SOOLO (Raul Tammet, 1979), PULMAPILT (Raul Tammet, 1981)

Tänavusel Haapsalu fantaasia ja hirmufilmide festivalil linastuvad Raul Tammeti ulmefilmid “Soolo” ja “Pulmapilt” on kaks varjatud pärli Eesti filmikunsti varamust. Need on ainulaadsed nii õhustikult kui ka teemadelt, ehkki 1970ndate lõpp 80ndate algus tõi kinolinadele ka sellised filmid nagu „Hukkunud alpinisti hotell“ (Grigori Kromanov, 1979) ja „Navigaator Pirx“ (marek Piestrak, 1978). Tammeti filmide teemad on maavälised kontaktid, ajas rändamine ja muutumatu inimene.

Seni kahjuks vähe tuntud režissöör Raul Tammet tuli filmi 70ndate esimesel poolel koos selliste nimedega nagu Peeter Simm, Valentin Kuik, Peeter Urbla, Helle Karis ja Olav Neuland. Pärast lavakunstikateedri lõpetamist 1972 suunati ta tööle Tallinnfilmi, kus ta tegi kaasa ka näiteks Mikk Mikiveri “Indreku” (1976) valmimise juures. Ühtlasi õppis ta Moskvas Üleliidulises Kinematograafia Instituudis, mille stsenaristika ja režiikursused ta lõpetas 1979. aastal filmiga “Soolo”. Juhendajaks oli tal sealjuures Nikita Mihhalkov. Stsenaariumi kirjutas Tammet ise Peet Vallaku lühijutu “Lodjamehe surm” põhjal.
“Soolo” on poeetiline ulmelugu ühest parvemehest, tema kiindumustest, uudishimust ja ootamatutest salapärastest külalistest. 

Mitteprofessionaalse näitleja Andrus Rüütlase mängitud parvemees peab asendama kummalistel põhjustel halvatuse saanud kolleegi (Mikk Mikiver), kuid satub samuti kolleegi naise võlude ohvriks ja tedagi kummitavad tundmatud külalised, keda tal tuleb üle jõe toimetada. Jüri Garshneki kaameratöö annab lüüriliselt kauni pildi hilissuvisest Eestimaa loodusest – kaamera annab füüsiliselt tajutavalt edasi jõe ähvardavat rõskust, nii pilt kui ka näitlejate mäng lasevad aimata, et kõik pole siin üleüldse nii nagu paistab - midagi ähvardavat on õhus, taustal kurjakuulutavalt ja müstiliselt sumisemas elektri alajaam. Tammet ei kasuta eriefekte, kõik nähtav on saavutatud tavapäraste vahenditega nagu valgus ja maketid. Ehk siis, lihtsate vahenditega loodud köitva atmosfääriga ulmenovell, mida nauding vaadata. Oma õhustikult meenutab “Soolo” näiteks Roman Polanski varaseid filme nagu „Nuga vees“ (1962), lõpplahenduselt aga meenub Steven Spielbergi “Kolmanda astme kontakt” (1977). Ei taha hästi uskuda, et Tammet Spielbergi finaali maha kopeeris, seda enam, et filmid toona teadupoolest nii kiiresti ei levinud nagu praegu. Huvitav on aga leida ka teatud sarnasusi „Hukkunud alpinisti hotelliga” - Rüütlase mängitud parvevaht „Soolos“ meenutab Lembit Petersoni Tehnikut Kromanovi filmist ja mõlema linatöö finaalis on vaikiva kõrvaltvaatajana MIkk Mikiveri mängitud tegelaskuju. 

Raul Tammeti teine film “Pulmapilt” on isegi veidi küpsem. Valminud kaks aastat hiljem, 1981, jutustab ta loo üksikust vanast mehest, kes ei saa üle oma noorpõlves tehtud rumalusest, mis ta ka üksi jättis. Ta satub kokku külalisega tulevikust, kes võimaldab ajas liikuda. Inimene jääb siiski inimeseks ja käitub samamoodi ka siis, kui talle uus võimalus antakse. See on lihtne ja liigutav lugu elu kaduvusest ja inimese piiratusest.
“Pulmapilt” on “Soologa” võrreldes filosoofilisem ja metafüüsilisem, samas on paigas ka “Soolo” lüüriline õhustik. Jüri Garshneki kaamera annab nüüd edasi suvise saareidülli lammaste, kadakate ja merega, seda ilmestab muusika Gunnar Grapsilt. Graps kirjutas muusika ka “Soolole” ja astub seal üles ka ühes kõrvalosas. Noorele ja andekale operaatorile Jüri Garshnekile jäi “Pulmapilt” aga kahjuks viimaseks tööks Eesti filmis, sest ta hukkus enne filmi lõplikku valmimist. Filmi peaosades on Rein Aren ja Lembit Ulfsak. Aren pääses väidetavalt just selle filmiga toonase Nõukogude Liidu tippnäitlejate hulka. Tammet sai filmi eest aga Minskis Üleliidulisel Noorte Kinematografistide võistlusel diplomi eetiliste probleemide käsitlemise eest. 

Tammeti karjäär jäi Tallinnfilmis kahjuks lühikeseks ja tema filme pole peaaegu üldse näidatud. Et tegemist on lühifilmidega, on nende šansid kinolinale või teleekraanile sattuda olnud kordi väiksemad kui pikkadel mängufilmidel. Ka filmide taastamisel ning taaslevitamisel tehakse otsus pigem tuntumate linatööde kasuks. Ka Eesti Päevaleht on oma eesti filmi DVD valiku koostamisel eelistanud just neid filme, mis kõigile pähe kulunud ja mida ETV vähemalt kord aastas kui mitte rohkem ka näitab. Eesti filmi varamu on loomulikult hoopis suurem kui need kümmekond nimetust ja loota tulebki siinjuures ETV2e ning Haapsalu festivali laadsete eriürituste peale, mis seda varasalve avavad. 

(Delta, 27.04)