SAATAN JA DANIEL JOHNSTON (THE DEVIL AND DANIEL JOHNSTON, Jeff Feuerzeig, 2005)

Inglisekeelset „Devilit“ võib tõlkida ka kui „kurat“ , õigemini peakski, sest "saatan" on kreeka ja heebrea keele eeskujul säilitanud samal kuju kõigis suuremates keeltes. Küll aga võib saatan ehk kurat või Kuri võtta erinevaid ilmnemisvorme ja selles mõttes polegi suurt vahet, mis nime see pahatoov trikster tõlkes edasi kannab.

Jeff Feuerzeigi "Saatan ja Daniel Johnston" on trikiga film. Trikk on siin peidus mitmes mõttes ja kohas, aga mitte ainult trikk ei tee seda filmi üheks väga heaks muusikadokumentaaliks. Eelkõige teeb filmi siiski see mitmekülgne, õnnetu saatusega talent Daniel Johnston, kes elab praegu 51 aastasena oma ema ja isa hoole all.

Tema elulugu pole põhjust hakata siin ümber jutustama, seda teeb juba film ja Jeff Feuerzeig, kasutades selleks perekonnaarhiivi, intervjuukatkeid, Johnstoni enda audiopäevikuid, muusikat, pilte. Kui ka filmi üldist vormi võib pidada traditsiooniliseks, siis Feuerzeig põimib siia sisse ka täiesti ebatraditsionaalseid võtteid – nagu näiteks ühe Danieli elus ja filmi ülesehituses võtmelise tähtusega momendi edasi andmiseks tehtud intervjuu, kus Danieli elu pea peale pööranud süüdlane on ise pandud piinapinki, antud juhul hambaarstitooli.

Feuerzeigi filmi aines on küllaltki tavatu – pole palju neid kunstnikke, kes suudavad tunnistada oma mentaalset haigust ja on endiselt teovõimsad ning hinnatud ja kutsutud esinejad. Juba kümmekond aastat tagasi oma vaimuhaigust ja isiksuse lõhenemist tunnistanud ning seda ka ise üles filminud Daniel Johnston esineb vaatamata hoolealuseks olemisele ka praegu. Tema netilehelt võib näha, et äsja lõpetas ta Euroopa turnee. 

Johnstoni anne avastati tänu ta enda aktiivsusele kui ta oli alles 20 aastane. Oma keldrist kunsti- ja salvestustsuudio teinud Johnston hakkas seal üles võetud kassette jagama DJ-dele, sõpradele, tuttavatele ja sealjuures polnud tal mingit master-salvestust vaid iga kassetti laulis ta uuesti sisse. Ja seda siis sadu kordi. Tuntus ei jäänud tulemata ja lihtsate ning südamesseminevate lugudega esinev Daniel Johnston pääses peagi ka äsja loodud MTV-sse. Tema edasise populaarsuse takistajaks muutuski ta ägenenud meelehaigus. Sellele vaatamata suudab ta edasi luua ja tema koomiksid ning muusika, mis on õigupoolest teineteisest lahutamatud, on oodatud ja omavad palju austajaid.

Mis on siis nende pea et lapsikute aga samas väga sügavate ja valusate lugude ja selle artisti fenomen? Sõltumatus, kordumatus ja mõjuvus tema lihtsuses. Võib olla just sellesama mentaalse ebastabiilsuse ja haavatavuse tõttu, mis on olnud tema menu takistuseks, ongi ta säilitanud oma värskusse ja suudab üha uuesti ja uuesti anda loomingut, mis innustab, kohutab ja vaimustab.

Kui vaadata tema koomiksites peegelduvat maailma ja motiive, siis torkab silma üks korduv ja ehmatav kujund -, mida ta ise nimetab surnud koera silmamunaks. See on kõikjal seiklev, veriste juurtega silmamuna - Danielile on see igavese piina ja valu sümbol, märk sellest, et midagi on ta sees katki läinud, seda silma ei saa sulgeda, ta ei saa enam rahu. Ainukese leevenduse leiabki ta loomingust, mis on kantud üksindusest, maailmapäästmise missioonist, millest lähtuvad tema lemmikud - superkangelased koomiksimaailmast ja ta isegi. Kas teda mõistetakse ja kas teda ongi võimalik mõista, on omaette küsimus. Tema ülimat religioossust, mis lõi välja ta elu murdelisel etapil, võib samuti mõista mitut moodi – võtmeküsimuseks võib siin võtta lähenemise kuradile ja Kurjale, millega võitlemine on saanud Danielile elu küsimuseks. 

Argimõistuse tasandil on Feuerzeig üles võtnud loo äärmusreligioossete vanemate mõistmatuse all kannatanud ja üles kasvanud tundlikust talendist, kelle olukorra muutsid veel hullemaks narkootikumid. See oleks aga ainult äärmuslikult kaine ja pealiskaudne hinnang Danieli loole. Kui aga läheneda sellele religioossel tasandil, siis Kuri saab siin hoopis määramatumad mõõtmed – tal on teadupoolest mitmeid avaldumisvorme ja Feuerzeigi filmi pealkiri „Saatan ja Daniel Johnston“ sellele müstifikatsioonile viitabki. Võib küsida, mis on siin see Kuri, Saatan, Devil – on see mõistmatu ja tänitav ema, kes Danieli loomingus pidevalt peegeldub või on see maailm, mis ei võta Danieli loodut vastu samaväärselt siiralt nagu Daniel seda annab. Või on see tõesti midagi haaramatut, salakavalat, mis ilmutab end Danielile ta unenägudes ja koomiksites, nõudes iseendast rääkimist.

Feuerzeigi film on ka lugu inspiratsioonist ja kunstist. Me näeme, et õnnelikud on need, kes ei pea looma, kel pole seda rahuröövivat annet, mis saab toitu mõistetamatusest ja oma iha objektide igavesest kättesaamatusest. Samas vihjab Danieli lugu ka sellele, kui palju on maailmas siiski häid käsitöölisi ja kui vähe andeid, mis oma loomingus ka teisi kõnetaksid ja maailma paremaks muudaksid.

(Delta, 11.mai)