Festival tähendab pidevaid valikuid nagu eluski - kui teed üht, ei
saa teha teist, kui valid ühe filmi, võid ilma jääda teisest, võib olla
suuremast elamusest. Aga võib olla on sellest ilmajäädud elamusest
suurem see võimalusse kätketud saladus, mis võimaluse kadumisega alles
jääb. Seega, pole valesid valikuid, on isiklikud valikud.
Kanada režissööri Jeff Barnaby esimene täispikk mängufilm „Rhymes for
Young Ghouls“ paotab ust Kanada tagatubadesse - Teise Kanadasse, kus
indiaanlased on endiselt alamrass, keda valged võimurid võtavad heaks
ära kasutada nagu soovivad. Mi'kmaqi hõimuga seotud režissöör toob
vaatajani 1960ndatesse aastatesse paigutuva loo 15-aastasest Ailast,
kellel saab küllalt rõhumisest ja vägivallast ning kes otsustab oma
perekonna vaenajatele kätte maksta. Barnaby näitab, et indiaanlasi ei
hävita mitte ainult valgete ülevõim, nad lasevad sellel sündida, otsides
unustust alkoholist ja narkoärist. Barnaby filmil on liigutav ja
vapustav lugu, siin on kujundirikkaid visuaalseid lahendusi, kuid
vaataja suhe näidatavaga on raske tekkima. Näitlejad on pühendunud, kuid
kaamera ei anna neile ruumi olla. Liiga selgelt on ära tunda režissööri
kaadritagune hüüe: „Läks! Võte!“. Ei teki kunstilist tervikut, mis
vaataja lukku sisse tõmbaks.
Prantslanna Lola Bessis ja ameeriklane Ruben Amar kohtusid New Yorgi
Filmikoolis ning moodustasid produktsioonikompanii „Les Films De la
Fusée“. Mullu valminud „Swim Little Fish Swim“ on nende esimene täispikk
mängufilm, Rotterdami kavas on see alajaotuses „Bright Future“ all, kus
võib tihti leida isegi huvitavamaid filme, kui mõnevõrra harjumuslikult sotsiaalkriitikaga
laetud võistluskavas. „Swim Little Fgish Swim“ on kantud Tee-Ise (DIY)
maailmavaatest ja esteetikast. Siin on kõike seda, mille kaudu
tavatsetakse defineerida indie-filmi: mängupillidega tehtud muusikat,
käsikaameraga üles võetud võbelevat pilti, naiivseid karaktereid ja
kapitalismi vastast ideoloogiat. See teatud kliššeelikkus ei mõju aga
häirivalt, seda võib võtta omamoodi žanrifilmina. Meeldivaks mängivad
selle näitlejad, sujuv montaaž , sümpaatne heliribaja lihtne lugu. Noor,
kunstist huvitatud pariislanna satub New Yorki ja soovib seal läbi
lüüa, takistuseks on aga ta ema, kes MoMas peatselt näitust korraldamas.
Pariislanna uued tuttavad 4-aastase tüdruku vanemad on samuti
teelahkmel - sahtlimuusikust isa ei soovi oma talenti müüa kaubandusse,
ta haiglahooldajast abikaasa vaatab aga juba uut eluaset, et
elukvaliteeti tõsta ja vabaneda pisikeses korteris toimuvatest
sõpradest. See pole mitte armastus- vaid ühe perekonna lugu. Paralleele
võib leida kasvõi Andrus ja Katrin Maimiku telesarjast „Hakkab jälle
pihta“. „Swim Little Fish Swim“ on lugu isekusest, teistega
arvestamisest, olemise oskusest, mis tuleb elamise kogemusega.
Brasiilia autori Paulo Sacramento „Riocorrente“ võistleb Rotterdamis
aga Tiigrile. See on hea näide autorifilmist, mis loobub
dialoogipõhisest ja selgitavast narratiivist ning kasutab filmikunsti
väljendusvahendeid tegelaste tundemaailma edasiandmiseks. Filmis on
neli, üksteisega seotud tegelast, kõik nad on oma eluga mingil viisil
ummikusse jooksnud ja film viibki murranguni, mis peaks tooma lahenduse.
