HUGO (Martin Scorcese, 2011); JÄRELTULIJAD (Alexander Payne, 2011)

Mõlemad filmid on väga väärt vaatamised ja seda ka siis, kui tehniliselt edeva formaadi 3D suhtes vaatajal suured eelarvamused.

„Hugo“ ja „Järeltulijad“ on väga erinevad, kui mitte öelda, et isegi vastandlikud filmid. On ju „Hugo“ film unistustest ja ajaloost, „Järeltulijad“ aga karmist reaalsusest ja tänapäevast – nii väljendavad need linatööd juba filmiajaloo algusest tuttavat vastandatust vendade Lumiére'ide tõsielulisuse ja maag Georges Mèliés' unenäoliste fantaasiate vahel. Ning Mèliés ongi Martin Scorcese „Hugo“ varjatud, kui mitte isegi filmi põhiteema.

„Hugo“ ehk täpsemini „Hugo Cabret' leiutis“ räägib loo Pariisi rongijaamas elavast poisist Hugost, kes hoiab käigus rongijaama kellasüsteemi ning kogub hammasrattaid ja muud pisimehhaanikat, et parandada isalt jäänud automatikoni. Pisividinaid pätsab poiss muuseas ka raudteejaamas olevast pisikesest mänguasjapoest, mida pidav vanamees ta ükskord ka kinni püüab. Siit saabki alguse sündmusteahel, mis toob lõpuks taas avalikkuse ette kinokunsti üha vaieldamatu võluri XIX sajandi lõpus XX sajandi alguses tegutsenud Georges Mèliés'. Film on kantud armastustest kinokunsti vastu, vihjeid sellele leiab vaataja juba esimestel minutitel, kui näidatakse märkmikulehtede sirvimisel liikuma hakkavat joonist.

Martin Scorcese on „Hugo“ teinud 3D-s, mis on ka ta esimene katsetus selles vallas. Konservatiivsema maitsega kinosõpradel võib sellest kuuldes tekkida õigustatud küsimus – miks? Vastus tuleb muidugi filmist endast. Kindlasti tehakse sellest ka dimensioonilisusest vaba variant, et seda levitada laenutuses ja näidata televisioonis, mis seni siiski veel 3D vaba, kuid sellega kaotabki film õigupoolest ei rohkem ega vähem, kui selle sama kolmemõõtmelisuse, millel on „Hugo“ missiooni arvestades just sisuline väärtus. Muidugi lisab ruumiline animatsioon vaatemängulisust – võidavad panoraamid, liikumine, mehhaanika kujutamine, mida on selles steampunk vaimus filmis üpris palju. Scorcese näibki küsivat, kas filmi, kinokunsti saab taandada vaid masinavärgile, tehnikale või on seal midagi veel – seda, millele viitas oma töödega Georges Mèliés – elust suuremaid unistusi ja fantaasiat, millele otsitakse üha uusi tehnilisi väljendusvahendeid. Ja kas ei teinud Mèliés mitte oma töödega ka kolmele D-le juba poolteist sajandit tagasi ära? Mis on siis muutunud, võrreldes Mèliés' filmikunsti toodud mustkunstiga? Lugude arvukalt mitmekesisuselt ja kujutlusvõimelt on Mèliés endiselt maailma kinoajaloos ületamatu. Seega pole muutunud muud, kui needsamad tehnilised valikuvõimalused ekraaniloo linaletoomisel. 

„Hugo“ teeb omamoodi kummarduse mitte ainult kinole – oma roll on filmis ka raamatute põhjatul maailmal – Scorcese näitab raamatukogu kui Borgese hargnevate teede aeda, potentsiaalsete lugude lõputut labürinti, mille hoidjaks on Scorcese valinud eatu Christopher Lee. Ka see on vihje kino- ja sõnakunsti lahutamatule ühtsusele – pärast Lee osatäitmiste nägemist pole paremat kehastust Bram Stokeri poolt maailmakirjandusse jäädvustatud tegelaskujule ja kui minna veelgi kaugemale, siis võib öelda, et nii raamatute lugemine kui ka filmide vaatamine on omamoodi allumine nende vampiirlikule iseloomule, mis tõmbab nende nautija tühjaks sellest kõige väärtuslikumast, mida meile üldse antud – ajast. Samas on nad ise ajas kestvad ja põhimõtteliselt hävimatud, nende vormi ajalikkusele vaatamata. Lugeja, vaataja saab osaks sellest maailmast kas seda nautides või lõpuks ka ise luues – uut teksti kirjutades, olgu see siis pildiline või kirjalik. Ja nii talitab ka „Hugo“ üks peamisi kõrvaltegelasi Isabelle filmi lõpus.

