Thursday, March 28, 2013

METSIK KOOLIVAHEAEG (SPRING BREAKERS. HARMONY KORINE, 2012)


Kas keegi mäletab, millal võis viimati me kinolevis näha mõnd Harmony Korine'i filmi? Tuleb kahjuks tõdeda, et seda aega polegi olnud, PÖFF on selle USA kino paha lapse filme näidanud vaid korra, võttes ette ta kõige veidrama täispika linatöö “Trash Humpers” (“Prügikargajad”), jättes aga näitamata isegi Korine'i publikusõbralikuima filmi “Mister Lonely”(2007). Nii ongi laiemale vaatajaskonnale ilmselt teadmata Korine'i varased läbimurdetööd “Gummo”(1997) ja “Julien Donkey-boy”(1999). Laiema vaatajaskonna all mõtlen siinkohal neid Eesti vaatajaid, kes pole pidanud vajalikuks USA sõltumatut autorifilmi lähemalt uurida ja neid filme hankida.
Nüüd on Harmony Korine jõudnud siis ka Eesti kinolevisse oma uue filmiga “Metsik koolivaheaeg”. Filmiga, mis pealiskaudsel tutvumisel polegi nagu muud kui üks murdeeas teismelistele mõeldud läbufilm, kus tümaka saatel pannakse ohjeldamatult pidu, sõidavad kiired autod, pauguvad püssid ja välguvad .. kaunid kehavormid. Samas võib seda filmi võtta ka hoiatava moraalina sellelesamale vaatajagrupile, järgmise filmi rahastusallikana või hoopis eksperimentaalse žanriproovina.

Metsik koolivaheaeg” räägib neljast sõbrannast, kelle soov on iga hinna eest pääseda välja igava väikelinna ja koolielu üksluisusest, sõita lõunasse, Floridasse ja panna pidu, nii et maa must. Sellise ettevõtmise tarvis on vaja aga palju raha ja selle hankimiseks otsustavad tüdrukud röövida üht kiirsöögikohta nagu neid USA maanteede ääres miljoneid. Haamri ja püstoliga relvastatud maskides neidudel läheb see paari minutiga ning peatselt on tuhanded dollarid taskus. Floridas võetakse nad vahi alla aga ohjeldamatu pidutsemise ehk avaliku korra rikkumise pärast. Üllatunult avastavad neiud, et kautsjoni nende eest maksab hõbehammastega räppar Alien, kellel nendega omad plaanid. Narkoäriga varandusi teeniv Alien aga ei oska aimatagi, et vabadusse ostetud kaunid hingekaaslased on kõvema sisuga kui ta ise.

Korine ekspluateerib arvutuid noortele mõeldud läbu- ja gängsterifilme pannes need sedavõrd teravasse kastmesse, et konservatiivsete vaatajate ja institutsioonide viha kartvad levitajad on pannud filmile pea kõigis riikides tubakatoodetega võrdse vanusepiirangu. Samas ei mõju miski muu parema reklaamina kui keelamine ning ilmselt leiab film kiirelt ka oma õige publiku. Korine ründab teismeliste maailma selle häbenemata ja ilustamata kujutamisega. Teleprintsessid Vanessa Hudgens, Ashely Benson ja Selena Gomez mängivad tavalisi plikasid, kelle jaoks on alkoholi ja narkootikumidega laetud Florida rannad tõotatud paradiisiks. James Franco kehastab tavalist tolgust, kel koolitee lõpetamata ja kelle unistuseks ongi olnud pätluse kaudu varanduse hankimine - villa mere rannal, seinad täis igas suuruses relvi, neoonvärvides helenduv voodi, ilusad tüdrukud ja valgustatud bassein. Rumalus toidab rumalust, vägivald vägivalda ja kui poleks kedagi röövida, poleks ka röövleid. Korine’i Ameerika on täis groteski ja legendaarne “Ameerika unelm” seisnebki vaid rikastumises ükskõik mis hinna eest. Franco mängitud hõbehammas seda kinnitabki, et oma unelmate teostamiseks on olemas ka kiirtee, mis võimaldab vahele jätta koolihariduse ja riiklikud institutsioonid. Korine’i käsitluses on Ameerika tõotatud maa ka kuritegevusele – uue põlvkonna Thelma ja Louise on vabad oma unelmat elama isegi siis, kui selja taga on röövid ja mõrvad. 

