ARTIST (Michel Hazanavicius, 2011)

Hollywoodi välisajakirjanike ühenduse Kuldgloobuste jagamisel sai kaks auhinda Prantsuse režissööri Michel Hazanaviciuse „Artist“ - parimaks kuulutati töö komöödiafilmide ja muusikalide kategoorias ning samas kategoorias läks auhind ka Jean Dujardinile parima meespeaosa täitmise eest. Parimaks meespeaosaliseks nimetati ta ka Cannes’is. Oluline pole siinjuures mitte auhinnad, vaid see, et prantsuse film on silmnähtavalt ja õigustatult ära tegemas Hollywoodile, kasutades siinjuures Hollywoodi enda vahendeid ja ajalugu. Piltlikult öeldes, võtab prantsuse režissöör ameerika filmitööstuse pealinnas prügikasti visatud ja ära põletatud ajaloo ning näitab seda uuesti. „Artist“ räägib filmiajaloo ühest piinlikumast ajajärgust – 1920ndate aastate lõpust, 30ndate algusest, kui produtsendid hakkasid kassaedu soovis keskenduma helifilmi tootmisele ja tummfilm koos selle ajajärgu tähtedega visati lihtsalt minema. Selliseid murranguid on filmiajaloos olnud mitu – kaasa arvatud ka värvifilmi ja laiformaadi tulek, tummast rääkivaks kinoks saamine oli aga filmikunstis ehk kõige rängem muutus. Ühes murrangulises etapis on filmikunst ka praegu, kui kaob film ja asemele võetaks odavam digitehnika.

Hazanavicius annab pöördelise ajajärgu edasi ühe fiktiivse staari kaudu, kelle ikooniliste eeskujudena kangastuvad Rudolph Valentino, Douglas Fairbanks ja ka Clark Gable. Kõige paremini toonastest filmistaaridest tuli sellest muutusest välja ehk Charlie Chaplin, aga see on omaette lugu. Hazanaviciuse Artistiks on hiirevuntsiline šarmar George Valentin, kes naudib filmi alguses oma tähestaatust, saates pikalt produtsente ja määrates ise, millest ja kuidas oma filme teha, filmi lõpus on aga staar unustatuna keset põlevaid filmirulle. Kaitseingliks võluv noor tantsijanna Peppy Miller, keda mängib Berenice Bejo ja kelle peadpööritavale karjäärile helifilmis Valentin aluse paneb.

„Artist“ on lahendatud stiilselt – film on must-valge ja seda saadab tummfilmile omaselt lakkamatu muusika. Näitlejad peavad täitma toonastele reeglitele omaseid ülesandeid – näitlema mitte hääle vaid miimikaga, sageli rolli üledramatiseerides, kuid „Artisti“ kontekstis ei mõju see üldse häirivalt või kunstlikult vanamoodsalt. Juba avakaadritest pääseb mõjule filmikunst nagu me seda tunneme tummfilmi aegadest, tasapisi läheb lavastaja üle moodsamatele võtetele nagu sügavusteravusega mängimine või sõitev kaamera. Hazanavicius kõneleb pildi läbi, leidlikult paneb ta kaasa mängima näiteks taustal vilksatavad plakatid või tulikirjad kinoteatrite uste kohal, kavalalt markeerib ta aja kulgu, näidates hommikusöögi laua taga istuvaid kujusid, kusjuures ei vahetu mitte poosid vaid kostüümid, ning eriti kavalalt on lahendatud helifilmi tulek või õigemini heli filmi tulek. Ambivalentse tähenduse saab sealjuures ka George’I rikka aga õnnetu abikaasa nõudmine – „Me peame rääkima, George“, kui George on keeldunud osalemast filmikompanii plaanitud helifilmis.

„Artist“ on ka film uhkusest ja eelarvamustest – tummfilmistaar George on sedavõrd kinni oma kuvandis, et keeldub vastu võtmast uut ajastut ja elu ka siis, kui seda pakub kaunis naine. Justkui möödaminnes räägib Hazanavicius siin staarikompleksist ja edevusest, mida filmitööstus staaride loomisel ära kasutas.

Monokroomset ja stiilset „Artisti“ või žanritunnuste järgi liigitada melodramaatilise puudutusega ajaloofilmiks, kuid eelkõige on see austusavaldus ühele ajajärgule ja selle põlvkonna kangelastele.

http://www.youtube.com/watch?v=OK7pfLlsUQM

(esmakordselt eetris Deltas, detsember, 2011)