Monday, February 25, 2013

ELAVAD PILDID (HARDI VOLMER, 2013)


Hardi Volmeri “Elavad pildid” jõudis kinoekraanidele sobivasti just enne Vabariigi sünnipäeva. See on ühe väikerahva ajaloo ja hääbuva rahvusriikluse idee taustal mõistetava missiooniga propagandafilm, mille ülesandeks on kindlustada inimliku loo kaudu meie iseseisvuse aadet, valgustada noorsugu ja kasvatada isamaalisust.
Kaks tundi ja 15 minutit kestval linatööl on mitu temaatilist kihistust - siin on ajaloosündmuste taustal hargnev perekonnadraama, lugu vastamata armastusest ja perekonnast, kes iial teineteist ei leia; samas on see ühe rahva lugu, kes sõdade ja vallutajate kiuste tahab elada oma kodus, ning lõpuks on see ka lugu kinost kui meediumist, mis nendesamade inimlike lugude ja dokumentalistika kaudu on ühe tormilise sajandi sündmusi ja mentaliteedi muutuseid talletanud.

Vana kinomehhaanik Julius ja ta elukaaslane Helmi elavad Tallinna vanalinna majas, mis on olnud ka kinoteatriks. Helmi lapselaps on otsustanud maja maha müüa ja see seab vanapaari taas vastakuti minevikusündmuste ja mälestustega pöördelistest aegadest. Filmikatkete ja meenutuste kaudu viib film vaataja tagasi eelmise sajandi algusse, kui filmi peategelane Helmi sündis. Ta kasvas üles parunist isa juures, koos mõni aasta vanema Erikuga, kellesse ta aastatega üha enam kiindub. Samas majas elab ka uje kinomehhaaniku poeg Julius, kes Helmit endale soovib. See ongi armukolmnurk, mis peab taluma sõdu ja anastajaid. Nende kodu muutub lokaalist revolutsionääri muuseumiks, ühiselamuks ja lõpuks soovib seda ära osta tõmmunahaline välismaalane.

Volmeri film koosneb kunstiliselt viimistletud episoodidest. Filmikatked, mis annavad edasi eri ajajärke, järgivad teostuselt täpselt tollele ajajärgule omast stilistikat - siin on tummfilm, esimesed helifilmid ja pestud värvidega 50ndad. See on ühtlasi retk läbi eesti filmi ajaloo, samas peegeldub siin ka meie filmide kultuurikihi hõredus, sest täpseid vasteid Volmeri filmis näidatud lõikudele polegi meie kodumaisest filmikunstist alati võimalik leida. Volmer laenabki siis mujalt - näiteks Chaplinilt, kelle “Naeratus” saab muusikaliselt aastakümneid läbivaks meloodiaks.
 Toimuvat on lihtne sümboolselt üldistada - vanalinna majast saab võrdpilt õnnetule Eestimaale ja Helmi on me paljukannatanud rahva kehastus. Esindatud on pea kõik võtmelise tähtsusega momendid Eesti ajaloost - iseseisvusmanifest, kadaka-saksluse ja eestluse vastasseis, põgenemine välismaale, võõrriikide okupatsioon, küüditamised, iseseisvuse taastamine, Estonia hukk, puuduvad veel viited mullu lahvatanud usalduskriisile. See on justkui lähiajaloo lühikursus vanemale koolieale, kes õpitu hästi omandanud ja peaks oskama nüüd pildikeelde pandud märksõnu lugeda. Kuid ka kõige parema tahtmise juures pole võimalik ühte filmi ja paari tundi kokku suruda kogu ajalugu, rääkida sinna juurde veel südantlõhestava armastusloo ja teha seda kõike kunstiliselt veenvalt.

“Elavate piltide” peamine väärtus on näitlejad - ei juhtu just tihti, et ühes filmis saab näha sedavõrd suurt hulka tippnäitlejaid. Filmi täheks kujuneb Anu Lamp, kes mängib Siberist tagasi tulnud Helmit. See episood on ka filmi kaalukaim ja Lamp toob karakteri vajaliku sügavuse nauditavalt esile. Lambi osatäitmine oleks väärt filmi omaette, ta sõna otseses mõttes kehastab seda paljunäinud ja kurnatud aga väärikat naist, kes ei tea enam midagi oma poja ega mehe saatusest, kuid tuleb tagasi koju, et veeta siin ülejäänud elu.

“Elavatel piltidel” on väga hoolikalt tehtud näitlejate valik, sest näidata tuleb mitut põlvkonda ja võtmeisikute vananemist. Siin panustab Volmer vaieldamatult andekale uuele ekraaninäole noorimale Hendrik Toomperele, kel tuleb kehastada kolme generatsiooni. Hästi klapivad omavahel ka üksikute episoodide paarid - eesotsas Ita Everi ja Aarne Ükskülaga.

Omas elemendis, tragikoomilise filmi ja animatsioonimeistrina saab Volmer olla aga vaid mõnel korral, nii kujunevadki filmi parimateks hetkedeks mõned lavastuslikud leiud, milles mängitud kõnekate detailide ja ka animatsiooniga nagu näiteks Kuule lendav kärbes.

“Elavad pildid” on järjekordne katse elavdada meie lähiajalugu ja kannatuse aastaid. Ühtlasi kinnitab film taas teadmist, et meil on head näitlejad, keda ekraanil filmitööstuse hõreduse tõttu vähe kasutatud.


(Delta, 22.veebruar)

No comments: