MÄRTSIIIDID (G.Clooney, 2011)

USA kirjandusklassiku Thornton Wilderi “Märtsiiidid” räägib loo Rooma keisri Julius Caesari viimastest päevadest ja sealse impeeriumi allakäigust. Ühendriikide tänapäeva filmitööstuse üks ikoone George Clooney tõi ekraanile samanimelise filmi presidendivalimiskampaaniast ja selle räpastest telgitagustest. Clooney näitab moodsa demokraatia illusoorsust, seda, et riigipeaks saadakse tänu kõlavatele aga sisutühjadele loosungitele, mis valmivad kampaania meeskonna nutikatest peades, presidendiks pürgiv poliitik on sealjuures pigem kaanepilt, ilus ja esinduslik silmale vaadata. Tegelikkuses on ta samasugune inimene nagu kõik teised, omade plusside ja miinustega, ning mida kõrgemal ühiskondlikul vastutuspositsioonil on isik, seda tugevama luubi alla pannakse ka ta teod. “Märtsiiidid” ei räägi aga mitte niivõrd ühest moraalselt mädast presidendikandidaadist vaid just neist hallidest kardinalidest, kes teda toetavad, kui toetavad.

Hollywoodi tõusev täht ja südametemurdja Ryan Gosling kehastab filmis pressiesindajat Stephenit, kes töötab kogenud kampaaniajuhi Pauli abina kuberner Mike Morrise valimiskampaanias. Kampaaniaga laulatatud pressijuhi kõrvalehüpe nägusa praktikandiga purustab aga veendunud töömesilase illusioonid ja paneb ta seniseid positsioone ümber hindama. Stephen nõustub ka kokku saama vastaskandidaadi kampaaniajuhiga, kes teda üle kutsub. Hargneb telgitagune võimuvõitlus, kus vahendeid ei valita ja eesmärk on vaid üks  - läbilöök iga hinnaga, välistamata sealjuures inimelusid ja väärikust.

Clooney ise mängib filmis kuberner Mike Morrist, tema kampaaniajuhti Pauli Philip Seymour Hoffman ja rivaali kampaaniajuhti Paul Giamatti. Tegemist on ülihea näitlejate ansambliga, ja selle nõrgimaks lüliks osutubki Ryan Gosling. Arvestades neid rolle, mille Gosling on suureks mänginud nagu õpetaja „Half-Nelsonis“ (Ryan Fleck, 2006) või rüütelik autojuht „Ohtlikus sõidus“ (Nicolas Winding Refn, 2011) või sinisilmne armastaja „Kurvas Valentinipäevas“ (Derek Gianfrance, 2010), siis „Märtsiiidide“ pressiesindaja osa teda ilmselt ei kõnetanud, või siis ei sobi ta romantiline ja nooruslik tüpaaž presidendi pressiesindaja riukaliku loomuga, igatahes ei läinud Goslingi mäng sedavõrd korda kui näiteks Philip Seymour Hoffmani kampaaniajuht –veenev, kogenud, usaldusväärne ja lojaalne niiditõmbaja, kelle sarnast igatseks oma meeskonda vist iga poliitik. Sama nauditav oli vaadata Paul Giamatti mängu teise halli kardinali paulina. Pealegi, kui arvestada seda, et Clooney pakkus Stepheni rolli esmalt Leonardo di Capriole, siis ei saa ka Goslingule ette heita teatud toorust ja pinnapealsust karakterilahendusel. Veenev ja sobiv oli George Clooney enda mäng presidendikandidaadina – kindlalt võib väita, et on rolle, kus Clooney on pea et asendamatu- need on osad, kus ta kehastab sisimas üksikut ja kurba, kuid sellest hoolimata väga šarmantset meest – näiteks võib siia kõrvale tuua Jason Reitmani “Õhus” (2009) . muidugi tuntakse Clooneyt ka romantiliste komöödiate ja põnevike staarina, kuid selles vallas paistab ta alla jäävat juba uutele tegijatele nagu seesama Ryan Gosling. Philip Seymour Hoffmani ja Paul Giamatti näitlejakaliiber on vaatamata nende füüsisele isegi laiem, sest nad suudavad veenvalt maha mängida nii kaabakaid kui ka kangelasi. Huvitav on muidugi mõelda, milliseks kujuneb Goslingu edasine näitlejakarjäär – kas suudab ta vastu panna suure raha kiusatusele ja vältida „Kariibi mere piraatide“ laadseid seeriamulle, milles on lahustunud näiteks teise Hollywoodi sinisilma Johnny Deppi näitlejaanne.

See selleks- Clooney on kokku pannud igatahes väga hea näitlejateansambli lüües näiteks Tomas Alfredsoni spioonifilmi „Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk“ (2011). Muidugi on huvitav, kuidas hindab filmi peatselt kuldmehikesi jagav    Ameerika Filmiakadeemia. Oscarile kandideerib „Märtsiiiidid“ kahjuks vaid parima kohandatud näitemängu kategoorias.

Filmi aluseks on Beau Willimoni näidend „Farragut North“, mis põhineb 2004nda aasta demokraatide presidendikandidaadi Howard Deani kampaanial. Otsest seost tegelike sündmustega ei maksa muidugi otsida, kuid “Märtsiiidid” väljendab selgelt seda, mida me ei tahaks uskuda. See on poliitika telgitaguste alatu ja küüniline maailm, seega on see ka omamoodi inimese varjulist külge portreteeriv hoiatusfilm auahnusest, mis, nagu filmis näeme, ei välista oma eesmärkide teostamisel poliitikas santaaži ja lehmakauplemist – kõike seda, millest ihkab rääkida ja kirjutada ajakirjandus. See on ka film tühjadest poliitilistest loosungitest, sisuta valimislubadustest, riigitüüri juures olevate poliitikute ja nende abiliste põhimõttelagedusest ja moraalitusest.  
Kainestav, nauditav ja põnev vaatamine.

(Delta, 10.veebruar)