PLEKKSEPP, RÄTSEP, SÕDUR, NUHK (Tomas Alfredson, 2011)

Rootsi režissööri Tomas Alfredsoni "Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk" on spioonifilm John Le Carré romaani põhjal, tehtud Inglismaal ja peaosas näeme nauditavat näitlejateansamblit briti kino praegustest tähtedest alates Gary Oldmaniga peaosas ja lõpetades talle sekundeeriva abilise Benedict Cumberpatchiga. Tugeva näitlejakaardiga film räägib topeltagentide paljastamisest briti salaluures 1970ndate aastate alguses. Sündmustik on fiktiivne nagu John Le Carré romaanides tavaks, kuid me ei saa ka lõpuni kindlad olla, et selliseid sündmusi luure telgitagustes aset poleks leidnud, luure on teadupoolest oma salastatuse tõttu üks köitvamaid valdkondi, mille vastu kõigil on huvi, kuid millega mitte keegi kokku puutuda ei taha. See on maailm, kus mängitakse väga räpaseid mänge, kusjuures mänguritel puudub isegi organiseeritud kuritegevusele omane aukoodeks. Kui see illustratiivne kiht kõrvale jätta, räägib Le Carré raamat ja ka kõne all olev film just sellest samast aust ja inimlikust väärikusest, mis selle ameti juures on hõlpus kaduma. Meenutagem kasvõi alles mõne aasta tagust Eesti suurimat spiooniskandaali - Herman Simmi juhtumit. Inimlikus plaanis viitab Le Carré ka sellele, et tegelemine poliitiliselt sedavõrd valgustkartvate küsimustega nagu riigisaladused, eeldab enese ohverdamist, oma elu ohvriks toomist ühiskondlikult organiseeritud moodustisele, mida nimetame riigiks.

Plekksepp, Rätsep, sõdur, nuhk on filmis malendid, keda peategelane, Gary Oldmani kehastatud George Smiley kasutab topeltagendi skeemi paljastamiseks. Kujund jookseb filmist läbi mitmel korral justkui rõhutades nende inimeste depersonifitseeritust, oma inimliku näo kadumist võimumängudes. Õigupoolest toob Le Carré oma menuromaanis ära karakterite galerii, mis vaatab vastu pea igas töökollektiivis, rääkimata avalikkuse luubi all olevatest poliitikutest. Siin on pimesi oma idee läbilöömise nimel töötavaid karjeriste nagu Toby Jonesi mängitud Percy Alleline, pehmeloomulisi kaasajooksikuid nagu Toby Esterhase David Denciku kehastuses või heauskseid ettureid nagu filmi alguses kuuli saav Jim Prideaux, keda mängib Mark Strong.

„Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk“ on meeste film, naised on jäetud nõrgemaks ja kannatajaks pooleks nagu see John Le Carré raamatutes reegliks. Huvitav on siinjuures kõrvutada Ian Felmingi James Bondi raamatuid ja nende põhjal vändatud filme Le Carré maailmaga. Vastandina Bondi kehalisele seikluslikkusele on Le Carré tõsisem, psühholoogilisem ja kuivem. Samas on Le Carré tegelased oma müüdavuses ja väiksuses inimlikumad kui Flemingi kangelaslikud ja karikatuursed karakterid. Gary Oldmani sissemängitud George Smiley on Le Carré romaanides üks läbivaid kujusid – seda meisterspiooni ja sisekontrolli detektiivi võib kohata keskse tegelasena viies romaanis, samamoodi on neis läbiv ka tema vastane, halastamatu nõukogude salaluure agent Karla, kes on ka antud filmis ja romaanis esile tuleva spiooniskandaali mahhinaator. Et tegemist on esimese romaaniga Le Carré niinimetatud Karla versus Smiley tsüklist, siis võiks ju oodata, et Alfredson teeks filmiks ka ülejäänud kaks romaani “Auväärt koolipoisi” ja “Smiley inimesed”. Võib olla see aitaks paremini avada toimuva tagamaid ja mõista karaktereid. Praegu jäi Alfredsoni filmis nii mõndagi hämaraks ja võimaldas lugu mitut moodi tõlgendada, seega tuleb romaani eelnev tundmine kindlasti kasuks. Ühtlasi tõukab film raamaturiiuli juurde, et taas kord üle lugeda mõni Le Carré või Graham Greene’I spioonikas ja selline kunstiliikide ülene dialoog on alati tervitatav.