Rotterdami raport 3: JEFF BARNABY, LOLA BESSIS, RUBEN AMAR, PAULO SACRAMENTO)

Festival tähendab pidevaid valikuid nagu eluski - kui teed üht, ei saa teha teist, kui valid ühe filmi, võid ilma jääda teisest, võib olla suuremast elamusest. Aga võib olla on sellest ilmajäädud elamusest suurem see võimalusse kätketud saladus, mis võimaluse kadumisega alles jääb. Seega, pole valesid valikuid, on isiklikud valikud.

Kanada režissööri Jeff Barnaby esimene täispikk mängufilm „Rhymes for Young Ghouls“ paotab ust Kanada tagatubadesse - Teise Kanadasse, kus indiaanlased on endiselt alamrass, keda valged võimurid võtavad heaks ära kasutada nagu soovivad. Mi'kmaqi hõimuga seotud režissöör toob vaatajani 1960ndatesse aastatesse paigutuva loo 15-aastasest Ailast, kellel saab küllalt rõhumisest ja vägivallast ning kes otsustab oma perekonna vaenajatele kätte maksta. Barnaby näitab, et indiaanlasi ei hävita mitte ainult valgete ülevõim, nad lasevad sellel sündida, otsides unustust alkoholist ja narkoärist. Barnaby filmil on liigutav ja vapustav lugu, siin on kujundirikkaid visuaalseid lahendusi, kuid vaataja suhe näidatavaga on raske tekkima. Näitlejad on pühendunud, kuid kaamera ei anna neile ruumi olla. Liiga selgelt on ära tunda režissööri kaadritagune hüüe: „Läks! Võte!“. Ei teki kunstilist tervikut, mis vaataja lukku sisse tõmbaks.

Prantslanna Lola Bessis ja ameeriklane Ruben Amar kohtusid New Yorgi Filmikoolis ning moodustasid produktsioonikompanii „Les Films De la Fusée“. Mullu valminud „Swim Little Fish Swim“ on nende esimene täispikk mängufilm, Rotterdami kavas on see alajaotuses „Bright Future“ all, kus võib tihti leida isegi huvitavamaid filme, kui mõnevõrra harjumuslikult sotsiaalkriitikaga laetud võistluskavas. „Swim Little Fgish Swim“ on kantud Tee-Ise (DIY) maailmavaatest ja esteetikast. Siin on kõike seda, mille kaudu tavatsetakse defineerida indie-filmi: mängupillidega tehtud muusikat, käsikaameraga üles võetud võbelevat pilti, naiivseid karaktereid ja kapitalismi vastast ideoloogiat. See teatud kliššeelikkus ei mõju aga häirivalt, seda võib võtta omamoodi žanrifilmina. Meeldivaks mängivad selle näitlejad, sujuv montaaž , sümpaatne heliribaja lihtne lugu. Noor, kunstist huvitatud pariislanna satub New Yorki ja soovib seal läbi lüüa, takistuseks on aga ta ema, kes MoMas peatselt näitust korraldamas. Pariislanna uued tuttavad 4-aastase tüdruku vanemad on samuti teelahkmel - sahtlimuusikust isa ei soovi oma talenti müüa kaubandusse, ta haiglahooldajast abikaasa vaatab aga juba uut eluaset, et elukvaliteeti tõsta ja vabaneda pisikeses korteris toimuvatest sõpradest. See pole mitte armastus- vaid ühe perekonna lugu. Paralleele võib leida kasvõi Andrus ja Katrin Maimiku telesarjast „Hakkab jälle pihta“. „Swim Little Fish Swim“ on lugu isekusest, teistega arvestamisest, olemise oskusest, mis tuleb elamise kogemusega.

Brasiilia autori Paulo Sacramento „Riocorrente“ võistleb Rotterdamis aga Tiigrile. See on hea näide autorifilmist, mis loobub dialoogipõhisest ja selgitavast narratiivist ning kasutab filmikunsti väljendusvahendeid tegelaste tundemaailma edasiandmiseks. Filmis on neli, üksteisega seotud tegelast, kõik nad on oma eluga mingil viisil ummikusse jooksnud ja film viibki murranguni, mis peaks tooma lahenduse. Sacramento siit edasi vaatajat ei juhi, vaatajal tuleb endal pusle lõpetada või siis torisedes saalist lahkuda. „Riocorrente“ tegevus toimub Sao Paolos, ning siinjuures on linnalgi oma roll. See on keskkond, mis surub peale rutakat elutempot, kiirendades seeläbi lõputuna tunduvat sõitu teadmatusse suubuvas spiraalis. Sacramento ei anna mingeid vihjeid oma tegelaste motiivide kohta, vaataja tõmmatakse kaasa nende süvenevasse kriisi, mis ootab plahvatavat lõpplahendust.
„Riocorrento“ on film kriisist ning seda nii ühiskondlikul kui ka üksikisiku tasandil. Sacramento tabab siin ajavaimu, mille väljendust näeme Ukrainas, Lähis-Idas ja ka sealsamas Sao Paolos ning teistes Brasiilia linnades, kus võimud ajavad spordivõistluste sildi all kallist maineparandusprojekti.

(kultuur.err.ee 28.1)