Sacramento siit edasi vaatajat ei juhi, vaatajal tuleb endal pusle
lõpetada või siis torisedes saalist lahkuda. „Riocorrente“ tegevus
toimub Sao Paolos, ning siinjuures on linnalgi oma roll. See on
keskkond, mis surub peale rutakat elutempot, kiirendades seeläbi
lõputuna tunduvat sõitu teadmatusse suubuvas spiraalis. Sacramento ei
anna mingeid vihjeid oma tegelaste motiivide kohta, vaataja tõmmatakse
kaasa nende süvenevasse kriisi, mis ootab plahvatavat lõpplahendust.
„Riocorrento“ on film kriisist ning seda nii ühiskondlikul kui ka
üksikisiku tasandil. Sacramento tabab siin ajavaimu, mille väljendust
näeme Ukrainas, Lähis-Idas ja ka sealsamas Sao Paolos ning teistes
Brasiilia linnades, kus võimud ajavad spordivõistluste sildi all kallist
maineparandusprojekti.
(Foto: Rotterdami Linnaarhiiv @ tunneltalk.com )
Mööda Rotterdami laiu rattateid lakkamatult mööda tuhisev
rataste vool teeb tallinlase kadedaks, kinod pakuvad pelgupaika ja
põgenemisteed ahvatlevast reaalsusest.
Wong Ching Po „Once Upon a Time in Shanghai“ (2014) on just see, mida
nimi tõotab - Hong Kongi filmitööstuse vastus „Once Upon a Time..“ sarjale, mille kõigi keskmes oma õiglust otsiv kangelane,
lindprii, kes peab üksi paksust ja vedelast läbi tulema. Tänavu Hong
Kongis valminud „Once..“ räägib 1930ndate aastate Shanghaist, oma
viimasel õitsengul olevast linnast, mida kohe kohe on vallutamas
jaapanlased. See kung-fu filmidele ja film-noir' esteetikale kummarduse
teev linalugu on sisult patriootiline - filmi peategelane talupoeg Ma
Yonghzen (Philip Ng) tuleb linna paremat elatist teenima, ta parema käe
rusikalöök on surmav, seetõttu andis ema talle käevõru, et ta end igal
löögil taltsutaks. Ma sõbruneb linnas võimust võtnud noore
allmaailmakuninga Qi Longiga (Andy On), kuid nende sõpruse hävitab
jaapanlaste salakaval vandenõu kohalike allilmaliidritega, kes tunnevad
end kõrvaletõrjutuna. Ma taltsutatud rusikat võib väga lih tsalt lugeda
kui jagamatu, ühtse Hiina sümbolit, talupoeglikult siiras ja naiivne Ma
ise on töökas Hiina rahvas, ning tema vaenlased rahva vaenlased.
Sellises teemaasetuses pole midagi uut, „Once Upon a Time in
Shanghai“ väärtus on heas võitluskoreograafias, mille eest vastutab
legendaarne Yuen Woo-ping. Filmi peaosades mängivad Philip Ng ja Andy On
täidavad neile pandud ülesande suurepäraselt, kinnitades kung-fu žanri
elujõudu. Ned on uued nimed Hong Kongi filmitööstuses, kes teinud juba
mitukümend osa, kuid alles nüüd jõudmas ka oma lavastuste ja
koreograafia juurde. Tänapäeva kung-fu filmide koreograafiat
iseloomustab sujuvus ja võitlusstiilide sulandumine, sealjuures
laenatakse ka mujalt Aasia riikidest, Ladina-Ameerikast ja Euroopastki.
Just selliste filmide pärast tasub Rotterdami tulla, sest PÖFF ega
Helsingi ei pruugi neid näidata. Kui wu-shu veel meie ekraanidele
mõnikord satub, siis eksperimentaalfilme meil reeglina ei näe. Selleks
on Rotterdami festival tõotatud paik.
Kolm aastat tagasi pärjati Rotterdamis Tiigri auhinnaga Sonar
festivali eestvedaja Sergio Caballero film „Finisterrae“. See oli
kummaline audio-visuaalne kogemus, unenägu, mis ei tahtnud lõppeda.
