Jaan Tootseni “Uus maailm” on filmi talletatud lugu ühest algatusest,
ideest ja inimestest selle taga. Taustal võimu ja vaimu igavene vastasseis –
ühelt poolt autostuv, konservatiivne väikekodanlikkus ning teisalt omaalgatus,
nooruslik energia, sooviga muuta maailma inimväärsemaks ja kodusemaks paigaks. Filmis
on omavahel põimunud kaks poolt – sotsiaalne ja inimlik. Tootseni kaamera on
pääsenud uue maailma Seltsi eestvedajatele üllatavalt aga mitte piinlikult
lähedale, viie aasta jooksul üles võetud lugu kirjutab end ise, me näeme, kuivõrd
oluline on selliste algatuste puhul koostöö, üksmeel ja teisalt ka see, kui
tähtis on tunda süsteemi, et seda seestpoolt lammutada. Vabadusidee elluviimise
takistuseks saabki bürokraatlikult reglementeeritud ühiskonna keerukus.
Kaudselt küsib film, kas sellise idee realiseerumine on võimalik või on see
hoopis lapsik ideaal, tegelikkusest kaugel asuv utoopia? Film küsib, kas heal
algatusel, vabatahtlikkusel, vastastikkusel abil ja üksteisemõistmisel põhinev
kogukond on võimalik? Tootseni "Uus maailm" näitab, et on – algus selleks on
tehtud.
Filmi lõpp on ootamatu, ta mõjub isegi lõpetamatuna, kuna õhku jääb
palju küsimusi. Kuid asi ongi selles, et protsess pole veel lõppenud.
Seltsimaja suleti tänavu, suve lõpus, põhjuseks needsamad rahaprobleemid, mida
filmiski näha, Uue Maailma Selts tegutseb aga edasi ja on andnud eeskuju
tosinale samalaadsele algatusele Eesti linnades.
Jaan Tootseni "Uus maailm" on film ühest ajahetkest ja ühest
ruumipunktist selles; see on film ühiskonnast, mis pole veel harjunud sedavõrd
vaba mõtlemisega ja mis astub esimesi samme kodanikuühiskonna suunal. See on ka
film kodanikujulgusest, mis ulatub kõrgemale populismist ja vaid teatud
kildkondlikke huve teenivaist otsustest.
Filmis on ka omad puudused, kuid need ei vähenda filmi mõjujõudu.
Ilmselge, et sellise mahuga materjaliga nagu Uue maailma Seltsi tegevuse jäädvustamine viie aasta jooksul, on väga raske töötada, kuid Jaan Tootsen on
sellega imehästi toime tulnud ja “Uus maailm” on kindlasti üks aasta paremaid
kodumaiseid tõsielufilme.
Just tihti ei saa dokumentaalfilmide puhul tõdeda, et film läheb
kuidagi korda. Jaan Tootseni film läheb korda. Siin on emotsiooni, kohastumis-
ja äratundmisvõimalust, ning oluline on ka see, et siin on jõudu, mis aitabki
asju liikuma panna ja ajutistest mõõnadest üle saada.
(Delta Filmikomm 13.okt)
No comments:
Post a Comment