BLING RING (SOFIA COPPOLA. 2013)

Neli aastat tagasi murdis grupp noori Los Angeleses sisse mitmete Hollywoodi kuulsuste luksuslikesse kodudesse ja varastas sealt asju. Mõned neist müüsid noored võileivahinna eest maha, teistega oli lihtsalt hea uhkeldada pidudel. Ühtekokku tehti 50 reidi ja asju varastati kolme miljoni dollari väärtuses. Noorterühma nimega Bling Ring sihtmärgid olid luksusliku eluviisi poolest tuntud kuulsused nagu Paris Hilton, Lindsay Lohan, Rachel Bilson, Orlando Bloom. Aadressid leiti internetist, sotsiaalvõrgustike postitused aitasid teha kindlaks aja, mil kedagi kodus polnud ja sisse saamine polnud mingi vaev, sest võti oli piltlikult öeldes mati all nagu näiteks Paris Hiltoni puhul. Politsei tuvastas kamba turvakaamerate ja sotsiaalvõrgustike abil, kuhu noored varmalt oma pilte üles riputasid ning kambale mõisteti vanglakaristusi sajast päevast nelja aastani.

Selle kamba loo Sofia Coppola uus film Bling Ring vaatajate ette toobki. See pole esimene tänapäeva robinhoodide ekraniseering, kuid ilmselt kõige enam vastukaja tekitanud ja ka populaarseim, filmi esilinastus toimus tänavu Cannes'is ja praegu on ta jooksmas kinolevis.

Läinud teisipäeval ilmus Los Angeles Timesis artikkel, kus üks kamba ohvritest, näitlejanna Rachel Bilson väidab, et Coppola film saadab noortele vale sõnumi.(http://www.latimes.com/entertainment/movies/moviesnow/la-et-mn-rachel-bilson-bling-ring-20130722,0,5176969.story). Bilsoni arvates saavad noored filmist mulje nagu varastamine oleks lahe. Artikli autor võrdleb ka filmi senist läbimüüki kinodes teise tänavu kevadel noorte kurjategijate teemat käsitleva linalooga - Harmony Korine'i filmiga “Spring Breakers” (http://vaskuss.blogspot.com/2013/03/metsik-koolivaheaeg-spring-breakers.html) ja leiab, et ameerika noori huvitab rohkem Korine'i filmis näidatud pidutsemine kui sissemurdmised Hollywoodis.

See Bilsoni reaktsioon osutabki Coppola filmi ajakohasusele ja vajalikkusele. Võib ju küsida, mis on siis sellest muutunud - Hollywoodi ja muu maailma staarid ja staarikesed elavad edasi sama pillavalt kui varem, kandes seljas neid väärtusi, mida Bling Ringi kamba vanused ihalevad. Arvatavasti on kuulsused panustanud nüüd rohkem turvasüsteemidesse aga saab ju ka neisse häkkida. Milleks minna kaubamajja, kui su riietumisstiiliga sobiv valik on juba tehtud ning riide-, ehte-, ja kingalaod tasuta saadaval? Coppola rõhub oma filmiga mitte otseselt sellele, et “kuritegu ei tasu end ära”, see sõnum on filmi kirjutatud niiöelda peenes kirjas. Coppola näitab protsessi, neid kuritegusid toime pannud noori, nende kodusid ja mõttemaailma. 

Näitlejad on muidugi kaunimad kui Bling Ringi liikmed tegelikult ja kaameralääts võimaldab üle värvida ka labast ja kahvatut argipäeva, 

