TÄITSA LÕPP (filmitalgud, 2011)

Ajalugu on see, mille sees elame, kuid millest ülevaate saamiseks vajame paradoksina teatud ajalist distantsi. Ainulaadse ja ilmselt kordumatu projektina on kodumaistel filmientusiastidel Kinobussi eestvedamisel valmis saanud Eesti filmiajaloo esimene rahvafilm keset küla kõrguva pealkirjaga "Täitsa lõpp". Žanrilt võib seda nimetada romantiliseks, ulmeliste või õigemini apokalüptiliste elementidega seiklusfilmiks. Filmi valmimise juures lõid kaasa 1500 inimest, neist enamik asjaarmastajad, kes proffide toel esimest korda ühe filmi valmimise protsessiga kokku puutusid.

Sellisena tulekski aastaga valminud linatööd vaadata ja sellena ta ka me pea sajaaastaseks saava kodumaise filmitööstuse ajalukku ilmselt jääb – ühe teatud tähisena eesti filmis, mis näitab, et hea pealehakkamise ja energia korral pole vaja suuri rahasummasid ega tuntud ekraaninägusid. Talente ja kauneid võttepaiku Eestimaal jagub ning nagu näha filmist, on ka Eesti enda inimestes piisavalt potentsiaali omapärasteks lugudeks ja karakteriteks.

Filmitalgute tulemus ei saagi olla muud kui kompromiss, seda on tõdenud ka eestvedajad juba algusest peale. Kompromissina valmis ekraaniloo aluseks olev stsenaarium, milles võib ära tunda viiteid nii välismaistele kui ka kodumaistele niiöelda B-filmi legendidele nagu "Tulnukas ehk Valdise päästmine", või isegi "Jan Uuspõld läheb Tartusse". Aga mitte ainult B-filmid – välja võib sealt lugeda ka otsese viite sellisele kassatükile nagu "Tähesõjad". "Täitsa Lõpp" žanriks on korraldajad samuti nimetanud üle-ekspluateeritud road-movie, ehk teelolekufilmi. Tegevus viib vaataja Tallinnast Tartusse, lõunast lääne ja lõpuks maaliliselt kaunitele tuhamägedele. Kompromiss oli ka rahvahääletus, mille põhjal valiti filmi osatäitjad, nende osa filmi üldmulje kujundamisel ei saa samuti alahinnata. Dialoogide või näitlejate teatud kohmakust pole mõtet siinjuures filmile ette heita, esile tasub hoopis tuua see, et vaimukusest puudu ei tule ja leidlikke ning isegi ootamatuid lahendusi tuleb ette rohkem, kui seda eelarvamustega vaataja võib oodata. Üldiselt meeleolult on film optimistlik, lõbus ja suvine ning kui arvestades seda, et juba oma geograafiliselt haardelt võib film meeldida suhteliselt laiale vaatajatehulgale, siis kindlasti täitis film oma eesmärgi levitada filmitegemise alast kirjaoskust. Vaadates aga sedasama kogu Eestit katvat võrgustikku, kus filmivõtted toimusid, jäi kummitama tahtmine näha rohkem mingile paikkonnale iseloomulikku – Tartu oli markeeritud silla ja Ida-Virumaa Kiviõli tuhamägedega, kuid ülejäänud Eesti jäi suures osas animeeritud maakaardi ja muusika saatel mööda joonistatud teed kihutavate papist kujude taha. Võib olla olekski reaalsed teeloldud kaadrid lisanud toimuvale just selle äratundmise ja kohanemise mõõtme, mida praegu veidi vajaka jäi. Teelolemise efekti andis hästi edasi ka filmi alguses korraks kasutatud niiöelda klassikaline võte, kus liikumist imiteeriva sõiduriista taustal kuvatakse liikuv maastik.

See on aga kokkuvõttes tühiasi, mis lõppmuljet suures plaanis ei varjuta. Rahvatalgute korras valminud "Täitsa lõpp" näitab, et tahtmine filmi teha ja filmis kaasa lüüa on olemas. kui arvestada digitehnika kättesaadavust ja suhtelist odavust, siis võiks mängida mõttega, et "Täitsa lõpp" annab innustust luua samasuguseid või paremaidki lugusid. Julgen arvata, et see mõjuks kodumaisel filmimaastikul värskendavalt ja rikastavalt.  

(Delta filmikomm)