Tänavu esitles Caballero Rotterdamis oma teist pikka mängufilmi nimega
„Distantsia“. Ehkki jutustus oli selgemapiirilisem, võis selle
tähenduste hulka panna võrdelisse sõltuvusse vaatajate hulgaga, ehk et
igaüks võib seda filmi lugeda omamoodi. „Distantsia“ tegevus toimub
kaugel Siberis, mahajäetud hüdroelektrijaamas, kus elab Austria
kunstnik, kes üritab surnud jänest maalima õpetada ja valvur, kes aeg
ajalt siinsest tavadimensioonist kaob. Valvur valvab üht kummalist eset,
mida võib sümboolselt võrrelda „Pulp Fictioni“ kohvri sisu või
„Stalkeri“ toaga. Ehk siis Võimu Vahendit. Austria kunstnik soovib seda
asjandust endale ja saadab seda ära tooma kolm kääbust, kes suhtlevad
üksteisega telepaatilisel teel. Kõige sümpaatsem tegelan e filmis on
valget suitsu tossav tünn, mis räägib jaapani keeles, armastab haikusid
ja igatseb eemalseisvat korstent. Caballero „Distantsia“ on film täis
ootamatuid lahendusi ja lähenemisi, groteski ja koomikat, ning ka
julmust. Kindlasti üks tänavuse Rotterdami kummastavamaid elamusi.
Enne kui Eestis, oli Rotterdamis võimalik ära vaadata Ben Russelli ja Ben Riversi „A Spell To Ward Off the Darkness“ -
(Loits pimeduse peletamiseks). See on rahvusvaheline koostööfilm üksindusest, iseolemisest, taastumisest,
vaikusest. See, mida filmis näeme, tundub äärmiselt tuttav .Filmi avab
Veljo Tormise Tuleloits metsajärve panoraami taustal, filmi lõpetav black metal'i
trupi ülesastumine toimuks justnagu Von Krahlis, isegi näod, kes
kaamera ette jäävad, tunduvad tuttavad, ometi see nii pole - kontsert
filmiti Oslos, metsajärv jäädvustati Soomes. Eestist, täpsemalt Uuest
Maailmast, leidsid Russell ja Rivers aga vajaliku kommuunivaimu, mis
läänemaailmas ammu kadunud. On see tõesti nii, ei tea, nemad teavad.
„Loits pimeduse peletamiseks“ toimib peamiselt läbi vaatluse ja
vaikuse. Eestis üles võetud kaadrid sulanduvad Soomes ja Norras
filmituga üheks, Russell ja Rivers on siinjuures tabanud Eesti suve
iseloomustavaid võlumomente - õhtu- ja hommikuvalgus, vihmaeelne- ja järgne
taevas, päikesekiired läbi saunakorstnast laskuva suitsu. Russelli ja
Riversi „Loits..“ on eksperimentaalne film, autorifilm, mis lähtub oma
sisemistest reeglitest. Autorite endi sõnul on loitsuks film ise, kuid
see võib olla ka filmi muusika - Tormise tuleloits või ka black metal, mis pöördub oma tekitaja, Pimeduse vastu.
Eesti film on rahvusvaheline, nagu armastab rõhutada armastatud
kriitik Jaan Ruus. Detsembris Pimedate Ööde filmifestivalil linastunud
ja nüüd kinodesse jõudnud Miguel Alcantudi „Mustad teemandid” on esimene
Hispaania-Portugali-Eesti koostööfilm. Eesti osa on selles filmis
väike, kuid märkimisväärne. Oluline on see eelkõige meile endile, sest
film toob Eesti Euroopa kaardile selliste jalgpallimaade kõrval nagu
Hispaania ja Portugal, ehkki kanname teatud perifeeria märki ning film
on suure spordi suhtes pigem kriitiline. Seejuures oleme siiski pildil
ja Tallinn on Lissaboni ja Madridi kõrval ilus, väike, puhas ja iidne
oma päikesekiirtes küütlevate vanalinna tornidega. Taas on võimalus
suurele maailmale näidata Eesti näitlejate andeid: Taavi Eelmaa
osatäitmine siinse jalgpallimeeskonna agendina pole sugugi halvem filmis
mängivate hispaania näitlejate tööst. Ja FC Flora pole samuti halb
võistkond, ehkki Flora episood on filmis suhteliselt lühike ega lase muu
maailma vaatajal saada aimu Eesti jalgpalli tasemest. See pole muidugi
selle filmi eesmärk. „Mustade teemantide” siht on avardada vaatajate
maailmapilti ja paljastada suure spordi loosungi varjus tehtud
kuritegusid. Tuleb tõdeda, et oleme selle temaatikaga seotud lähemalt,
kui tahame võib-olla tunnistada. Seda, et jalgpallis on inimkaubandus
üks süsteemi mahavaikitud saladusi, on tunnistanud nii treenerid kui ka
spordiajakirjanikud. Seda, et Eesti on nagu teisedki arenenud riigid üks
võimalikke inimkaubanduse vahejaamu, näitas hiljuti piiril kinni peetud
31meheline Nigeeria „jalgpallimeeskond”.