kuid filmi süüdistamine kuriteole ahvatlemises nagu teeb seda Bilson, on ilmne liialdus. Pigem osutab see Bilsoni taoliste ebakindlusele ja hirmule sotsiaalselt madalamate ning vaesemate ühiskonnakihtide ees. Bling Ringi liikmeid ajendab samasugune luksusiha nagu ka neid, kelle kodudes nad “šoppavad”. Nad pole robinhoodid, ega jaga oma saaki sõbrannadega, vaid kasutavad kuritegevust selleks, et silma paista, et sarnaneda oma iidolitega, saada osa nende särast. Ning see on see, mida klantsajakirjandus kultiveerib. Kui sinna lisada veel Ameerikas levinud Bonnie ja Clide'i kultus, mis lähtub ühelt poolt romantilise vabaduseiha ja teisalt Metsiku Lääne reeglitest, saamegi tulemuseks noortekamba, kes läheb ja võtab, mis neile kuulub. Kuulsus kui avaliku elu tegelane kuulub rahvale, ta hoiab üleval moetööstust, annab tööd kõmuajakirjandusele, mis tema tegemisi üksikasjalikult peegeldab ja on oma kulutustega eeskujuks sisetarbimise hoogustamisel. Rikkust on maailmas nii palju, et selle laiali jagamine tagaks kõigile puuduse all kannatavatele toidu ja peavarju, väidab üks heategevusorganisatsiooni Oxfam uuring. Võib ju küsida - kas Bling Ringi liikmed olid oma luksuseihas kurjategijad või hoopis ohvrid? Ohvrid on ka rüüstamiste all kannatanud kuulsused ise - peale selle, et nad on antud juhul kuriteoohvrid, on nad ka hea elu ehk tarbimiskultuse ohvrid. Bling Ringi teene seisnebki selles, et toob need roosadel sulepatjadel hõljuvad tegelased hetkeks maa peale.

Ohvri teema on Sofia Coppola filmides olnud läbiv. “Lick the Star” (1998) käsitles kooliprobleeme, “Virgin Suicides” (1999) neiud olid väikekodanliku suletuse ohvrid, “Lost in Translation” (2003) rääkis üksindusest ja hüljatusest, Marie Antoinette'i (2006) lugu on patriarhaalse ühiskonnakorralduse kriitika ning “Somewhere” (2010) käsitleb samuti kuulsuse hukutavat mõju. „Bling Ring“ ei peta Coppola talendi austajaid ja kes teab, ehk aitab film oma ideaale mõnel ka korrigeerida.

(Delta, 26.07)

SEARCHING FOR SUGAR MAN (MALIK BENDJELLOUL, 2012)

Võib nii öelda mürki võtta selle peale, et Sixto Rodrigueze nimi oli enamusele muusikasõpradest tundmatu kuni eelmise aastani, kui Sundance'i filmifestivalil linastus Rootsis sündinud režissööri Malik Bendjellouli film „Searching for Sugar Man“. Esilinastusest peale on filmi saatnud publikumenu ja selle on hinnanud Kuldmehikese vääriliseks ka Ameerika Filmiakadeemia. Oscar on siinjuures vaid üks auhindade reas, mis ei taha lõppeda, sest „Sugar Mani“ saaga võidab nii filmiekspertide kui ka reavaataja südameid pea igas maailma kinoteatris.

Ilmselgelt on tegu ühe edukaima dokumentaalfilmi debüüdiga. Rootsi televisioonile muusikadokumentaale teinud Bendjelloul komistas Sixto Rodrigueze loo otsa pärast seda, kui oli end telest töölt lahti võtnud, et maailma näha.

Film räägib 1970ndate alguses kaks albumit välja andnud andekast lauljast Sixto Rodriguezest, kes mitmel põhjusel on jäänud teenimatult varju ja unustatud, kuni 1990ndatel hakkasid kaks Lõuna-Aafrika muusikasõpra ta salapärast kadumist muusikaareenilt uurima. Bendjellouli film kajastab seda omapärast muusikadetektiivi ja aitab omakorda kaasa andeka laulja rehabiliteerimisele.

