Monday, February 3, 2014

Rotterdami raport 3: JEFF BARNABY, LOLA BESSIS, RUBEN AMAR, PAULO SACRAMENTO)

Festival tähendab pidevaid valikuid nagu eluski - kui teed üht, ei saa teha teist, kui valid ühe filmi, võid ilma jääda teisest, võib olla suuremast elamusest. Aga võib olla on sellest ilmajäädud elamusest suurem see võimalusse kätketud saladus, mis võimaluse kadumisega alles jääb. Seega, pole valesid valikuid, on isiklikud valikud.

Kanada režissööri Jeff Barnaby esimene täispikk mängufilm „Rhymes for Young Ghouls“ paotab ust Kanada tagatubadesse - Teise Kanadasse, kus indiaanlased on endiselt alamrass, keda valged võimurid võtavad heaks ära kasutada nagu soovivad. Mi'kmaqi hõimuga seotud režissöör toob vaatajani 1960ndatesse aastatesse paigutuva loo 15-aastasest Ailast, kellel saab küllalt rõhumisest ja vägivallast ning kes otsustab oma perekonna vaenajatele kätte maksta. Barnaby näitab, et indiaanlasi ei hävita mitte ainult valgete ülevõim, nad lasevad sellel sündida, otsides unustust alkoholist ja narkoärist. Barnaby filmil on liigutav ja vapustav lugu, siin on kujundirikkaid visuaalseid lahendusi, kuid vaataja suhe näidatavaga on raske tekkima. Näitlejad on pühendunud, kuid kaamera ei anna neile ruumi olla. Liiga selgelt on ära tunda režissööri kaadritagune hüüe: „Läks! Võte!“. Ei teki kunstilist tervikut, mis vaataja lukku sisse tõmbaks.

Prantslanna Lola Bessis ja ameeriklane Ruben Amar kohtusid New Yorgi Filmikoolis ning moodustasid produktsioonikompanii „Les Films De la Fusée“. Mullu valminud „Swim Little Fish Swim“ on nende esimene täispikk mängufilm, Rotterdami kavas on see alajaotuses „Bright Future“ all, kus võib tihti leida isegi huvitavamaid filme, kui mõnevõrra harjumuslikult sotsiaalkriitikaga laetud võistluskavas. „Swim Little Fgish Swim“ on kantud Tee-Ise (DIY) maailmavaatest ja esteetikast. Siin on kõike seda, mille kaudu tavatsetakse defineerida indie-filmi: mängupillidega tehtud muusikat, käsikaameraga üles võetud võbelevat pilti, naiivseid karaktereid ja kapitalismi vastast ideoloogiat. See teatud kliššeelikkus ei mõju aga häirivalt, seda võib võtta omamoodi žanrifilmina. Meeldivaks mängivad selle näitlejad, sujuv montaaž , sümpaatne heliribaja lihtne lugu. Noor, kunstist huvitatud pariislanna satub New Yorki ja soovib seal läbi lüüa, takistuseks on aga ta ema, kes MoMas peatselt näitust korraldamas. Pariislanna uued tuttavad 4-aastase tüdruku vanemad on samuti teelahkmel - sahtlimuusikust isa ei soovi oma talenti müüa kaubandusse, ta haiglahooldajast abikaasa vaatab aga juba uut eluaset, et elukvaliteeti tõsta ja vabaneda pisikeses korteris toimuvatest sõpradest. See pole mitte armastus- vaid ühe perekonna lugu. Paralleele võib leida kasvõi Andrus ja Katrin Maimiku telesarjast „Hakkab jälle pihta“. „Swim Little Fish Swim“ on lugu isekusest, teistega arvestamisest, olemise oskusest, mis tuleb elamise kogemusega.