„Mustad teemandid” räägibki
inimkaubanduse ühest liigist ehk kauplemisest, arengumaadelt toodud
talentide, alaealiste noorukitega, kelle unistuseks on mängida mõnes
jalgpalli kõrgliigas. Talendikütid toovad poisid kodunt ära.
Dokumentidest ilmajäetuna seovad nad end kas halbade lepingutega või
leiavad end hoopis tänavalt. Euroopa linnade kangialustes on selliseid
noorukeid filmi andmetel vähemalt 20 000. Selle filmi „mustad teemandid”
Amadou (Setigui Diallo) ja Moussa (Hamidou Samaké) on pärit Malist
Bamakost. Nad leiab üks Hispaania talendikütt ja teeb poistele
pakkumise, millest on suurest jalgpallist vaimustunud noorukitel ja
vaesuses virelevatel peredel võimatu keelduda: asuda mängima Euroopa
kõrgliigas koos selle juurde käiva kuulsuse ja rahaga. Vineerist sarades
elavatele peredele on peamiseks argumendiks ees terendav seninägematu
teenistus, mille nimel on pered valmis välja panema viimase ning nõus
kas või vere hinnaga hankima raha, et lennutada poisid Euroopasse.
Madridis tuleb keeleoskuseta ja kodust ära lõigatud sõpradel teha
raskeid eetilisi valikuid, kusjuures koju tagasipöördumist peavad nad
ise nagu kodusedki häbiasjaks.
Hispaania
filmilavastaja Miguel Alcantud on võtnud ajada asja, mida seni on
käsitletud peamiselt dokumentaalfilmides. See film on tänapäeva
orjakaubandusest, suure spordi lahutamatust osast – ja seda vaatamata
kõiksuguste organisatsioonide piirangutele ning võimuinstitutsioonide
kontrollile. Film viitab sellele, et kontroll on nõrk ja reeglitest saab
alati mööda minna, kui on vaid tahtmist. Isikut tõendavad dokumendid
võetakse vastutahtsi „spordiprostituudiks” saanud poistelt ära. Kui nad
passid tagasi saavad, on nad seal tehtud palju vanemaks. Dokumentide
võltsimine on ka põhjus, miks Aafrika riikidest pärit sportlased
kiiresti läbi põlevad: koormus, mis neile osaks langeb, on alaealistele
liiga suur ja lisaained, mida nad manustavad „spordiarstide” ja
treenerite soovitusel, söövad tervise seest. Kaudselt aitab
orjakaubandusele kaasa bürokraatia ja võimukandjate saamatus suurlinnade
ülerahvastusega toime tulla. Nagu filmis näeme, ei tunne keegi huvi
võõras linnas hättasattunud viletsa keeleoskusega mustanahalise vastu,
kuni ta pole korda saatnud kuritegu. Õnnetult linnatänavail jõlkuvad
endiste koloniaalmaade noored on probleem, millega Vana Euroopa pole
hakkama saanud. Film osutab sellele, et ka Eesti ei jää oma kaugusele
vaatamata puutumata, ehkki meil on ilm külm ja immigratsioonipoliitika
range.
„Mustad teemandid” on märgiline film selleski mõttes, et
Kolmanda Maailma probleemid Eesti kinolevisse enamasti ei jõua, selle
temaatikaga linatööd linastuvad pigem festivalidel või ETVs. Muidugi on
ka erandeid. See tähendab enamalt jaolt aga seda, et Aafrika teema on
võtnud kajastada mõni Hollywoodi kompanii, mitte et Euroopa kinodes
linastuksid reaseanssidel Musta Mandri riikide filmid. Omamoodi
paralleeli filmide rahvuslikkuse koha pealt võib tõmmata läinud aasta
menufilmiga „Mandariinid”, mida pidasid õigusega omaks nii Eesti kui ka
Gruusia. „Musti teemante” võib pidada laias laastus Euroopa ja ka
Aafrika filmiks, sest seal on käsitletud mõlemale olulisi teemasid. Must
Aafrika on siin kannataja rollis, Vana-Euroopa endiselt
rõhujastaatuses. Nagu Ulrich Seidl „Paradiisi” triloogia teises filmis
„Paradiis – armastus” näitab ka Alcantud Aafrikat kui noore ja rikkumatu
jõu potentsiaali, mida ekspluateerib vananev ja manduv, oma suhtumises
endiselt kolonialistlik Euroopa. Filmi liigutavad suured vastandused:
Euroopa kui äri, raha ja suure spordi maailm versus Aafrika, mida filmis
iseloomustavad puudus ja haigused, aga ka inimlikkus ja hoolivus.
