KLOOSTRIGA SEOTUD (Vahur Laiapea, 2011)

Eesti film on saanud taas ühe dokumentaalfilmi võrra rikkamaks, nädal tagasi esilinastus Kinos Sõprus Vahur Laiapea film “Kloostriga seotud”. See on vaatluse vormis mõtisklus Petseri kloostriga seotud inimestest, kelle veendumuse kohaselt püsib maailm tänu palvele.

See on väike ja südamega tehtud sissevaade ühe õigeusu preestri argipäeva, mis koosneb palvetest ja riitustest. See on ka katse anda edasi ühe koguduse elu ajaloo muutustes. Kuid see pole ilmselt olnud filmi peamine eesmärk – humanistlikele teemadele pühendunud Vahur Laiapea seab vaataja mõtliku pealtvaataja rolli, andes võimaluse tutvuda õigeusu kiriku niiöelda köögipoolega, samas ei koorma režissöör vaatajat liigse infoga, rääkimata õigeusu põhimõtete lahtiseletamisest. See, mida tähendab õigeusk, ja miks inimesed end sellele pühendavad, eeldab režissöör, peaks olema juba selge. “Kloostriga seotud “ vahendab keskkonda, milles usk elab ja emotsiooni filmi tegelaste ümber. Filmi keskne tegelane on auväärses eas Isa Jevgeni, kes on Petseri kloostri lähedal asuvas väikeses, Püha usukannataja Varvara puukirikus tegutsenud juba aastakümneid. Tema kaudu tuuakse filmi ka teatud kultuurilooline kild - kui veel kümne aasta eest oli tal kirikukooris tosinkond eesti keelset lauljat, siis praeguseks on nad kõik juba lahkunud ja jumalateenistust Isa Jevgeni enam eesti keeles ei pea. Küll aga on ta nõus lahkelt oma argipäevast rääkima ja lubab kaameral teda saata nii matustel, ristimistel kui ka kloostris, seal võtab ta  osa kellamängust, mis kujuneb ka filmis omaette elamuseks. Isa Jevgeni on vahendaja siin- ja sealpoolsuse vahel, keda usaldatakse ja kelle juurde tulevad nii noored laulatusesooviga kui ka need, kel vaja ära saata oma kallid lahkunud. Hoopis müstilisem tegelane on setu päritolu nunn Õde Olga, kes tuli usku pärast aastakümnete pikkust tööd meestejuuksurina. Ligi 80ene põdur naine tühistab mõne lausega surma omaenese müstilisele kogemusele toetudes ja annab teada, et valmistub selleks isegi. Teispoolsuse ligioleku teema on filmis läbiv, sellega seotud traagika minimaalne, surma ei kardetagi, pigem on see üleminek ühest maailmast teise, kus surematu hing edasi elab.

Filmi kolmandaks tegelaseks on salapärane Gennadi, kes on juba 20 aastat seisnud iga päev kiriku seina ääres, näoga kloostri poole ja lugenud palveid. See on tema, kes filmis sõnastab selle, mis kogu aeg õhus – et maailm püsib vaid tänu palvele. Kui palve muutub nõrgaks, siis variseb maailm kokku, ütleb Gennaid selge veendumusega. Aga see on ka kõik, mida me selle mehe kohta teada saame. Miks see Odessast pärit, üksi elav mees just Petseri ja Varvara kiriku oma palvete lugemiseks on välja valinud ja millest ta elab, ei selgu ka kaadritagusest tekstist.

Vahur Laiapea laseb rääkida pildil, ta taandab end samuti vahendaja, dokumenteerija rolli nagu Isa Jevgeni, kes peab kirikuraamatust üles otsima lahkunud ja sinna juurde kirjutama uued ilmakodanikud. Film “Kloostriga seotud” on oma seletamatuses ja rituaalirikkuses omamoodi palve, mis peab muutma maailma paremaks, pannes vaataja mõtlema igavikuliste probleemide peale.

Vastamata jäävad aga ka mõned küsimused – Laiapea teeb filmi alguses kroonikakaadritega sissejuhatuse Petseri kloostri ajaloole, tõdedes üsna peatselt, et kloostrist filmi teha tal sealse vastuseisu tõttu ei õnnestunud ja seetõttu keskenduski ta kloostri kõrval oleva väikese puukiriku vaimulikele. Samas oleks Isa Jevgeni, Õde Olga ja Gennadi loo saanud ära rääkida ka selleta. Aegade sidet, mis luuakse kroonikakaadritega film alguses, märgib vaid Isa Jevgeni tõdemus eesti keele hääbumisest koguduses. Vaatajale saab selgeks, et autoril ei õnnestunud teha filmi nii nagu ta oleks seda tahtnud, aga see pole ka asi, mida vaataja peaks teadma, filmi panus on ju hoopis mujal – nende väärtushinnangute edasi andmises, mida filmis olevate inimeste tegevus peegeldab. “Kloostriga seotud” on väike film, mis ei taotlegi arvatavasti edu filmifestivalidel või leviõigusi, pigem on see nii öelda isiklikuks tarbimiseks ja aja maha võtmiseks, et mõelda argipäevast kaugemale. Siin aga kerkib esile taas seesama leviprobleem – realevis filmi ei näidata ja ilmselgelt poleks see kinoomanikule ka kasumlik, seega tulebki ära oodata filmi linastus ETVs ja loota, et kunagi on ka selliseid väikseid filme võimalik ka mingist andmebaasist ära vaadata.  

("Kino.Kino" Klassikaraadios 15. dets.)