Brasiilia autori Paulo Sacramento „Riocorrente“ võistleb Rotterdamis aga Tiigrile. See on hea näide autorifilmist, mis loobub dialoogipõhisest ja selgitavast narratiivist ning kasutab filmikunsti väljendusvahendeid tegelaste tundemaailma edasiandmiseks. Filmis on neli, üksteisega seotud tegelast, kõik nad on oma eluga mingil viisil ummikusse jooksnud ja film viibki murranguni, mis peaks tooma lahenduse. Sacramento siit edasi vaatajat ei juhi, vaatajal tuleb endal pusle lõpetada või siis torisedes saalist lahkuda. „Riocorrente“ tegevus toimub Sao Paolos, ning siinjuures on linnalgi oma roll. See on keskkond, mis surub peale rutakat elutempot, kiirendades seeläbi lõputuna tunduvat sõitu teadmatusse suubuvas spiraalis. Sacramento ei anna mingeid vihjeid oma tegelaste motiivide kohta, vaataja tõmmatakse kaasa nende süvenevasse kriisi, mis ootab plahvatavat lõpplahendust.
„Riocorrento“ on film kriisist ning seda nii ühiskondlikul kui ka üksikisiku tasandil. Sacramento tabab siin ajavaimu, mille väljendust näeme Ukrainas, Lähis-Idas ja ka sealsamas Sao Paolos ning teistes Brasiilia linnades, kus võimud ajavad spordivõistluste sildi all kallist maineparandusprojekti.

(kultuur.err.ee 28.1)

Rotterdami raport 2: WONG CHING PO, SERGIO CABALLERO, BEN RIVERS, BEN RUSSELL


 (Foto: Rotterdami Linnaarhiiv @ tunneltalk.com )
Mööda Rotterdami laiu rattateid lakkamatult mööda tuhisev rataste vool teeb tallinlase kadedaks, kinod pakuvad pelgupaika ja põgenemisteed ahvatlevast reaalsusest.
Wong Ching Po „Once Upon a Time in Shanghai“ (2014) on just see, mida nimi tõotab - Hong Kongi filmitööstuse vastus „Once Upon a Time..“ sarjale, mille kõigi keskmes oma õiglust otsiv kangelane, lindprii, kes peab üksi paksust ja vedelast läbi tulema. Tänavu Hong Kongis valminud „Once..“ räägib 1930ndate aastate Shanghaist, oma viimasel õitsengul olevast linnast, mida kohe kohe on vallutamas jaapanlased. See kung-fu filmidele ja film-noir' esteetikale kummarduse teev linalugu on sisult patriootiline - filmi peategelane talupoeg Ma Yonghzen (Philip Ng) tuleb linna paremat elatist teenima, ta parema käe rusikalöök on surmav, seetõttu andis ema talle käevõru, et ta end igal löögil taltsutaks. Ma sõbruneb linnas võimust võtnud noore allmaailmakuninga Qi Longiga (Andy On), kuid nende sõpruse hävitab jaapanlaste salakaval vandenõu kohalike allilmaliidritega, kes tunnevad end kõrvaletõrjutuna. Ma taltsutatud rusikat võib väga lih tsalt lugeda kui jagamatu, ühtse Hiina sümbolit, talupoeglikult siiras ja naiivne Ma ise on töökas Hiina rahvas, ning tema vaenlased rahva vaenlased.

Sellises teemaasetuses pole midagi uut, „Once Upon a Time in Shanghai“ väärtus on heas võitluskoreograafias, mille eest vastutab legendaarne Yuen Woo-ping. Filmi peaosades mängivad Philip Ng ja Andy On täidavad neile pandud ülesande suurepäraselt, kinnitades kung-fu žanri elujõudu. Ned on uued nimed Hong Kongi filmitööstuses, kes teinud juba mitukümend osa, kuid alles nüüd jõudmas ka oma lavastuste ja koreograafia juurde. Tänapäeva kung-fu filmide koreograafiat iseloomustab sujuvus ja võitlusstiilide sulandumine, sealjuures laenatakse ka mujalt Aasia riikidest, Ladina-Ameerikast ja Euroopastki.

Just selliste filmide pärast tasub Rotterdami tulla, sest PÖFF ega Helsingi ei pruugi neid näidata. Kui wu-shu veel meie ekraanidele mõnikord satub, siis eksperimentaalfilme meil reeglina ei näe. Selleks on Rotterdami festival tõotatud paik.

Kolm aastat tagasi pärjati Rotterdamis Tiigri auhinnaga Sonar festivali eestvedaja Sergio Caballero film „Finisterrae“. See oli kummaline audio-visuaalne kogemus, unenägu, mis ei tahtnud lõppeda.

