PROMETHEUS (Ridley Scott, 2012)

(pildi allikas: http://www.mlahanas.de/Greeks/Mythology/Prometheus.html)

Vana-Kreeka pärimustes on Prometheus titaanide soost pärit tegelane, kes lõi savist inimese ja andis talle vastu jumalate tahtmist ka tule. Selle eest aheldati titaan kalju külge ja ta pidi aastasadu kannatama piinu hiigelsuure kotka käes, kuni Herakles ta ahelaist vabastas.

Ridley Scotti uues, äsja meiegi kinodesse jõudnud suurfilmis kannab muinaskangelase nime kosmoselaev, millel oleva meeskonna eesmärk on leida tsivilisatsioon, mis on aluse pannud inimkonnale. Ehkki eesmärk peaks olema üks, on meeskonna liikmetel erinevaid agendasid, millest juhinduda ja lahingutandrilt lahkuvad vaid kaks, android ja inimene, et alustada uut ulmesaagat kinoajaloos.

"Prometheus" on mõnes mõttes ajalooline film – läinud sajandi lõpu ulmefilmide nägu kujundanud Ridley Scott on tagasi selle esteetika ja temaatika juures, mis ta tuntuks tegi. Siin on tuttavaid elemente nii "Alienist" (1979) kui ka "Blade Runnerist" (1982), lähedasem on "Prometheus" "Alienile" – 30e aasta tagusele meistritööle, mille kunstilist taset pole siiani suudetud ületada. Peamiselt vastutas selle eest Šveitsi kunstnik H.R.Giger, kellele Scott tegi ülesandeks kujundada ka "Prometheuse" maailm. Kui väga üldistada, siis võib öelda, et "Prometheus" on "Alien" uuele põlvkonnale. Neile, kellele meeldisid "Alien" ja "Blade Runner", meeldib ka "Prometheus", neile aga, kes mingil põhjusel nende kolme aastakümne vanuste teostega tuttavad pole, on kolmedimensiooniline vaatemäng omamoodi sissejuhatus klassika juurde. Selles suhtes on "Prometheus" isegi eelfilmiks Alieni-saagale. Ja mitte ainult selles suhtes - "Prometheuse" lõpuminuteil ekraanile ilmuv olend pole ju keegi muu kui tulevane Alien. Sarnane on ka filmi sisu – teistelt planeetidelt oma päritolu otsiv inimkond satub vastakuti teistsuguste eluvormide ja mõtteviisidega, mis välistavad inimlikkuse ja seavad ohtu inimkonna edasise kestmise. Siit võib leida ka seoseid Prometheuse müüdiga, kuid esimese filmi põhjal on veel vara neid välja tuua. Võib arvata, et oodata on vähemalt ühte järg, sest teadlase Elizabeth Shaw, keda mängib Noomi Rapace ja Michael Fassbenderi kehastatud android Davidi missioon jätkub - Prometheuse legend pole selle filmiga veel lõpuni räägitud.

Ridley Scotti "Prometheus" on eelkõige vaatemäng, mida võib ja tasub kolmemõõtmeliselt kogeda. Samas pole "Prometheus" see sõna, mis hakkaks kujundama ulmefilmide tulevikku. Võib ka olla, et teadusliku fantastika valdkond on üldse ammendumas, sest läinud sajandi keskpaigas tehnika võidukäiguga alguse saanud optimistlik lähenemine tulevikule, kus aastal 2000 peetakse esimesed olümpiamängud Kuul ja inimesed puhkavad avakosmoses, on hakanud asenduma hoopis pragmaatilisema maailmavaatega. Usk helgesse tulevikku ja inimese kontrollitud tehnika võidukäiku on asendumas fatalistliku apokalüpsise kartusega ja sellega, et inimese loodud tehnika ta kontrolli alt väljub. Isaac Asimovi kirjeldatud loojale kuulekatest robotitest on saanud androidid, kes järgivad oma käitumismudelit ja juhinduvad neid loonud kurjade geeniuste seadustest.

Võib ka mängida mõttega, et 1979ndal aastal linale tulnud "Alien" oligi omamoodi punkt teaduslikule fantastikale. Sisuliselt enam midagi lisada pole, sest ulmekirjanikud alates Jules Verne'ist ja Herbert George Wellsist on võimalikud teemad juba kõik lahti kirjutanud. Jäänud on vaid vormiline külg, mida muidugi on mitmel viisil, eriti kinokunstis arendatud. Ridley Scotti Prometheus on seega samuti üks üpris hea näide taaskasutusest.

