BORGMAN (Alex von Warmerdam, 2013)

Borgman on perekonnanimi, mis on laialt levinud Inglismaal, Hollandis ja Saksamaal ning mille juured ulatuvad Karolingide ajastu Saksoonia aladele. Toona, Keskajal nimetati nii maksukogujaid, hollandi sõna “borg” tähendabki makse.

Hollandi lavastaja Alex von Warmerdami film “Borgman” räägib pealtnäha millestki hoopis muust. End metsas varjanud ja habemesse kasvanud mees läheb alandlikult ühe uhke eramaja ukse taha, paludes, et talle antaks võimalus end veidi pesta. Pereisa annab talle seepeale hoopis peksa, äratades pereema kaastunde ja reetes ühtlasi selles pisikeses ühiskondlikus üksuses peituva kriisi alge. See, mis järgneb, on ootamatu nii perekonnale kui ka vaatajale, sest Warmerdam ja habemik ning tema kaaslased lähtuvad hoopis mingisusgusest omast agendast. Mis on nende eesmärk, kust nad tulevad ja kuhu lähevad, jääbki saladuseks, mida vaataja kogu filmi jooksul mõistatada püüab. Warmerdami “Borgmani” võib ülekantud ja mängulises tähenduses tõlkida ka “Boogie-maniks” ehk siis maakeeli öeldes kummituseks, sest see, kuidas habemik Camiel oma asju ajab, on õõvastav, samas aga ei lase tasapisi tekkiv pinevus vaatajat lahti. Warmerdamil õnnestub pugeda vaataja naha vahele ja “Borgmani” teod ja arusaamatud motiivid ei lase lahti ka pärast filmi lõppu. Vaataja kistakse välja mugavustsoonist ega lasta tal enam sinna naasta. See, mis toimub filmis, toimub ka vaataja meeltes. Väikekodanliku harmoonia ideaal purustatakse seestpoolt. Pealtnäha vagur ja loodusekeskne metsamees toob esile seda harmooniat kandvate mudelkarakterite nõrkused ja neile astudes sammub oma teed edasi. 

“Borgmanis” pole keegi ega miski see, mis ta paistab - metsa varjab salakäike ja urge, järvest saab omamoodi surnuaed, edukas pereisa osutub armukadedaks vägivallatsejaks, malbe pereema iharaks nümfiks, lapsed on moraalita monstrumid ja alandlik habemik metsast osutub koletiseks, anti-kristuseks, kelle eetika on hoopis teisest maailmast.

Kui “Borgmani” nimetada igavaks filmiks, siis võib seda mõelda selles mõttes, et ta asetub liiga lihtsalt Vanas Maailmas levinud võõrviha ja vandenõuteooriate šabloonile. Väga hõlbus on tõlgendada Borgmani ja ta kaaslasi sotsiaalselt turvalisse heaoluühiskonda imbuvate immigrantidena, kes kannavad teist usku ja elavad oma reeglite järgi. Moodsas betoonkarbis elav mudelperekond on kaotanud valvsuse ja vaimsed väärtused ning asendanud need materiaalse heaoluga. Selle anastavad teab kust saabuvad, eraldusmärkideta tulnukad, kes on seadnud endale ülesandeks paljuneda kehade üle võtmise kaudu. Borgman näitabki, kui lihtne on sellist kaardimajakest vallutada. Annad kurjale sõrme ja võtab kogu käe. Sealjuures ei tule kuri sinna, kus ta kindlalt tagasi lükatakse. Warmerdam ei pane siinjuures kahtluse alla kaastunnet ega ligimesearmastust, ta viitab, et neid on lihtne ära kasutada, kuid seda vaid siis, kui selleks on olemas eeldus - inimlik nõrkus, mis osutub tugevamaks kui moraalne kest.

Warmerdami “Borgman” on huvitav film ka selles mõttes, et vaatajale vastu ei tulda. See, mis toimub, toimub justkui oma maailmas, oma reeglite järgi, sõltumatuna sellest, mida vaataja võib oodata. Seletusi ei anta, samas puudub ka näiteks David Lynchi filmides nähtav Kurja müstifitseerimine. Warmerdamil on kõik ehmatavalt lihtne, Kurja töö on isegi labane nagu tänavapätil - mürgitamine ja summutiga püstol on mitu korda igavamad meetodid kui Lynchi hiilival, vaid silmanurgast nähtava näoga Kurjal, kes oma hirmuteod saadab korda teadmata kuidas.

Kui tagasi tulla Borgmani kui nime tähenduse juurde, siis võib öelda, et Warmerdami Borgmanide maksuks, mida nad koguvad, on rikkumata inimhinged, tähelepanu ja armastuseta jäetud lapsed ja noored, keda on lihtne allutada ja kellest võib treenida endale kuulekad ketikoerad. Seega võibki “Borgmani” vaadata allegoorilise hoiatusfilmina vaimse lodevuse ja eetilise näotuse eest, mille võib kaasa tuua liiga hea elu.

(Delta, 21.märts)