Tänavu esitles Caballero Rotterdamis oma teist pikka mängufilmi nimega „Distantsia“. Ehkki jutustus oli selgemapiirilisem, võis selle tähenduste hulka panna võrdelisse sõltuvusse vaatajate hulgaga, ehk et igaüks võib seda filmi lugeda omamoodi. „Distantsia“ tegevus toimub kaugel Siberis, mahajäetud hüdroelektrijaamas, kus elab Austria kunstnik, kes üritab surnud jänest maalima õpetada ja valvur, kes aeg ajalt siinsest tavadimensioonist kaob. Valvur valvab üht kummalist eset, mida võib sümboolselt võrrelda „Pulp Fictioni“ kohvri sisu või „Stalkeri“ toaga. Ehk siis Võimu Vahendit. Austria kunstnik soovib seda asjandust endale ja saadab seda ära tooma kolm kääbust, kes suhtlevad üksteisega telepaatilisel teel. Kõige sümpaatsem tegelan e filmis on valget suitsu tossav tünn, mis räägib jaapani keeles, armastab haikusid ja igatseb eemalseisvat korstent. Caballero „Distantsia“ on film täis ootamatuid lahendusi ja lähenemisi, groteski ja koomikat, ning ka julmust. Kindlasti üks tänavuse Rotterdami kummastavamaid elamusi.

Enne kui Eestis, oli Rotterdamis võimalik ära vaadata Ben Russelli ja Ben Riversi „A Spell To Ward Off the Darkness“ - (Loits pimeduse peletamiseks). See on rahvusvaheline koostööfilm üksindusest, iseolemisest, taastumisest, vaikusest. See, mida filmis näeme, tundub äärmiselt tuttav .Filmi avab Veljo Tormise Tuleloits metsajärve panoraami taustal, filmi lõpetav black metal'i trupi ülesastumine toimuks justnagu Von Krahlis, isegi näod, kes kaamera ette jäävad, tunduvad tuttavad, ometi see nii pole - kontsert filmiti Oslos, metsajärv jäädvustati Soomes. Eestist, täpsemalt Uuest Maailmast, leidsid Russell ja Rivers aga vajaliku kommuunivaimu, mis läänemaailmas ammu kadunud. On see tõesti nii, ei tea, nemad teavad.

„Loits pimeduse peletamiseks“ toimib peamiselt läbi vaatluse ja vaikuse. Eestis üles võetud kaadrid sulanduvad Soomes ja Norras filmituga üheks, Russell ja Rivers on siinjuures tabanud Eesti suve iseloomustavaid võlumomente - õhtu- ja hommikuvalgus, vihmaeelne- ja järgne taevas, päikesekiired läbi saunakorstnast laskuva suitsu. Russelli ja Riversi „Loits..“ on eksperimentaalne film, autorifilm, mis lähtub oma sisemistest reeglitest. Autorite endi sõnul on loitsuks film ise, kuid see võib olla ka filmi muusika - Tormise tuleloits või ka black metal, mis pöördub oma tekitaja, Pimeduse vastu.

(kultuur.err.ee 28.01)

MUSTAD TEEMANDID (Diamantes negros. Miguel Alcantud, 2013)


Eesti film on rahvusvaheline, nagu armastab rõhutada armastatud kriitik Jaan Ruus. Detsembris Pimedate Ööde filmifestivalil linastunud ja nüüd kinodesse jõudnud Miguel Alcantudi „Mustad teemandid” on esimene Hispaania-Portugali-Eesti koostööfilm. Eesti osa on selles filmis väike, kuid märkimisväärne. Oluline on see eelkõige meile endile, sest film toob Eesti Euroopa kaardile selliste jalgpallimaade kõrval nagu Hispaania ja Portugal, ehkki kanname teatud perifeeria märki ning film on suure spordi suhtes pigem kriitiline. Seejuures oleme siiski pildil ja Tallinn on Lissaboni ja Madridi kõrval ilus, väike, puhas ja iidne oma päikesekiirtes küütlevate vanalinna tornidega. Taas on võimalus suurele maailmale näidata Eesti näitlejate andeid: Taavi Eelmaa osatäitmine siinse jalgpallimeeskonna agendina pole sugugi halvem filmis mängivate hispaania näitlejate tööst.
Ja FC Flora pole samuti halb võistkond, ehkki Flora episood on filmis suhteliselt lühike ega lase muu maailma vaatajal saada aimu Eesti jalgpalli tasemest. See pole muidugi selle filmi eesmärk. „Mustade teemantide” siht on avardada vaatajate maailmapilti ja paljastada suure spordi loosungi varjus tehtud kuritegusid. Tuleb tõdeda, et oleme selle temaatikaga seotud lähemalt, kui tahame võib-olla tunnistada. Seda, et jalgpallis on inimkaubandus üks süsteemi mahavaikitud saladusi, on tunnistanud nii treenerid kui ka spordiajakirjanikud. Seda, et Eesti on nagu teisedki arenenud riigid üks võimalikke inimkaubanduse vahejaamu, näitas hiljuti piiril kinni peetud 31meheline Nigeeria „jalgpallimeeskond”.