Jalgpall on Aafrikas lõbu, liikumine, elu osa, Euroopas on see aga karm
teenistus, töö.
Kogu poliitilisele
teravusele vaatamata on „Mustad teemandid” ka film sõprusest, selle
reetmisest ja spordist. Filmi avakaadrites paljaste jalgadega vutti
taguvad Mali poisid vastanduvad oma lõbusas ennastunustavas ja
reeglitevabas liikumislustis suurlinnade staadionidel jalgpallikingadega
jooksvatele noortele meestele, kes võistkonda pääsemise nimel on valmis
kõiki mängureegleid rikkuma. Amadou ja Moussa saavad murrangu
sümboliteks: lõbusast harrastusest saab kurnav kohustus. Mõneti on süüdi
ka poisid ise, nende endi mõtestamatu, emotsionaalne, kuigi üldinimlik
ambitsioon saada suuremaks, kui nad on. Amadou ja Moussa kaudu küsib
Alcantud, kas spordimaailm vajab tippe ja milline on või peaks olema
nende tippude sündimise hind. Ühtlasi kritiseerib Alcantud
läänemaailma suurte õppeasutuste spordiinkubaatorite süsteemi, kus
noorukid on õppurina kirjas vaid formaalselt, tegelikult teevad aga kõva
trenni, et hoida õppeasutuse mainet ülemakstud spordimaailmas. See
teema on meil seni õnneks võõras: pääsenud oleme riigi väiksuse ja
geograafilise kauguse tõttu suurtest keskustest. „Mustad teemandid”
peegeldab kriisi, kuhu on jõudnud tänapäeva sport. Selle kriisi teised
ilmingud on näiteks dopinguskandaalid või altkäemaksud profispordis.
Saavutusteni jõutakse kunstlike ergutite najal ja konkurentide
väljasöömiseks on kõik lubatud. Räpastes mängudes kasutatakse ära
tahtmist kuhugi jõuda, midagi ära teha. Režissööri vaatepunkt ühtib
nende 15aastaste noorukite maailmaga. Me ei näe röövellike agentide
motiive ega peresid, kõik filmi karakterid on lihtsapiirilised nagu
Aafrikast toodud poisid isegi. Tundlik kaamera aitab vaatajal
peategelaste saatusega suhestuda: tähelepanu pööratakse argistele
üksikasjadele nagu sooja kraanivee või elektripliidi avastamine või
Amadou esimene käik mere äärde. Noorte Mali näitlejate mäng on siiras ja
veenev ning film kulgeb ladusalt. „Mustade teemantide” lihtsus peaks
tagama, et film jõuab kohale ka sellele eagrupile, kellest filmis juttu,
ning aitab ehk teha õige valiku enne kui hilja. Nõudmiseta pole ka
pakkumist.
Rotterdami Filmifestival on koht, kus avastada uusi nimesid, selliseid, mis
Pimedate Ööde Filmifestivalile ega ka meie kinolevvi kunagi ei jõua.
Seda vaatamata sellele, et Eesti kinodes jooksev valik läheb aina
paremaks ja mõnel juhul (nagu näiteks Lars Von Trieri "Nümfomaani"
puhul) jõuab ka ette naaberriikidest.
Rotterdami Filmifestivali peetakse peamiselt eksperimentaalse,
noore ja uuendusliku kino festivaliks. Nüüd juba 43.korda peetava
festivali võistluskava koosnes nagu tavaks, kas esmastest või teistest töödest,
võistlevad täispikad mängufilmid ja omaette ka lühifilmid. Lühifilmide
programm on alati olnud uhke ja selles on eksperimentaalsust mitme
kraadi võrra enam.
Festivali esimene päev andis kaks filmi.