(Delta, 8.juuni)

1+1. INTOUCHABLES (Olivier Nakache, Eric Toledano, 2011)

Philippe on 50ndates aastates härrasmees, kellel on raske puue – ta on kaelast allapoole halvatud ja vajab pidevat hooldust. Lisaks sisemisele kapseldumisele on jõukas invaliid sulgenud end välisilmale ka väljastpoolt – oma luksuslikus Pariisi kinnistus ümbritseb teda elitaarne kõrgkultuur – ajaloolised maalid, mööbel ja pidevalt mängiv klassikaline muusika, mille eest teenijad kaitsevad end kõrvaklappidega. Ometigi vajab Philippe isiklikku saatjat, kes oleks tema päralt 24 tundi ööpäevas. Konkursile ilmunute hulgas on ka töötu ja kriminaalse minevikuga hiigelkasvu mustanahaline Driss, kes ilmub kohale vaid selleks, et saada äraütlev allkiri, mis aitaks tal saada järjekordset abiraha.

See on tõsieluline raam mullu valminud ühele lõbusamale ja optimistlikumale filmile. Filmi nimeks Intouchables, Forumcinemas ketis linastub see nime all 1+1. Režissöörideks ja stsenaariumi kirjutajateks meie vaatajale pea et tundmatud Olivier Nakache ja Eric Toledano ning peaosades Francois Cluzet ja Omar Sy.

1+1 on intelligentne meelelahutus, ka tegelikkuses toimunud sündmustel põhinev lugu kahe natuuri ja kahe maailma põrkumisest ning teineteise täiendamisest. Eluliste vastandite kaudu annab film edasi allakäiva Õhtumaa ees seisva terava probleemi – Vana Euroopa suletud ühiskond ja väärtuste süsteem versus koloniaalmaadest pärit immigrantide põlvkonnad, kes on tõrjutud ühiskonnaelu äärealadele ja kelle kestmise tagatis on kohanemisvõime. Põrkuvad õhtumaine, suletud kõrgkultuur ja seda ületav, tänavatasemelt võrsuv massitarbekultuur, pop, mille juured ongi sisserännanute või teistpidi võttes, väljaaetute, ekspluateeritute muusikas. Need kokkupuutepunktid ja konfliktid on edasi antud äärmiselt vaimukalt - nii näiteks ei taandata tuntud klassikat pelgalt telefonihelinaiks ja Drissi talupojamõistus värskendab suhtumist moodsasse kunsti.

Driss ja Philippe abistavad ja täiendavad teineteist – sangviinik kohtub melanhoolikuga, tervis ja elujanu dekadentliku surmatungiga. Tulemuseks on uue elu algus mõlemale poolele. Vaataja lahkub saalist hea tuju ja naerust märgade silmadega.

Nakache'i ja Toledano filmi väärtus ja fenomen seisnebki selle keeruka probleemistiku käsitlemises äärmiselt lihtsalt, selgepiiriliselt ja lõbusalt. Elu poolt ette antud karakterid mängivad Francois Cluzet ja Omar Sy filmilikult suureks. Aristokraat Philippe Pozzo di Borgo loost on aastal 2004 valminud ka dokumentaalfilm, mille üht kaadrit võib näha ka Nakache'i ja Toledano filmi lõpus. 1+1-es on moslemist Abdelist saanud mustanahaline Driss, ja religioossed tõekspidamised on jäetud tähelepanuta, seevastu huumor, mis päästab igal elujuhtumil, on alles ja isegi võimendatud. Olivier Nakache on öelnud, et ta ongi soovinud teha inimlikku komöödiat, Philippe'i ja Abdeli sõpruses oli head ainest ja autoritel ongi pärast mitmeaastast koostööd õnnestunud teha ka rahvusvaheline läbimurre. Veidi kummastav on, et USA-s on filmi süüdistatud rassismis mustanahalise osatäitja pärast, Nakache'i sõnul oli ainukeseks põhjuseks araablase asendamine mustanahalisega näitleja valik – Omar Sy on Nakache'i ja Toledanoga teinud koos juba kolm filmi ning annab Drissi karakterile muidugi oma lahenduse, ja nagu juhtub tihti heade näitlejate korral paistab see praegu ka ainuvõimalikuna. Rollilahenduse eest on Omar saanud juba mitmel festivalil parima meespeaosatäitja tiitli ja edestas Prantsuse filmiauhindade jagamisel selles kategoorias ka Jean Dujardine'i filmist Artist. Samas pole auhindajad ja au jagajad kahjuks piisavalt tunnustanud Francois Cluzet panust – staažikas näitleja peab oma rolli tegema vaid näomiimika abil, kusjuures Omar Sy saab selleks kasutada kogu keha.

Hollywood on filmi ümbertegemisõigused juba ostnud, huvitav on see, kes hakkab filmi lavastama ja millised osatäitjad valib poliitilisele korrektsusele pühenduv Hollywood. Algupärandi võlu aga vaevalt et jäljendada õnnestub.

(Delta, 1.juuni)