Rodrigueze legend paljastab taas kord muusika ja poliitika seosed, tehes seda võib olla isegi laiemal pinnal kui mitmed teised samateemalised muusikadokid. Ei tulegi pähe teist näidet, mis näitaks ühe artisti edulugu läbi poliitilises isolatsioonis olnud riigi. USA-s tundmatuks jäänud Rodriguezest sai Lõuna-Aafrikas apartheidi vastase võitluse sümbol ja populaarsuselt ületas ta seal ka Elvis Presley ning Rolling Stonesi, rääkimata Bob Dylanist, kellega lauljat nii mõneski mõttes põhjust võrrelda. Võib arvata, et Rodriguez oleks andnud maailmale veel mitmeid sama liigutavaid lugusid nagu Dylan, kui ta oleks oma muusikuteed jätkanud. Praegu tuleb aga rahulduda kahe olemasoleva albumiga ja filmi helireaga, kus peal ka lugusid avaldamata jäänud kolmandalt albumilt. Oma sotsiaalselt sõnumilt ja muusikaliselt laetuselt ei jää need lood kuidagi Dylanile alla. Detroidis sündinud ja kasvanud Rodriguez pani oma lauludesse selle kummituslinnaks muutunud suurlinna olud ja valud: töötuse ja trööstituse, üksinduse ja väljapääsmatuse. Alles eile tuli uudis selle kohta, et kunagine autotööstuse hiiglane Detroit on saanud esimeseks suurlinnaks Ameerika Ühendriikide ajaloos, mis on andnud sisse pankrotiavalduse. Rodrigueze eesmärk on olnud midagi ära teha, et see olukord muutuks - sellest missioonist on kantud tema laulud ja ta ülesastumised Detroidi suitsustes pubides, klubides; muusikast loobus ta poliitika kasuks ja kandideeris ka Detroidi linnapeaks.

Filmist selgub, et Rodriguez polegi soovinud läbi lüüa muusikuna, ehkki just selles liinis suudaks ta midagi ära teha ja sellele osutab ka ta menu apartheidi tõttu isolatsiooni sattunud Lõuna-Aafrikas. Hispaaniapärase nime, tõmmu nahavärvi, indiaani päritolu ja tagasihoidlikkuse tõttu jäi ta rahvusvaheliseks läbilöögiks vajalike masside huviringist välja, produtsendid kaotasid tema vastu huvi ja ta albumite autoritasud voolasid neile "tähelepandamatult" ühte potti suuremate artistide pealt tuleva rahaga. Artist ise jäi sealjuures nii tähelepanu kui ka tasuta, elatist pidi ta teenima ehitustel. Bendjellouli film näitab, et menu on juhuse asi, ta näitab ka muusikaprodutsentide ülbust ja silmakirjalikkust ning läänemaailma muusikatööstuse röövellikku olemust. Me ei tea, kui palju võib samasuguseid lugusid peidus olla Venemaal, Hiinas, Iraanis või näiteks Põhja-Koreas, mis on praegu maailma isoleerituim riik.

Rodrigueze legendi toetab ta loomupärane tagasihoidlikkus. Päikeseprillide taha varjuv mees oli ka oma muusikutee ajal salapärane trubaduur, kes juhuslikult oma lauludega mõnes baarinurgas õhtuti üles astus. Oma salapära ja tagasihoidlikkuse on ta säilitanud ka nüüd, pärast filmi linale tulekut ja sellega kaasnenud menu. Huvitav on aga see, mis tema niiöelda rehabiliteerimisele järgneb – albumite edetabelitesse on jõudnud nii filmi heliriba kui ka Rodrigueze senised albumid, aasta alguses toimus ka Rodrigueze esimene Ameerika kontserttuur. Ja seda siis 30 aastat pärast albumite ilmumist.  

(Delta, 19.07)

PÄRAST SÜDAÖÖD (BEFORE MIDNIGHT. RICHARD LINKLATER, 2013)

Öeldakse, et kõige raskem on alustada - kui sul on ees puhas paberileht, mis on veel määrimata värvidest, filmistsenaariumite korral karakteritest ja süžeeliinist, mis võib ka looja endaga jääda kaasas käima. USA filmilooja Richard Linklater alustas lühikeste videolugudega ja filmidega noortest, kes ei soovinud sobituda etteantud raamidesse. Aastal 1995 kuulutati Linklater Berliinis festivali parimaks režisööriks filmi eest “Enne päikesetõusu” (Before Sunrise. 1995), mis viis Viinis kokku noore ameeriklase Jesse ja prantslanna Celine'i. Nüüd kinodesse jõudnud “Enne südaööd” on sellele filmile kolmas järg. See on ka ainuke sarifilm, mida kunstilist otsustusõigust ja iseseisvust hindav Linklater seni teinud. Sarja esimeses filmis olid filmi peategelasi kehastanud Ethan Hawke ja Julie Delpy 25 aastased ning mängisid enam vähem eakaaslasi, neid suunanud režissöör ise neist kümme aastat vanem. 2004. aastal linastunud “Enne päikeseloojangut” (Before Sunset) olid nad 30ndate eluaastate alguses ja nüüd 40ndate. Juhuslikult rongis kohtunud Jesse ja Celine on kokku jäänud ning saanud kahe tüdruku vanemateks. Nagu Linklaterile tavaks, toimub filmi tegevus täpselt piiratud ajavahemikus, säilitades antiiktragöödiatest tuntud aja ja koha ühtsuse nõuet – filmi tegevus toimub ühel õhtul Kreeka kuurortlinnakeses, kuhu perekond puhkama sõitnud. Nende uued tuttavad korraldavad Jessele ja Celine'ile omaette öö ühes hotellis, et nad saaksid korrakski olla vabad vanemakohustustest. Nagu aga tihti juhtub, kulub suur osa antud ajast omavaheliste arusaamatuste selgitamisele ja lahendamata probleemide rusuv taak ähvardab pealtnäha kauni harmoonia purustada.

