Peaaegu
et aasta eest võitis Cannes'is Kuldse Palmioksa Abdellatif
Kechiche'i julge ja siiras armastusdraama „Adele'i elu“. Nüüd
on see film jõudnud ka siinsetele kinoekraanidele. Cannes'is tegi
film ajalugu, sest see on esimene koomiksi või õigemini graafilise
romaani põhjal valminud linatöö, mis on saanud Kuldse Palmioksa.
Pealegi on see esimene film Cannes'i ajaloos, kus peaauhind antakse
mitte ainult režissöörile vaid ka kahele peaosatäitjale. Antud
juhul siis Adele'i mänginud Adele Exarchopoulosele ja Emma osa
täitnud Léa Seydoux'le. Kõmuliseks tegid filmi eelkõige julged
seksistseenid, mille tõttu mõned vaatajad festivalilinastusel ka
saalist lahkusid. Kuna Cannes'is persona non grataks kuulutatud Lars
Von Trieri „Nümfomaan“ ei linastunud, siis seda enam sai
Kechiche'i filmi avameelsus silma paista. Seksuaalsuse kujutamine
viimaste aastate lääne kinokunstis on teema omaette, seksistseenide
kujutusviis on läinud üha julgemaks ja Kechiche'i „Adele'i elu“
kannab omaette revolutsioonimärki, ehkki näiteks Catherine
Breillat' ja Francois Ozon on seksuaalsuse kujutamise piire prantsuse
kinokunstis samuti jõudsalt laiendanud. Mõnes mõttes võib
Kechiche'i filmi võrrelda 1956ndal aastal kinolinadele jõudnud
Roger Vadimi draamaga „Ja jumal .. lõi naise“, mis tõi
rambivalgusse prantsuse seksusaalrevolutsiooni ikooni Brigitte
Bardot. Bardot' imidžit meenutab ka Kechiche'i filmi peaosatäitja
Adele Exarchopoulos – seda peamiselt oma siiruselt, kuid ka
mõnedelt poosidelt ja isegi soengult, kõrvutada võib isegi mõlemas
filmis võtmelisel kohal olevat tantsustseeni, mis märgivad teatud
vabanemispüüet ja vabadusiha. Exarchopoulos pole aga oma loomult
sedavõrd riukalik ja rikutud kui seda on seksuaalselt ülevoolava
energiaga Bardot. Exarchopoulose ja ta loodud tegelaskuju võlu ongi
tema siiruses, omamoodi naiivsuses, mis kaasa tõmbab ja millega on
lihtne suhestuda kõigil, kel see õrn iga seljataga. Kechiche'i ja
ta filmi geniaalsus seisnebki oskuslikus valikus teha õigeid
panuseid. „Adele elu“ töötab eelkõige tänu peategelaste
relvitukstegevale südamlikkusele, pühendumusele ja vastastikusele
keemiale. Peaaegu 80 % filmist on üles võetud lähiplaanis, see
tähendab, et noore neiu täiskasvanuks saamise lugu mängitakse läbi
eelkõige peategelase näo kaudu ja see panus rezissööri alt ei
vea. Adele Exarchopoulos toob vaatajani mitte ainult kõik
emotsioonid, mida peategelasel tuleb esimese armastuse puhkedes üle
elada, me näeme ka tema karakteri sisemist kasvamist häbelikust
gümnaasiumitüdrukust nooreks naiseks, kes püüab jagu saada oma
esimesest suuremast emotsionaalsest kriisist. Siin teeb Exarchopoulos
Bardot'le ära, sest Bardot' jäigi niiöelda kehanäitlejaks,
kauniks kaanetüdrukuks, Exarchopoulost ootab aga kindlasti hiilgav
karjäär karakternäitlejana, pealegi on tal juba praegu, oma
noorusele vaatamata, seljataga üheksa osatäitmist täispikkades
filmides. Léa Seydoux'l, kes mängis „Adele'i elus“ Adele'i
esimest suurt armastust, on kogemust rohkem - ligi 30 osatäitmist ja
ta loob selle filmiga ühe lahedaima lesbilise armastaja profiili
kinokunstis. Nii Seydoux kui ka Exarchopoulos on näitlejad, kes
suudavad rollile pühenduda ja Kechiche režissöörina on osanud
seda ka sajaprotsendiliselt ära kasutada. Filmi pikkuseks on kolm
tundi, kuid kummalisel kombel ei juhtu kordagi, et see tunduks liiga
pikana. Pinge loob emotsionaalselt kirev palett, mida Kechiche on
näitlejate kaudu meisterlikult edasi andnud. „Adele'i elu“ on
justkui Armastuse „ameerika raudtee“ ootamatute kurvide, järskude
tõusude ja hingevõtvate langustega; see on kolmetunnine ekskurss
inimese elu intiimseimatesse soppidesse, mille esilekaevamine paneb
vaataja taas huulde hammustama.
Filmi
kõrvalteema – homoseksuaalsed suhted ja homoseksuaalide
ühiskondlik staatus või nende sotsiaalne koht, taanduvad
puhtinimliku emotsionaalse traagika ees. Filmi üheks allikaks on ka
feministliku kirjaniku Julie Maroh' samanimeline graafiline romaan,
mida ta kirjutas omaenda elukogemusele toetudes viis aastat alates
kooli lõpetamisest 19-aastaselt. Maroh' ise on nimetanud lesbiliste
suhete kujutamist filmis naeruväärseks, kuid möönnud režissööri
meisterlikkust algallika sisulisel edasiandmisel. Iseendast poleks
vahet, kui Kechiche oleks teinud filmi geisuhetest, aja märk on
seksuaalsuse julge kujutamine peavoolu kinos nii või naa. Kunstilise
väärtuse annab filmile eelkõige siiski emotsionaalne sügavus, ja
selle kaudu peaks homoseksuaalide puhtinimlik probleemistik saama ehk
arusaadavaks ka neile, kes seda pigem eirata soovivad.
(Delta 9.05)