„Mustad teemandid” räägibki inimkaubanduse ühest liigist ehk kauplemisest, arengumaadelt toodud talentide, alaealiste noorukitega, kelle unistuseks on mängida mõnes jalgpalli kõrgliigas. Talendikütid toovad poisid kodunt ära. Dokumentidest ilmajäetuna seovad nad end kas halbade lepingutega või leiavad end hoopis tänavalt. Euroopa linnade kangialustes on selliseid noorukeid filmi andmetel vähemalt 20 000. Selle filmi „mustad teemandid” Amadou (Setigui Diallo) ja Moussa (Hamidou Samaké) on pärit Malist Bamakost. Nad leiab üks Hispaania talendikütt ja teeb poistele pakkumise, millest on suurest jalgpallist vaimustunud noorukitel ja vaesuses virelevatel peredel võimatu keelduda: asuda mängima Euroopa kõrgliigas koos selle juurde käiva kuulsuse ja rahaga. Vineerist sarades elavatele peredele on peamiseks argumendiks ees terendav seninägematu teenistus, mille nimel on pered valmis välja panema viimase ning nõus kas või vere hinnaga hankima raha, et lennutada poisid Euroopasse. Madridis tuleb keeleoskuseta ja kodust ära lõigatud sõpradel teha raskeid eetilisi valikuid, kusjuures koju tagasipöördumist peavad nad ise nagu kodusedki häbiasjaks.

Hispaania filmilavastaja Miguel Alcantud on võtnud ajada asja, mida seni on käsitletud peamiselt dokumentaalfilmides. See film on tänapäeva orjakaubandusest, suure spordi lahutamatust osast – ja seda vaatamata kõiksuguste organisatsioonide piirangutele ning võimuinstitutsioonide kontrollile. Film viitab sellele, et kontroll on nõrk ja reeglitest saab alati mööda minna, kui on vaid tahtmist. Isikut tõendavad dokumendid võetakse vastutahtsi „spordiprostituudiks” saanud poistelt ära. Kui nad passid tagasi saavad, on nad seal tehtud palju vanemaks. Dokumentide võltsimine on ka põhjus, miks Aafrika riikidest pärit sportlased kiiresti läbi põlevad: koormus, mis neile osaks langeb, on alaealistele liiga suur ja lisaained, mida nad manustavad „spordiarstide” ja treenerite soovitusel, söövad tervise seest. Kaudselt aitab orjakaubandusele kaasa bürokraatia ja võimukandjate saamatus suurlinnade ülerahvastusega toime tulla. Nagu filmis näeme, ei tunne keegi huvi võõras linnas hättasattunud viletsa keeleoskusega mustanahalise vastu, kuni ta pole korda saatnud kuritegu. Õnnetult linnatänavail jõlkuvad endiste koloniaalmaade noored on probleem, millega Vana Euroopa pole hakkama saanud. Film osutab sellele, et ka Eesti ei jää oma kaugusele vaatamata puutumata, ehkki meil on ilm külm ja immigratsioonipoliitika range.

„Mustad teemandid” on märgiline film selleski mõttes, et Kolmanda Maailma probleemid Eesti kinolevisse enamasti ei jõua, selle temaatikaga linatööd linastuvad pigem festivalidel või ETVs. Muidugi on ka erandeid. See tähendab enamalt jaolt aga seda, et Aafrika teema on võtnud kajastada mõni Hollywoodi kompanii, mitte et Euroopa kinodes linastuksid reaseanssidel Musta Mandri riikide filmid.
Omamoodi paralleeli filmide rahvuslikkuse koha pealt võib tõmmata läinud aasta menufilmiga „Mandariinid”, mida pidasid õigusega omaks nii Eesti kui ka Gruusia. „Musti teemante” võib pidada laias laastus Euroopa ja ka Aafrika filmiks, sest seal on käsitletud mõlemale olulisi teemasid. Must Aafrika on siin kannataja rollis, Vana-Euroopa endiselt rõhujastaatuses. Nagu Ulrich Seidl „Paradiisi” triloogia teises filmis „Paradiis – armastus” näitab ka Alcantud Aafrikat kui noore ja rikkumatu jõu potentsiaali, mida ekspluateerib vananev ja manduv, oma suhtumises endiselt kolonialistlik Euroopa. Filmi liigutavad suured vastandused: Euroopa kui äri, raha ja suure spordi maailm versus Aafrika, mida filmis iseloomustavad puudus ja haigused, aga ka inimlikkus ja hoolivus. Jalgpall on Aafrikas lõbu, liikumine, elu osa, Euroopas on see aga karm teenistus, töö.

