TAPATALGUD (CARNAGE, Roman Polanski, 2011)

http://www.youtube.com/watch?v=ON3kwJPwcMU

Kinodes on veel viimaseid nädalaid jooksmas Roman Polanski uus film pealkirjaga "Tapatalgud", ehk "Carnage". Vaatamata karmikõlalisele pealkirjale ja sisututvustusele kinode veebikülgedel, on tegu õigupoolest komöödiaga, või siis meelelahutusliku draamaga inimese väiksusest, mis kipub alles jääma vanusele vaatamata. 

"Tapatalgud" on karakterifilm ja näitlejafilm – filmis pole rohkem kui neli osatäitjat, ehk stsenaariumi järgi kaks abielupaari, keda mängivad Jodie Foster, John Reilly, Kate Winslet ja Christoph Waltz. Näitlejad täidavad neile pandud ülesande nauditavalt hästi ja ei jäta palju ruumi kujutelmaks kedagi teist neisse osadesse.  

Perekond Cowanid on läinud külla Longstreetidele, et üheskoos leida lahendus nende teismeliste laste vahel puhkenud kaklusele, kus üks osapool solvangu peale vihastudes teisel kaks hammast välja lõi. Näib nagu film lõpeks juba esimestel minutitel, sest üksmeel vahejuhtumi sõnastuses on leitud ja Cowanid kohe kohe lahkumas. Kõik ei lähe aga nii lihtsalt, kohvilauas tekib  sõnast sõna ning päevavalgele tulevad paljud seni välja elamata pinged. Pingete tekitamise allikaid on mitmeid  - lisaks abikaasade endi vahelistele ja lõpuni läbi rääkimata konfliktidele, tõusevad esile ka erimeelsused poiste vahelise tüli suhtes, mis viib erinevate kasvatusviiside ja maailmavaadete lahknevustele. Lisaks püüab advokaadina töötav Alan Cowan, kelle osas näeme Austria päritolu Christoph Waltzi, lahendada järjekordset tööskandaali ka külaskäigu ajal ja ta teeb seda muidugi mobiiltelefoniga, mis saab seeläbi isegi üheks kõrvaltegelaseks.

"Tapatalgud" pole loomulikult pooleteist tunnine reklaamfilm mobiiltelefonifirmale, ehkki ka nii võiks lõpustseenide ajel mõni nihestunud maailmavaatega reklaamiprofessionaal mõelda, see on siiski inimese psühholoogiat vaatlev töö, mis peeglina paiskab me ette me endi piiratuse, mille olemasolu me oleme tahtlikult unustanud tunnistamast.

Suletus ja sellest johtuvad muutused inimeses on Polanski filmides läbiv teema. Polanski eelnevat loomingut arvesse võttes võib vaataja karta teatud möödapääsmatut traagikat, fataalset ja verist finaali, aga siin tuleb vaatajat lohutada, et seda teed praegu ei minda. Isoleerituse ja väljapääsmatu meelte minoorse ummiku asemel jääb pärast "Tapatalguid" kõlama hoopis mažoorsem helistik ja kinosaalist lahkub vaataja heatujulise muigega.   

Waltz, Winslet, Reilly ja Foster mängivad meeliköitvalt välja jõujoonte ja konfliktide mobiilse rägastiku, üksmeelepaarid kord tekivad, kord kaovad ja seda ootamatutel tasanditel. Film ei räägi sellest, kuidas lahendada laste vahel tekkinud konflikte, pigem räägib ta sellest, kuidas neid EI tuleks lahendada. See on mitte ainult puhta mõistuse vaid ka täiskasvanute maailma kriitika, mis lähtub iseendast, oma väljakujunenud arusaamade süsteemist ja ei jäta ruumi isetekkelistele, loomulikele arengutele. Kõik tegelaskujud leiavad, et neil on mingis suhtes ülim õigus ja nad pole nõus sellest mingil juhul taganema, sellise savijalgadel maailma purustab aga mõne pisidetaili rivist välja langemine – olgu see kunstiraamat, mobiiltelefon või käekott. Selline maailm tuginebki materiaalsetel väärtustel, mille ülesandeks on kanda ja väljendada teatud ideoloogilist kindlust. Pisividinad on aseaine täitmaks tühimikku, mille on jätnud pealiskaudsus ja mõttelaiskus. Pereisa Michael Longstreet toob pingete maandamiseks välja oma toetuspunktid, tõelised eskapismi fetišid  - 18 aastase šoti viski  ja kuuba sigarid, mis aga loomulikult saavad aluseks uutele konfliktidele.

"Tapatalgud" on omamoodi lõputu lugu spiraalis oma saba taga ajavast Iseloomast, kes ei oska näha lahendust väljaspool enese loodud süsteemi. Film ja raamat annavad siin hea võimaluse seda lahendust pildiliselt välja tuua, teatris oleks see mõnevõrra keerulisem, aga kindlasti mitte võimatu, sest filmi aluseks olev Yasmina Reza menuromaan võitis parima näitemängu auhinna ehk Tony pärast seda, kui selle põhjal tehti lavastus Broadwayl. Kindlasti oleks tükil menu ka meie teatrites.