Friday, January 18, 2008

vahepeal pole ajutisi mõtteid olnud. A.Puustusmaa 1814

Andres Puustusmaa 18 14 on Venemaal hea filmilavastaja hariduse saanud Eesti näitleja kinodebüüt Eestis aga lisaks sellele on 18 14 ka väga hea film. Võibolla on "väga" siinjuures ülivõrdes, kuid see ülivõrre lisandub üllatusega, mida vaataja filmi vaadates saab. Esimestel minutitel üllatud sellest, kuivõrd läbimõeldud ja dünaamiline on lavastus, kuidas lugu jookseb, siis kaob lavastaja meelest, sest lugu haarab ise kaasa, koos näitlejate mängu, mahlaka keelekasutuse, kunstlise viimistletuse ja järgnevuse tempoga. Seejärel hakkad keskenduma juba tegelaskujudele, tekivad omad sümpaatiad, antipaatiad, püüad ära arvata, kes on siis paha sarimõrtsukas, kelle tegevus lugu raamib, eladkaasa noore Puškini tegemistele ja avastad, et tema sõpruskonnas ja üldse vene kultuuris on nii palju sellist, mida oled kunagi koolis korraks nuusutanud, kuid mida nüüd oleks hoopis põnevam tundma õppida. Muuseas, filmi stsenarist Dmitri Miropolski kirjutaski romaani 18 14 omamoodi kättemaksuks kooliprogrammile, kus 19nes sajand klassikalise kirjanduse ajajärguna pikalt kirjas. See kättemaks on magus, nendib stsenarist, sest romaani kirjutades uuris ta põhjalikult mälestusi ja ajalooürikuid, ajaloolaste ja kirjandusteadlaste käsitlustest rääkimata. See pilt, mis siis avanes, erinesvägagi sellest museoloogilisest klantspildist, mida võib mäletada koolipõlvest - ajaloolised tegelaskujud- dekabrisitd, riigimehed ja poeedid Puškin, Küchelbecher, Danzas, Kortšakov, Puštšin said elavateks inimesteks oma kelmuste ja vägitükkidega. 19nda sajandi algus Tsarskoje Selos,keisri suveresidentsi rajatud lütseumis saab ühtäkki elava tähenduse ka 21se sajandi alguse inimestele, mil samuti peetakse sõdu, riike ja institutsioone valitsevad harimatud tõusikud ning koolides möllavad samasugused noored. Andres Puustusmaal on lavastajana õnnestunud elustada vene kultuurile ja ajaloole sedavõrd oluline ajajärk ning ta on seda teinud ühelt poolt elegantselt ja teisalt tänapäevaselt. Oma elurõõmsalt lähenemiselt meenutab 18 14 veidi Sofia Coppola Marie- Antoinette'i, aga veelgi enam viis film sageli mõtted Arvo Kruusemendi Kevadele. Kevade hõngu oli lütseistide omavahelises suhtluses, nende läbisaamises õppejõudude ja järelevaatajatega, filmist võib leida oma Julk-Jüri või Lible, Tootse on aga hoopis rohkem kui üks. Puustusmaal on õnnestunud ajaloolisse filmi panna nooruslikku särinat ja elujõudu -see on saavutus, millega ei saa hakkama nii mõnigi staažikam režissöör, 30ndates eluaastates Puustusmaale on see aga alles teine täispikk mängufilm. Polegi vist vaja mainida, et film on ajalootruu, tegevuspaigad on valitud needsamad, kus omandasid oma hariduse esimesed lütseistid, kostüümid õmmeldud toonaste lõigete järgi ja kõnepruugis on tõsiselt arvestatud toonaste aadlike keelekasutusega. Filmis on mitu liini, mida jälgida - eelkõige on see film sõpruskonnast, esimest lütseistide lennust, kes pidid üle elama alles kujuneva institusiooni tekkeraskusi, see on elluastujate põlvkond, kellest noorim 14 ja vanim 18aastane; see on film noorukist meheks sirgumisest, esimestest armumistest ja seda kõike raamib niisiis tõestisündinud mõrvalugu- Lütseumi algaastatel tegutses ka tegelikult Tsarskoje Selos sarimõrvar, kelle ohvriks langesid noored naised. Kõige olulisem, mida 18 14 teeb, on huvi äratamine filmiga seonduva ajaloo ja kirjanduse vastu - seda võib lugeda ka üheks kriteeriumiks, millest head kunstiteost ära tunda; ta lülitub üldisesse kultuurikonteksti, annab tõuke vaatajale või vastuvõtjale asjaga edasi minemiseks. Tekst ei lõpe vaid jätkub vaataja peas, kodus, raamatus, vestlustes. Juba paar aastat tagasi on ka eesti keelses tõlkes ilmunud Juri Lotmani Puškini monograafia ja vestlusi vene kultuuriloost. See film on heaks tõukeks selle varandusega tutvumiseks ja Puškini tekstid hakkavad ühtäkki kõnetama hoopis teisiti.