UMBKOTID (Andres Maimik, Rain Tolk, 2011)

"Umbkotid" on lõbus hoiatusfilm elust enesest, kus meist igaühele võidakse piltlikult öeldes kott pähe tõmmata. Filmi peategelasteks on elukunstnik Rain, kes filmi esimestel minutitel lastakse lahti reklaamibüroost, ja tema sõber, esseist, intellektuaalne filmirežissöör Andres, kes unistab elust suurema filmi väntamisest. Juhtumisi satub Rain kokku ühe võimaliku suurkliendiga, kellele õnnestub maha müüa rahvusmütoloogiale põhinev reklaamiidee. Filmi tegevus käibki selle ümber, mis sellest välja tuleb. Kõrvalliinideks veel ummikusse jooksnud isiklikud suhted, mida ostapbenderlik Rain püüab oma projekti nimel ära kasutada.

Hoiatusfilm on „Umbkotid“ just sellepärast, et ta näitab värvikalt, kuidas müüakse õhku ja tõmmatakse hoovi neid, kes selleks piisavalt lihtsameelsed. „Umbkotid“ on sealjuures ka väga inimlik film, Rain ja Andres on sümpaatsed tegelased, aferismi taga pole muud kui lihtne soov saada raha sealt, kus seda on. Iseasi, milleks ja kuidas. Motiivid on erinevad aga ka Raini omakasupüüdlik ahnus on omamoodi sümpaatne, sest siin tunneb ilmselt igaüks ära kasvõi mõne kolleegi, kes naeruväärsete ja läbinähtavate trikkidega püüab teiste inimlikelt nõrkustelt kasu lõigata. Andres kehastab justkui eesti filmitegija võrdkuju, kelle ülimaks sooviks on vändata maailmas läbi lööv autorifilm, kuid ainukeseks väljundiks on ja jääb pulmavideod või telereklaamide väntamine mõne mannetu küpsise mahamüümiseks.

„Umbkotid“ on teravmeelne allegooria õhumüümisele, pettustele ja trikitamisele ning seda võib üldistada ka laiemale pinnale kui filmis näidatav reklaamitööstus. Umbkotti võib sattuda igaüks, olgu see väljapääsmatu tupik siis enda või kellegi teise moodustatud. Umbkott ähvardab näiteks Tallinna elanikke - kui ütled linnavalitsuse küsitlusel, et pooldad tasuta bussisõitu, annad kaudselt oma nõusoleku ka sellele, et teed ja lasteaiad jäävad neist miljonitest taas ilma ja kui oled tasuta bussisõidu vastu, ei muutu ka midagi. Umbkottide võtmes võib lahata ka IRLi elamislubade skandaali ja muid väiksema-või suuremamastaabilisi skandaalikesi, mille ühendavaks teguriks on alati see keegi, kes teatab, et just tema asub paraadi juhtima. “Meie poolt ideed, teie poolt bensiin”, ütles Ilfi ja Petrovi ajatu kangelane, samast motost lähtub ka „Umbkottide“ anti-kangelane Rain.

Nagu Maimiku-Tolgi filmides tavaks, on „Umbkottideski“ rida avalikus elus tuntud tegelasi, võrreldes varasemate filmidega nagu „Jan Uuspõld läheb Tartusse“ ja „Kormoranid“, on „Umbkotid“ veelgi tõetruum, sest tegelased esinevadki siin enda nimedega, alates peategelastest endist. See pole mitte mängufilmi lahendustega dokumentaalfilm, nagu oli seda näiteks Jaak Kilmi- Kiur Aarma „Tallinna kilud“, vaid tõsieluline mängufilm, mille tegelikku toimumist ei saa välistada.

„Umbkotid“ näitabki, et meil kõigil on elus mingi roll, kusjuures me ise ei pruugi teada, milline. Vahe ongi selles, kas me ise seda mõistame ja kas me oskame ka enda üle naerda.  

http://www.youtube.com/watch?v=TnhFJvkq4CU