Filmi stsenaariumi kirjutasid peaosatäitjad koos režissööriga, nii oli ka üheksa aastat tagasi, sarja teise filmi juures. Linklater loobub siin autorlusest, andes vastutuse oma tegelaste käekäigu eest üle neile endile. Režissöörideks peavad end nii Delpy kui ka Hawke, kes mõlemad tegid oma esimese lühifilmi samuti 1995. aastal, kui tuli linale Jesse ja Celine'i romantilise kohtumise lugu ning mõlemal on oma kindel arusaam romantikast ja mehe-naise rollist. Kolme peale kirjutatud stsenaariumi ambitsioonikus ja sealjuures tehtud kompromissid on filmis „Enne südaööd“ selgelt näha ja paraku kahandavad need näitlejate tegelikku võimekust ning võimalusi. Nii kujunebki filmi parimaks rolliks hoopis üks episoodiline kõrvalosa - Kreeka kunagise staari Xenia Kalogeropoulouse mängitud vanadaam Natalia, kes õhtulauas räägib oma kadunud mehest. See stseen on kõnekas, sest toob kokku neli erinevas vanuses paari - 20sed, kes oma suhte ja suure elu alguses, 40sed, kel lapsed veel väikesed, ning neist kogenumad 50esed ning 70-80 aastased, peaaegu et määratlematus vanuses mehe ja naise, kes mõlemad oma õige abikaasa juba kaotanud. Abielusuhte areng ja inimese vananemine ongi filmi põhiteemaks, Jesse ja Celine'i sõnakas ning isegi põhjendamatu nääklemine seda saatvaks helireaks. Elulised seigad taanduvad võimuvõitluseks, mis saab toitu aeg ajalt esile tõusvast armukadedusest. Linklateri filmis on stseene, mis ei oma erilist tähtsust ja mõjuvad liigsetena, samas on dialoog tihti sedavõrd rääkimata teemasid tulvil nagu poleks Jesse ja Celine teineteist tõepoolest aastaid näinud. Kõige häirivam ongi stsenaariumi kunstlikuna mõjuv ülepaisutatus, tekib paratamatult küsimus, kas “Enne südaööd” on olnud filmi tegijaile püüd välja tulla teatud moraalsest kohustusest jälgida edasi Jesse ja Celine'i saatust või on see pelk kassapüüdmise katse.

“Enne päikesetõusu”, “Pärast päikeseloojangut” ja “Enne südaööd” tegemise vahe on üheksa aastat, arvatavasti on oodata filmile aastal 2022 taas järge, ehkki mitmed filmi repliigid justkui viitaks sellele, et tegijad püüavad romantiliselt alanud saagat kuidagi kokku võtta ja sellele järgede tegemist õigustada. Vaatajad oma vanu lemmikuid ilmselt ei jäta, sest üheksa aasta jooksul muutub inimese elus nii mõndagi ja kunagised karismaatilised ekraanikangelased saavad virtuaalseteks, nostalgilise minevikulooriga kaetud sõpradeks, kelle käekäigule huvitav kaasa elada. Kõige hõlpsam on seda teha neil, kes ise sama vanad, sest ekraanilt vastu vaatavad kergelt kortsuvad näod ja nende jutt justkui peegeldaks neidsamu probleeme, millega vaataja ise iga päev tavaelus vastakuti seisab.

(Delta, 12.07)