. Ligi 80ene põdur naine tühistab mõne lausega surma omaenese müstilisele kogemusele toetudes ja annab teada, et valmistub selleks isegi. Teispoolsuse ligioleku teema on filmis läbiv, sellega seotud traagika minimaalne, surma ei kardetagi, pigem on see üleminek ühest maailmast teise, kus surematu hing edasi elab.
Filmi kolmandaks tegelaseks on salapärane Gennadi, kes on juba 20 aastat seisnud iga päev kiriku seina ääres, näoga kloostri poole ja lugenud palveid. See on tema, kes filmis sõnastab selle, mis kogu aeg õhus – et maailm püsib vaid tänu palvele. Kui palve muutub nõrgaks, siis variseb maailm kokku, ütleb Gennaid selge veendumusega. Aga see on ka kõik, mida me selle mehe kohta teada saame. Miks see Odessast pärit, üksi elav mees just Petseri ja Varvara kiriku oma palvete lugemiseks on välja valinud ja millest ta elab, ei selgu ka kaadritagusest tekstist.
Vahur Laiapea laseb rääkida pildil, ta taandab end samuti vahendaja, dokumenteerija rolli nagu Isa Jevgeni, kes peab kirikuraamatust üles otsima lahkunud ja sinna juurde kirjutama uued ilmakodanikud. Film “Kloostriga seotud” on oma seletamatuses ja rituaalirikkuses omamoodi palve, mis peab muutma maailma paremaks, pannes vaataja mõtlema igavikuliste probleemide peale.
Vastamata jäävad aga ka mõned küsimused – Laiapea teeb filmi alguses kroonikakaadritega sissejuhatuse Petseri kloostri ajaloole, tõdedes üsna peatselt, et kloostrist filmi teha tal sealse vastuseisu tõttu ei õnnestunud ja seetõttu keskenduski ta kloostri kõrval oleva väikese puukiriku vaimulikele. Samas oleks Isa Jevgeni, Õde Olga ja Gennadi loo saanud ära rääkida ka selleta. Aegade sidet, mis luuakse kroonikakaadritega film alguses, märgib vaid Isa Jevgeni tõdemus eesti keele hääbumisest koguduses. Vaatajale saab selgeks, et autoril ei õnnestunud teha filmi nii nagu ta oleks seda tahtnud, aga see pole ka asi, mida vaataja peaks teadma, filmi panus on ju hoopis mujal – nende väärtushinnangute edasi andmises, mida filmis olevate inimeste tegevus peegeldab. “Kloostriga seotud” on väike film, mis ei taotlegi arvatavasti edu filmifestivalidel või leviõigusi, pigem on see nii öelda isiklikuks tarbimiseks ja aja maha võtmiseks, et mõelda argipäevast kaugemale. Siin aga kerkib esile taas seesama leviprobleem – realevis filmi ei näidata ja ilmselgelt poleks see kinoomanikule ka kasumlik, seega tulebki ära oodata filmi linastus ETVs ja loota, et kunagi on ka selliseid väikseid filme võimalik ka mingist andmebaasist ära vaadata.  
("Kino.Kino" Klassikaraadios 15. dets.)

Wednesday, December 7, 2011

TREE OF LIFE (Terrence Malick, 2011)


Tänavune aasta on vist küll esimene kogu PÖFFi ajaloos, mil festivali lõpufilm hakkab kohe  linastuma ka realevis. nüüd on see juhtunud - Terrence Malicki "Tree of Life" ehk "Elu puu" jookseb Forumcinema ketis ja tunustust tuleb avaldada levitajale, sest tegu pole üleüldse niiöelda reavaataja filmiga, ehkki seda võiksid õigupoolest ära vaadata kõik, kes kunagi on võtnud vaevaks mõelda elu põhiküsimuste peale.
Terrence Malicki filmograafias viies film on tal kõige eksperimentaalsem ja ka tema intiimseim linatöö. Intiimne juba selles mõttes, et käsitleb iga inimese elus kõige lähedasemaid teemasid - perekond, ligimesed, surm ja armastus. Malick paneb proovile vaataja empaatia- ja ka kaasamõtlemisvõime, sest mingeid äratuntavaid lahendusi ta ei paku, filmis peaaegu et lugugi puudub. "Elu puu" räägib ühe keskikka jõudnud mehe lapsepõlvemälestustest ja kaotusvalust, mis ei taha kustuda. Ühtaegu esitab Malick väljakutse kogu universumile, pöördumata sealjuures otse Looja poole - maailma algusele viitava pildireaga küsib Malick - kust on pärit elu, kuidas tekivad läheudssuhted ja kuhu lähevad meile kallid inimesed siis, kui neid enam siin ei ole. Enamgi veel - Malick sunnib rohkem kui kahe tunnise, omaette kulgeva vaatemänguga vaataja mõtlema selle üle, kas me oleme teinud kõik, et oma lähedasi hoida, kas oleme teinud kõik, et me ei kahetseks, kui on liiga hilja. See on film vastutusest, usust ja lohutuse lõputust otsimisest. 

"Elu puu" on eepiline ja poeetiline suurteos, nii on Malick seda ilmselt kavadanud, suured küsimused nõuavad ka suurt vormi - väga olulise osa filmist hõlmavad vaatemängulised kaadrid loodusjõududest, valgusest ja värvidest; filmi tuumikuks oleva perekonna lugu on sellesse põimitud videopäeviku laadsete stseenidena ja seda kõike saadab peaaegu lakkamatult klassikaline muusika - Brahms, Bach, Mahler - õigupoolest on klassikalise muusika teadjal filmi huvitav vaadata juba selle poolest, et kui palju muusikalisi tsitaate ja lõike ta suudab ära tunda. Selge see, et nii öelda reavaatajale on selline katsumus liiast. Pole ju tegelikult lihtne leida end olukorras, kus su sülle on pandud suur perekonnapildialbum, kuhu on lisaks perepiltidele pandud terve rodu väljalõikeid loodusajakirjadest ja sa pead viisakusest selle kõik ära vaatama. Filmi puuduseks saabki see hõlmamatus, haaramatus, mis ilmneb püüus kogu universumi saladus ühe korraga ära lahendada. See on ambitsioonikas projekt, mis tekitab palju küsimusi. Teisalt on küsimused mõtlevale vaatajale just see, mille pärast kinno minna. Kuid üpris ilmselt on see film tahtnud olla suurem kui ta välja tuli. Sellises ambitsioonikuses ja üle ääre voolavas suurejoonelisuses meenutab ta üht teist tänavu oodatud aga pauguga läbi kukkunud linatööd - Lars Von Trieri maailmalõpuainelist "Melanhooliat" . Ehk siis - kasutage, aga omal riskil.

(Delta filmikomm 1.dets)