SHAME (Steve McQueen, 2011)

Naistepäeva künnisel jõudis kinodesse Steve McQueeni kauaoodatud film "Häbi" (Shame), peaosas Michael Fassbender. Tutvustuses nimetatakse filmi seksitragöödiaks, mis on oma teatud vastuolulisuses veidi eksitav. Jah, filmis on palju seksistseene, kuid see pole eesmärk omaette, filmi teemaks pole seks, seksuaalsus on pigem alateema, mis on peategelasele eskapismi vormiks; seks on edukale ärimehele Brandon Sullivanile põgenemisteeks, mis oma hetkelisuses ja hektilisuses ei vii kuhugi mujale kui enese kordamisse ja uute dooside otsingusse. Pettuvad need, kes loodavad filmis näha kerge dramaatilise laenguga erootikat, see pettumus jäljendab mõnes mõttes peategelase enda ummikteed, mis oma korduvuses annab toitu äärmiselt enesekesksele maailmale, kus iha on saanud ainukeseks vedavaks jõuks.

“Häbi”on raske film ühest keskeakriisi äärel kõikuvast mehest, kes seksis on leidnud viisi, kuidas isiklikku kriisi, enda otsa vaatamist ja eneses ning oma tulevikus selgusele jõudmist edasi lükata. See on tugev psühholoogiline draama, mile õnnestumises on omal kohal kõik filmikunsti komponendid. Nagu mitmed meistrid enne teda, on ka Steve McQueen otsustanud kindla meeskonna kasuks. Michael Fassbender peategelase Brandon Sullivanina jäädvustab end selle rolliga tänapäeva parimate karakternäitlejate ridadesse, kehastades edukat reklaamiärimeest New Yorgis tundlikult ja enese suhtes halastamatult. Sama halastamatu ja samas ka delikaatne oli kaameratöö Sean Bobbitilt, kes oli Steve McQueeni koostööpartner ka lavastaja eelmises filmis „Nälg“ (2008) ja kes jäädvustas filmiaustajate meeltesse Michael Winterbottomi suurlinnanägemuse „Wonderland“ (1999). „Wonderlandiga“ sarnane on ka filmi originaalmuusika, mille on kirjutanud Harrry Escott. Vaatajale märkamatu aga filmi seisukohalt ülioluline on ka monteerija, seni peamiselt teletaustaga Joe Walker, kes oli kaastegev samuti „Nälja“ juures. Seda kõike ühendab Steve McQueeni kirurgiliselt täpne lavastus, milles on selgelt välja toodud kõik peategelase seisundi mõistmiseks vajalik.

„Häbi“ ongi teatud mõttes seisundi- ja karakterifilm, mille õnnestumiseks on vaja tugevat meeskonda ja väga häid näitlejaid. Fassbenderi kõrval teeb unustamatu rolli Carey Mulligan, keda vaataja mäletab ehk läinud aastal linastunud menukist „Ohtlik sõit“ („Drive“ Nicolas Winding Refn, 2011). Carey Mulligan mängib „Häbis“ peategelase Brandoni õde Sissyt, kes ootamatult Brandoni poissmehekorterist peavarju otsib, avastades venna arvutist otsetee tasulisele veebikaaremale ja saades Brandonile ajendiks oma eluviis kriitilise pilguga üle vaadata. Sissy toob sisse filmi mõistmiseks hädavajaliku liini – Brandoni mineviku, suhted perega ja suurlinna kui eskapismi sihtkoha. Üks filmi mõjuvamaid kohti oli Frank Sinatra poolt kuulsaks lauldud John Kanderi hiti „New York, New York“ versioon, mille Sissy esitab ühes Manhattani nooblis baaris. See justkui paljastatud, liigse särata ja mõtlik variant tuntud lööklaulust vahetab rõhuasetused selle suurlinna mõtestamisel - võitjate linnast saab kaotajate linn, läbilöögi pealinnast pelgupaik, kuhu minnakse mitte end teostama vaid end kaotama, sooviga lahustuda linnas, mis kunagi ei maga. Nii Brandon kui ka Sissy on tulnud Suurte Lubaduste Linna sarnaste ootustega, Brandon on oma koha juba leidnud, Sissy püüab seda teha vahendeid valimata ja suurlinnas on selleks kõik võimalused. „Häbi“ tunneb Brandon tajudes oma kindlusetust ja pidetust, suutmatust suhteid hoida, samas on kogu teda ümbritsev keskkond eskapistlikku mina toetav, sama pidetu ja vaid ennast rahuldav..

Steve McQueen hoidub läbinähtavatest vastustest, mõneti sarnaselt Paddy Considine'i draamale„Türannosaurus“, kus peategelaste väljapääsuks on iseennast taasloov vägivald, jätab ka McQueen õhku lootuse, et kõik muutub. McQueen näib uskuvat inimese võimesse ennast muuta, või siiski mitte? Ilmselt saab iga vaataja anda siin oma vastuse.

(Delta, 9.märts)