Kogu poliitilisele teravusele vaatamata on „Mustad teemandid” ka film sõprusest, selle reetmisest ja spordist. Filmi avakaadrites paljaste jalgadega vutti taguvad Mali poisid vastanduvad oma lõbusas ennastunustavas ja reeglitevabas liikumislustis suurlinnade staadionidel jalgpallikingadega jooksvatele noortele meestele, kes võistkonda pääsemise nimel on valmis kõiki mängureegleid rikkuma. Amadou ja Moussa saavad murrangu sümboliteks: lõbusast harrastusest saab kurnav kohustus. Mõneti on süüdi ka poisid ise, nende endi mõtestamatu, emotsionaalne, kuigi üldinimlik ambitsioon saada suuremaks, kui nad on. Amadou ja Moussa kaudu küsib Alcantud, kas spordimaailm vajab tippe ja milline on või peaks olema nende tippude sündimise hind.
Ühtlasi kritiseerib Alcantud läänemaailma suurte õppeasutuste spordi­inkubaatorite süsteemi, kus noorukid on õppurina kirjas vaid formaalselt, tegelikult teevad aga kõva trenni, et hoida õppeasutuse mainet ülemakstud spordimaailmas. See teema on meil seni õnneks võõras: pääsenud oleme riigi väiksuse ja geograafilise kauguse tõttu suurtest keskustest.
„Mustad teemandid” peegeldab kriisi, kuhu on jõudnud tänapäeva sport. Selle kriisi teised ilmingud on näiteks dopinguskandaalid või altkäemaksud profispordis. Saavutusteni jõutakse kunstlike ergutite najal ja konkurentide väljasöömiseks on kõik lubatud. Räpastes mängudes kasutatakse ära tahtmist kuhugi jõuda, midagi ära teha.
Režissööri vaatepunkt ühtib nende 15aastaste noorukite maailmaga. Me ei näe röövellike agentide motiive ega peresid, kõik filmi karakterid on lihtsapiirilised nagu Aafrikast toodud poisid isegi. Tundlik kaamera aitab vaatajal peategelaste saatusega suhestuda: tähelepanu pööratakse argistele üksikasjadele nagu sooja kraanivee või elektripliidi avastamine või Amadou esimene käik mere äärde. Noorte Mali näitlejate mäng on siiras ja veenev ning film kulgeb ladusalt. „Mustade teemantide” lihtsus peaks tagama, et film jõuab kohale ka sellele eagrupile, kellest filmis juttu, ning aitab ehk teha õige valiku enne kui hilja. Nõudmiseta pole ka pakkumist.

(Sirp, 24.01)

Rotterdami raport 1: MIIKE, GERMAN


Rotterdami Filmifestival on koht, kus avastada uusi nimesid, selliseid, mis Pimedate Ööde Filmifestivalile ega ka meie kinolevvi kunagi ei jõua. Seda vaatamata sellele, et Eesti kinodes jooksev valik läheb aina paremaks ja mõnel juhul (nagu näiteks Lars Von Trieri "Nümfomaani" puhul) jõuab ka ette naaberriikidest.
Rotterdami Filmifestivali peetakse peamiselt eksperimentaalse, noore ja uuendusliku kino festivaliks. Nüüd juba 43.korda peetava festivali võistluskava koosnes nagu tavaks, kas esmastest või teistest töödest, võistlevad täispikad mängufilmid ja omaette ka lühifilmid. Lühifilmide programm on alati olnud uhke ja selles on eksperimentaalsust mitme kraadi võrra enam.
Festivali esimene päev andis kaks filmi.