Takashi Miike film „Mogura no uta; sennyu sosakan: Reiji/The Mole
Song: Undercover Agent Reiji“ (2013) on Miike uus katse redefineerida
või uuendada yakuza-žanri. Miike on yakuza-žanriga tegelenud oma
karjääri algusest saadik, kuid sellist filmi pole ta teinud. „Yakuza
peab olema naljakas!“, on üks filmi juhtmotiive, ja selle ütleb välja
yakuza, nimega Papillon, kes kannab liblikamustrilisi ülikondi. Filmis
on tegevad ka teemanthammastega yakuza, kes identifitseerib end kassina,
leopardmees ja peategelane, kes yakuzaks pühitsemise tseremooniale
läheb lakiga püsti aetud porgandpunase tukaga. Miike jääb truuks
mangale, millel film põhineb, ja eriti esimeses pooles kasutab palju animatsioonitehnikaid, et mangaga tuttavad filmisõbrad
vajaliku ära tunneksid. Yakuzate juurde agendina sisse imbuva
politseiniku Reiji lugu on oma alatus koomikas algul isegi
tobe. Kuid murdub ka kriitiline vaataja, kes arvab, et jaapani
komöödiate võtmes tehtud nalju ja groteskseid tegelasi läbi näeb. Tõsi, tegelastel sügavam plaan puudub, kuid kandvaks teemaks pole
politseitöö ja tapluste kõrval ei midagi muud kui sõprus ja armastus.
Armastus, mis on tugevam kui kuulid. Filmi löövaimaks pooleks on muidugi
teostus ja kunstiline viimistletus. Yakuza-filmides on olnud täheldada
teatud võistlusmomenti kineastide vahel - kes suudab ekraanile tuua
võimalikult groteskseid ja kirevamini riietatud karaktereid. Miike film
tuletab meelde Katsuhito Ishii aegumatut yakuza-paroodiat „Shark Skin
Man and Peach Hip Girl“ (1999), aga väljub antud juhul
groteski-kontekstis võitjana.
Mullu lahkunud Aleksei Germani viimaseks, lõpetamata tööks jäi
vendade Strugatskite samanimelise raamatu järgi tehtud „Raske on olla
Jumal“. Filmi lõpetasid ta abikaasa Svetlana Karmalita ja ta poeg
Aleksei German noorem. Kolmetunnine töö pole selgelt just igale
vaatajale, meelelahutusest on asi kaugel. „Raske on olla Jumal“ viib
imaginaarsesse tulevikumaailma, kus planeet Arkanaril on inimesed läinud
tagasi keskaega, nagu me seda ette kujutame - kõik on äärmuslikult
naturaalne ja inimest eraldavad loodusest vaid mõned räpased keha ümber
mässitud kaltsud. Keskajast nagu me seda ette kujutame, eraldab aga
Strugatskite düstoopiat veel üks oluline joon - seal pole enam jumalat.
Jumala ülesanded on endale võtnud Don Rumata, sealset elanikkonda
vaatama tulnud Maa elanik, kellega käib kaasas legend, et ta on ise
Jumal.
German jätab tõlgendusvõimalused vaatajale. Kes soovib, näeb siin
religioosse maailmapildi kriitikat, kes aga soovib, võtab seda kriitikat Jumala hüljanud inimese pihta. See on maailm, mis on täis vägivalda,
võidab see, kes on halastamatum ja kiirem. Inimelu ei maksa midagi ja
väärikusel pole kohta. Kaadritesse, mis on täis võrke, samblatorte,
pori, nõge ja verd, ei mahugi mingid kõrgemad aated. Taevast siit ei
paista, alles lõpukaadrites, kui Don Rumata lumisel maastikul lahkub,
väljub kaamera klaustrofoobsetest urgastest, kus filmi tegevus suuremas
osas aset leiab. Imetlusväärne on filmi lavastus - äärmiselt pikad
võtted - keskmiselt 15 minutit, mille kestel kogu aeg midagi toimub.
Liigub kaamera ja liiguvad selle äraspidise maailma elanikud - avanevad
rasked needitud uksed, lastes sisse uusi ettearvamatult käituvaid
isendeid. Vulgaarsus ja madalus on rõhutatud, midagi üllast siit loota
on liialdus. Esteetikalt meenutab Germani linatöö Hieronymus Boschi ja
Pieter Bruegheli maale, Pier Paolo Pasolini ja Andrei Tarkovski filme.
See on hull, ähvardav ja rõve maailm, mis sellest filmist vastu vaatab,
justkui hoiatades inimest ta enda seatud lõksu kukkumise eest.