REGILAUL- LAULUD ÕHUST (Ulrike Koch, 2011)

Siinset regilaulu traditsiooni on varemgi püütud filmi jäädvustada, viimati oli see aastal 2005 , kui Sulev Keeduse käe alt valmis „Tormise regi“. Esimest korda aga käsitletakse seda meie kultuurile ürgomast teemat väljastpoolt – Saksa-Šveitsi tõsielufilmide tegija Ulrike Kochi „Regilaul- laulud õhust“ läheneb regilaulule ja selle kandjatele niiöelda „puhta lehena“. Nagu rääkis filmi Eesti poolne produtsent Erik Norkroos, puutus Koch regilauluga kokku Tartu maailmafilmi festivalil viis aastat tagasi, kui festivali lõpetamisel Emajõe kaldal tünnisaunas korraldajad ja osalejad regilaulu üles võtsid. See teatud mõttes kultuuriline vapustus oligi tõukeks, miks seni Kaug-Ida kultuuriga tegelenud tõsifilmitegija pilgu siia, Euroopa ääremaale suunas.

Kochi lähenemine on lihtne, kohane ja võimas – regilaul saab ürgse, looduslähedase mõtte ja maailmavaate ning elamisviisi võrdpildiks, kujundlikult võrdsustatakse regilaulu ja selle kandjaid väljasuremisohus merikotkastega, kes oma pesa aastast aastasse ja sajandist sajandisse ikka veel siia rannamändide vahele rajavad ja kelle tegemised moodsal ajal internetikaamera abil kõigile nähtavad. Ulrike Kochi filmi regilaulust võib mõnes mõttes võrrelda Eesti päritolu USA režissööri Jim Dusty filmiga „Laulev revolutsioon“ meie laulupidude traditsioonist, ka see rääkis välismaailmale loo ühte rahvakildu ühendavast tavast. Kochi pilk on aga mitte niivõrd sotsioloogiline ja poliitiline, kuivõrd eelkõige etnoloogiline ja antropoloogiline – püüdes minna ühe rahvuse ja kultuuri sisemiste allikateni. Samas teeb film tagasivaate ka nõukogude ajale, sellele, mil viisil regilaul kui maailmavaade siis säilis, ning mida tähendasid sellele iidsele traditsioonile 1980nda aasta Purjeregatt ja Vanalinna päevade Väravamängud.

Koch suhtub oma filmi ainesesse pieteeditunde ja kestva huviga – regilaulu traditsiooni väljendumist on pooleteist tunni pikkusse filmi pandud võimalikult mitmekesiselt – Veljo Tormisest põhjarannikul Kagu-Eesti setodeni, lisaks veel näiteks kusagil Eesti keskel metsades elavad Lauri Õunapuu ja Meelika Hainsoo, kelle lapski regilaulu kaasa laulab. Kochi fookus on vaieldamatult etnograafiline, traditsioonilise pärimuse edasikandumise keskne; regilaulu väljendumist moodsas linnakultuuris nagu seda oli näiteks Aivar Tõnso kolme aasta tagune projekt „Laulu jäävuse seadus“ filmi ei mahtunud, kuid seda ei saa filmile ette heita. Nõndasamuti oleks liigne nuriseda, et sõna ei saanud näiteks Tõnu Kaljuste või palju teisi, kes regilaulu uurinud ja sellega tegelevad. Tegemist ongi sedavõrd rikka materjaliga, et ainult ühte filmi seda panna polegi võimalik, igast regilaulu avaldumisviisist või selle kandjast saaks omaette lugusid ja ilmselt ei jää ka Kochi film viimaseks selle teema käsitluseks.

Ulrike Koch on pääsenud regilaulule ja selle tähendusele ning olulisusele meie jaoks üpris lähedale. Õigupoolest ongi regilaulu traditsioon eesti kultuurile ju sedavõrd immanentne teema, et selle lahti rääkimine on selle kandjale päris raske. Igalühel on sellest oma pilt ja oma suhe, seda enam, et praegust kultuuritarbimist vaadates regilaulu nagu enam polekski -  pikkade talveõhtute sisustamiseks vaadatakse ju hoopis televiisorit või internetti, aga samas puudutab regilaul meid, nii kui me seda kuuleme. Samale vastuolule on viidanud ka Veljo Tormis, kes filmis seletab regilaulu vormi lahti väga lihtsalt; aga asi polegi ainult vormis, see, mis edasi kandub, on regilaulu sisemine väärtus, teatud mütoloogiline ja looduslähedane maailmanägemine ja maailmaga suhtlemine, olgu selle väljendiks koorilaul, butotants või süntesaator.

Üks filmi panuseid on ka see, et pooleteist tunni jooksul võtab Koch kokku kõik selle, mille üle on kutsunud mõtlema ka Vabariigi President Toomas-Hendrik Ilves internetiarutelus „Miks on Eestis hea elada?“– Kochi „Regilaul- laulud õhust“ näitab Eestit kui kohta, kus talv on külm, kevad vihmane ja suvi soe, kus käiakse suitsusaunas, kus on metsad ja rannad, kus metsaheinamaadel võib kohata rebast ja kus korralikult külma talvega võib jalgrattal sõita saartele; pealegi on siin inimesed, kes hea tahtmise korral toovad teiste ette selliseid kompositsioone, et hing jääb kinni. Need on väärtused, millele tänapäeva tõtlikus tempos harva on aega mõelda, Ulrike Koch annab neist meile endile tagasi teatud kontsentraadi ja see on ka filmi üks peamisi väärtusi. 

(Delta 23.03)