Sõltumatust filmitööstusest Hollywoodi tõusnud Alexander Payne'i „Järeltulijad“ on tõsiselt võetav draama sellest, mida tähendab perekond, see on film ühtehoidmisest ja vastutusest, mis pereeluga kaasas käib. George Clooney mängitud tegelaskuju Matt King on kahte tütart kasvatav advokaat Havail, kelle pere on läbimas üht elu raskeimat etappi – pereema lebab koomaseisundis haiglas, Matti teismeline tütar Alexandra on hädas alkoholi, narkootikumide ja rumalate poisssõpradega ning kohe teismeliseks saav Scottie paneb igatsusest ema järele isa kannatuse igal viisil proovile. Peale selle peab Matt kunagise Havai ülikuliini järeltulijana tegema otsuse suguvõsa iidsetes valduses olevate maade müügi küsimuses. Parandamatuna haigevoodis lamaval abikaasal on aga oma saladus, mis alles nüüd ilmsiks tuleb.

Payne'i „Järeltulijad“ on film pereväärtustest, sellest, kui suur roll on õigupoolest igal pereliikmel, et seda unikaalset, kordumatut kooslust koos ja kujundlikult öeldes töökorras hoida. Kaui Hart Hemmingsi romaani põhinev film on kaudselt ka patriarhaalse peremudeli ja kapitalistliku ühiskonnakorralduse kriitika, sest kogu vastutus on veeretatud tööga üle koormatud pereisa õlgadele. Kõikehaarava argirutiini kõrval ei jagu tal piisavalt tähelepanu lastele ja naisele, turuloogikale üles ehitatud ühiskond seab surve alla sideme eelkäivate põlvkondadega ja inimene taandub pelgaks mutrikeseks üldises üleilmses ei-tea-kellele-kasulikus masinavärgis.

Payne käsitleb „Järeltulijates“ raskeid teemasid – lähedase kaotus, laste üleminekuaastad ning esivanemate pärandi jagamine ja valitsemine, mis ka siinmail jätkuvalt suguvõsasid lahutab. Payne'i lähenemine on ühtviisi delikaatne ja põhjalik - ta ei lähe labasustesse, et vaataja meelt lahutada, näitlejate reaktsioonid misanstseenides on kohased ja täpselt välja mängitud. Vaatajal ei teki kahtlust ekraanil nähtava ehtsuses, sellega suhestumine on lihtne ja sõnum jõuab kohale.

Payne'i puuduseks võib lugeda ta kalduvust filmi nii öelda üle värvida – seda muusikalises kujunduses ja piltilusates looduskaadrites. Sama valemit järgis Payne ka oma eelmises löökfilmis – paari aasta taguses veinimaitselises sõprusloos „Külili“. Havai on kaunis paik ja seda pole ka mõtet varjata, kuid antud filmi juures oleks kasuks tulnud olla kraadi võrra kainem. Tüütavaks läks ka üheülbaliselt mõjuv havai kitarr ja meelelahutusmuusika, mis igal võimalikul pöördepunktil kaadri taga mängima hakkas. Kuid see ei vähenda filmi väärtust ajatu, köitva ja mõtlemapaneva loona inimese nõrkustest ja tugevustest.

Nii „Hugo“ kui ka „Järeltulijad“ on mõlemad kindlasti elamused, mille järele tasub kinno minna.

Kui veel üldistavalt neid filme võrrelda, siis „Hugo“ on eelkõige vaatemäng ja „Järeltulijad“ lugu; „Hugo“ on fantaasia ja ajalugu - „Järeltulijad“ tänapäev ja argielu; „Hugo“ on vaimustav, „Järeltulijad“ aga puudutav ja kõnetav; „Hugo“ rehabiliteerib uue tehnoloogia varal filmikunsti unustatud meistrid, „Järeltulijad“ aga näide sellest, et ka enamalt jaolt kommertsedule orienteerunud Hollywoodist võib teinekord oodata head draamat, mis läheb korda filmi- ja näitekunsti austajatele.