TÜRANNOSAURUS (Paddy Considine, 2011)

 Vägivalla kasutamist filmikunstis võib vaadelda üldjoontes kahest küljest – kas on see eesmärk või vahend. Pole ju võõras vägivalla kasutamine nii öelda meelelahutuseks, ja seda on harrastanud juba Ameerika animafilmi suurmeister Walt Disney oma esimestes Miki-Hiire filmides, rääkimata splatter-filmide jälkide jõuvõtete ületoomisest tänapäeva peavoolukinno peamiselt teismelistele suunatud põnevikes. Vahendiks muutub vägivald siis, kui seda kasutatakse mingi sõnumi edasiandmiseks – ehk siis Coppola „Ristiisast“ tuntud stseen, kui rikkur leiab voodist oma hobuse pea, kuna keeldus koostööst oma õiglust taga ajava maffiabossiga. Siin on sõnumisaatja ise vägivaldne, tema maailm ja õiglus seisneb toores jõus ning seetõttu on välistatud ka mingite muude vahendite leidmine.  

Paddy Considine’i „Türannosaurus“ on samuti üpris jõhker film ja filmi aines ongi vägivald, seesama toores enese maksmapanek, mis leiab aset kogu aeg ja igal pool, sõltumata inimeste sotsiaalsest või materiaalsest positsioonist. Considine küsib, kas sellest ringist on võimalik väljuda ja kas on selleks üldse mingit lootust. „Türannosauruses“ on vägivald vahend, et rääkida vägivallast endast, see on katse paljastada vägivald, analüüsida olukorda, miks muutub vägivald eesmärgiks või kanaliks, mis nagu lubaks lahendada kõik probleemid. Vägivallaspiraali algusesse jõuda on võimatu, näitab Considine, sest see on juurdunud sedavõrd sügavale ühiskondlikus korralduses ja eelkõige inimeses endas. Ta annab mõista, et võita saab vägivalda vaid sellest välja astudes, võttes omaks hoopis teistest väärtustest lähtuvad põhimõtted, andes sealjuures endale aru, et  need väärtused on peidus ka kõige alatumas kaabakas.

Considine’i filmi kangelased, vanatestamentlike nimedega Joseph ja Hannah on kaks üksildast, 50ndates aastates katsumustest räsitud inimest, kelle eluteed ühel heal päeval ristuvad. Mõlemal, oma eluga ummikusse jooksnud tegelasel avaneb võimalust teist aidata, mis tähendab pääseteed ka iseendale.
Josephi ja Hannah’ lugu on õigupoolest argipäevane ime, mida ei oska oodata ja millesse uskumine on paljudele jäänud vaid lapsepõlves loetud muinasjuturaamatute maailma. Peategelaste nimed ja filmi pealkirigi viitavad inimkonna ajaloos olulistele tegelastele, teatud arhetüüpidele, mis kannavad ka filmi seisukohalt olulist tähendusvälja – iidset koletislikku lihasööjat türannosaurust võib tõlgendada kui vägivalla algust – jõhkrat tegurit looduses, kes nõrgemad halastamatult alla kugistab. See armutus on säilinud sellest hoolimata, et saurused ammu välja surnud ja elab edasi igas türannis. Filmis nimetab „türannosauruseks“ Joseph oma kadunud naist, kelle sammudest kogu maja värises.
Nimed Joseph ja Hannah on aga viide veel ühele tasandile filmis – see on religioon ning selles sisalduvad ja väljenduvad väärtused. Uues Testamendis on Joosep ja Anna Püha Maarja vanemad, Paddy Considine’i filmis on Peter Mullani kehastatud Jospeh töölisagulis elav joodik, kes on kaotanud naise, peksab vihahoos surnuks oma koera ja näebki ainukest lahendust kõigile probleemidele vägivallas. Olivia Colmani poolt samuti väga meeldejäävaks karakteriks mängitud Hannah on heategevusega tegelev, kuid mehe poolt varaliselt kindlustatud proua, kes elab juba paremas rajoonis, meie mõistes Viimsis. Hannah’ mehe, filmis Eddie Marsani mängitud jamesi alatu jõhkrus kodus panevad Hannah’ veendumused ja usu tõsiselt proovile ning võib kindel olla, et sündmused, mille tunnistajateks Considine meid kutsub, on aastatepikkuse koduvägivalla tulemus. Hannah abistab tema kaltsukast varju otsivat Josephit, aimamata, et jõujooned võivad pöörata ka vastupidi, see, millesse ta seni uskunud, võib puruneda ja tal endal võib abi vaja minna. 

Seni näitlejana end näidanud Paddy Considine tõestab „Türannosaurusega“ oma lavastajavõimekust – filmi eesmärk on äärmiselt selgelt välja toodud ja näitlejad täidavad ülesande suurepäraselt, põhiloo juurde lisab Considine väiksemaid lugusid ja tegevusliine, mis täiendavad ja rõhutavad pealiini – olgu see lugu põmmpeade peres kasvavast naabripoisist või haruldaste loomade loomaaiast unistavast joodikust.

„Türannosaurus“ on vaatamata süngele teemale ülimalt optimistlik film, see kinnitab, et väljapääs on olemas ka kõige mustema stsenaariumi korral, eriti ja isegi siis kui see tundub võimatuna. Võib öelda, et see polegi niivõrd film vägivallast, kui lootusest, et seda on võimalik ületada.

(Delta, 3.veebruar)