VASAKU JALA REEDE (Andres Kõpper, Arun Tamm, 2012),

Pole asjata öeldud, et iga kodumaise filmi esilinastus on sündmus. Eriti oluliseks saab see sündmus siis, kui kodumaine film on valminud teiste rahastamisskeemide abil, kui tavapäraseks kujunenud Filmi Sihtasutuse riiklik tugi.

Seni siinsel filmimaastikul suhteliselt tundmatute nimede Andres Kõpperi ja Arun Tamme esimene täispikk mängufilm „Vasaku jala reede“ on musta huumorit täis märul, mille valmimist on toetanud näiteks Balti Filmi ja Meediakool, Tallinna linn ja sotsiaalministeerium, pluss veel hulk ettevõtteid. Huviga jälgitav põnevik tõestab, et ka nii on võimalik filmi teha ja see ei pruugi tulla kaugeltki kehvem kui juba aastaid filmitööstuses kätt proovinud tegijatel.

„Vasaku jala reede“ räägib jobudest, ehk siis läbikukkunud tegelastest, kes igaüks võiks olla kangelane, aga mingil põhjusel seda ei suuda. Üpris keerulise süžeelise struktuuriga filmis ristuvad mitu tegevusliini – ekraanilugu saab alguse Tallinna bussijaamast, kuhu saabuvad kaks sõpra, et pealinnas leevendada üht suhtekriisi. Juhuse tahtel puutuvad nad kokku paadunud kurjategijate, prostituutide, narkarite, relvade ja määratu hulga rahaga. Filmi lõpp pole aga antud stereotüüpilise galerii juures siiski aimatav. Vaimukas dialoog, nutikas montaaž ja kirev seltskond groteskseid karaktereid toovad meelde võrdlusi muu ilma kinost ning eelkõige taaskasutuskinokunsti kroonimata kuninga Quentin Tarantino töödest.

Kõpper ja Tamm on teinud valiku peamiselt noorte, seni tundmatute näitlejate kasuks, tuntud nimedest teevad kaasa Ivo Uukkivi, Priit Võigemast, Taavi Teplenkov, Raivo Trass, Hendrik Toompere ja Ago Roo. Tegelikult pole tundmatud ka kesksetes rollides üles astuvad näitlejad Priit Loog, Martin Algus ja Sten Karpov, laulja Ott Lepland või filmiga „Klass“ (Ilmar Raag, 2007) kuulsaks saanud Lauri Pedaja, kes „Vasaku jala reedes“ loob „Klassi“ Andersit karikeeriva tegelaskuju. Valik uute nägude kasuks õigustab end igati, sest noored tegijad võtavad rolle entusiasmiga ja stambivabalt, sobivad osad on antud ka kogenud näitlejatele – nii näiteks moodustavad Võigemast ja Teplenkov nauditava paari vanglast vabanenud kaakidest; Ago Roo mängib narkobossi, kelle ekraaniolek jääb küll üpris lühikeseks; Raivo Trass kehastab kibestunud sõjaveterani, kelle käest jooksevad läbi lahingureliikviaks saanud mauser ja spordikott narkobossilt varastatud rahaga. Trassiga seondub aga ka ehk kõige küsitavam episood filmist, kus ta Stalini pildile au annab, taustaks Nõukogude liidu hümn.

Filmi väike eelarve teostuses välja ei paista, kaameratöö ja lavastus on leidlikud ning tegevustik isegi ootamatult tempokas. „Vasaku jala reede“ tegijad on mööda vaadanud riskist, et selliseid filme on mujal juba küll tehtud, nad pole püüdnudki vältida juba tuntud mustrite ja lähenemiste ülevõtmist, vaid kasutanud neid oma huvides, puhtalt lõbu pärast ka siin sellist filmi teha. „Vasaku jala reede“ ongi oma vägivaldusest ja roppusest hoolimata lõbus film, selles on mängu, mida paljudes teistes senistes kodumaistes krimifilmides millegipärast seni on nappinud. Mängitakse karakterite, kohalike olude, siinsete superstaaride ja universaalsete stereotüüpidega, tõsi, selles mängus on teatud piirid – ehkki kohalikud olud oleks seda eeldanud, välditakse niinimetatud vene kaardi sisse toomist, millele rõhus näiteks Andres Puustusmaa mullu linastunud „Rotilõksus“; välditud on ka naturalismi vägivalla ja seksi kujutamisel ning see tuleb siinkohal ainult kasuks – nutikana mõjub näiteks võte pealtnäha väljapääsmatust olukorrast puhastena väljuvatest peategelastest, kusjuures see, mis tegelikult toimus, jääb vaataja eest varjatuks. Tamm ja Kõpper teavad ja järgivad üht klassikalise filmilavastuse põhivõtet, kus vihje millelegi võib olla hoopis mõjuvam kui selle otsene näitamine.

Tamm ja Kõpper on teinud oma esikfilmiga hea töö, mõningatele puudustele vaatamata on „Vasaku jala reede“ tervitatav ja värske lähenemisega linateos, mis annab lootust, et kõik pole saja aastases eesti filmis veel öeldud.

(Delta, 24.veebruar)