Takashi Miike film „Mogura no uta; sennyu sosakan: Reiji/The Mole Song: Undercover Agent Reiji“ (2013) on Miike uus katse redefineerida või uuendada yakuza-žanri. Miike on yakuza-žanriga tegelenud oma karjääri algusest saadik, kuid sellist filmi pole ta teinud. „Yakuza peab olema naljakas!“, on üks filmi juhtmotiive, ja selle ütleb välja yakuza, nimega Papillon, kes kannab liblikamustrilisi ülikondi. Filmis on tegevad ka teemanthammastega yakuza, kes identifitseerib end kassina, leopardmees ja peategelane, kes yakuzaks pühitsemise tseremooniale läheb lakiga püsti aetud porgandpunase tukaga. Miike jääb truuks mangale, millel film põhineb, ja eriti esimeses pooles kasutab palju animatsioonitehnikaid, et mangaga tuttavad filmisõbrad vajaliku ära tunneksid. Yakuzate juurde agendina sisse imbuva politseiniku Reiji lugu on oma alatus koomikas algul isegi tobe. Kuid murdub ka kriitiline vaataja, kes arvab, et jaapani komöödiate võtmes tehtud nalju ja groteskseid tegelasi läbi näeb. Tõsi, tegelastel sügavam plaan puudub, kuid kandvaks teemaks pole politseitöö ja tapluste kõrval ei midagi muud kui sõprus ja armastus. Armastus, mis on tugevam kui kuulid. Filmi löövaimaks pooleks on muidugi teostus ja kunstiline viimistletus. Yakuza-filmides on olnud täheldada teatud võistlusmomenti kineastide vahel - kes suudab ekraanile tuua võimalikult groteskseid ja kirevamini riietatud karaktereid. Miike film tuletab meelde Katsuhito Ishii aegumatut yakuza-paroodiat „Shark Skin Man and Peach Hip Girl“ (1999), aga väljub antud juhul groteski-kontekstis võitjana.

Mullu lahkunud Aleksei Germani viimaseks, lõpetamata tööks jäi vendade Strugatskite samanimelise raamatu järgi tehtud „Raske on olla Jumal“. Filmi lõpetasid ta abikaasa Svetlana Karmalita ja ta poeg Aleksei German noorem. Kolmetunnine töö pole selgelt just igale vaatajale, meelelahutusest on asi kaugel. „Raske on olla Jumal“ viib imaginaarsesse tulevikumaailma, kus planeet Arkanaril on inimesed läinud tagasi keskaega, nagu me seda ette kujutame - kõik on äärmuslikult naturaalne ja inimest eraldavad loodusest vaid mõned räpased keha ümber mässitud kaltsud. Keskajast nagu me seda ette kujutame, eraldab aga Strugatskite düstoopiat veel üks oluline joon - seal pole enam jumalat. Jumala ülesanded on endale võtnud Don Rumata, sealset elanikkonda vaatama tulnud Maa elanik, kellega käib kaasas legend, et ta on ise Jumal.

German jätab tõlgendusvõimalused vaatajale. Kes soovib, näeb siin religioosse maailmapildi kriitikat, kes aga soovib, võtab seda kriitikat Jumala hüljanud inimese pihta. See on maailm, mis on täis vägivalda, võidab see, kes on halastamatum ja kiirem. Inimelu ei maksa midagi ja väärikusel pole kohta. Kaadritesse, mis on täis võrke, samblatorte, pori, nõge ja verd, ei mahugi mingid kõrgemad aated. Taevast siit ei paista, alles lõpukaadrites, kui Don Rumata lumisel maastikul lahkub, väljub kaamera klaustrofoobsetest urgastest, kus filmi tegevus suuremas osas aset leiab. Imetlusväärne on filmi lavastus - äärmiselt pikad võtted - keskmiselt 15 minutit, mille kestel kogu aeg midagi toimub. Liigub kaamera ja liiguvad selle äraspidise maailma elanikud - avanevad rasked needitud uksed, lastes sisse uusi ettearvamatult käituvaid isendeid. Vulgaarsus ja madalus on rõhutatud, midagi üllast siit loota on liialdus. Esteetikalt meenutab Germani linatöö Hieronymus Boschi ja Pieter Bruegheli maale, Pier Paolo Pasolini ja Andrei Tarkovski filme. See on hull, ähvardav ja rõve maailm, mis sellest filmist vastu vaatab, justkui hoiatades inimest ta enda seatud lõksu kukkumise eest.

(kultuur.err.ee, 27.01)