Ehkki film võib olla kassades edukas, ei mõtlegi Korine vastu tulla ei reavaataja ega ka mitte kriitikute ootustele – igavust annab ta edasi ilustamatult igavalt ja märuli jaoks võtab ta kasutusele vastava žanrikoodi montaažis. Tavalistest teismelistele mõeldud peofilmidest tõstab “Metsiku koolivaheaja” esile nutikas karakteriloome, õnnestunud näitlejatevalik ja ootamatute pööretega süžee. Või teisiti sõnastades – vastandus, mis tekib autorifilmile omasest kompromissitust lähenemisest peavoolumeelelahutuse skemaatilisele reaalsusele, mis on muutunud iseennast taastootvaks süsteemiks miljonite teismeliste argipäevas. 


(Delta, 28.3)

Friday, March 22, 2013

HIITE LUMMUS (REIN MARAN, 2013)

Rein Maran on üks tuntumaid ja hinnatumaid kodumaiseid filmiloojaid, kelle loodusteemaliste autorifilmide hulk ületab poolesaja piiri. Marani filmid oleks justkui loomas oma “punast raamatut” neist floora ja fauna liikidest ning ka nähtustest, mis on hääbumis- või väljasuremisohus, kuid mis kõik on osad sellest ühtsest tervikust, mis moodustab Eesti looduse.

Marani uus film “Hiite lummus” on mõnevõrra erandlik, sest keskendub mõne looma-, linnu- või taimeliigi asemel looduslikele pühapaikadele. Eestis on neid registreeritud üle 800ja, Maran on neist välja valinud paarkümmend, näidates nii hävitatud, hüljatud kui ka seni kasutatavaid hiisi ja ohvrikohti. Marani “Hiite lummus” on ühtaegu dokument ja mõtisklus. Dokument, mis jäädvustab looduslike pühapaikade seisu aastal 2013, mil neist vaid mõned on kaitse all, enamus aga juba unustatud ja säilinud vaid vanemate inimeste mälestustes. Ühtaegu on see ka mõtisklus ühest kaduvast traditsioonist, mis seisnes looduse austamises ja loodusega arvestamises. “Hiite lummus” laseb rääkida pildil ja inimestel - mõtlikus tempos vahelduvad panoraamkaadrid hiitest, allikatest, kividest ja hiiepuudest, mis looduse vormitud skulptuuridena on aja kulu ja inimeste meelemuutuste tunnistajaiks; räägivad ka pühapaikade lähedal elavad kohalikud, eelkõige vanema põlve esindajad, kellel näidatavaga isiklik side. Väljaspoolt saab sõna vaid arheoloog, filosoofiadoktor Heiki Valk, kes räägib pühapaikade olulisusest eestlaste elus. Õigupoolest, nagu filmi autor isegi tunnistas, on tegemist ühe poolega DVD-l ilmuvast kahest filmist. Artises vaadata olev on vaid illustratiivne pool, teine osa DVD-st seisnebki seletustes ja mõtetes, mida jagavad pühapaikadega tegelevad uurijad ning teadlased. Ilmselt peab üks film juhtima teise juurde ja vastupidi - sõna toetama pilti ja pilt sõna. Praegu vaadata olev, pildiline osa töötab ka seletusteta - Marani film toob vaatajani nende kunagiste kultuskohtade ilu ja võlu oma puutumatus metsikuses. Nende paikade esiletoomine antud kontekstis lisab neile omamoodi maagiat - võib olla ei teagi paljud, et metsaalused kivirahnud on jäänus kunagisest hiiemäest, või et teeäärsel kivil olevad mündid ei tähendagi kellegi katkist taskut, vaid annetusi. Maran näitab pühapaiku teatud gradatsiooniga - hüljatutest ja metsikutest paikadest liigub film nende poole, mida praegugi kasutatakse, olgu või justkui moe pärast vanemate kombel pühas allikas näpuga silmi pestes.

Kas selle pärast, et film on kavandatud osana kahest filmist või austusest kultuspaikade ees jääb Maran “Hiite lummuses” tagasihoidlikumaks vaatlejaks kui ta on olnud oma varasemates töödes. Suhestumine filmitavaga on pisut komplitseeritum, iga pühapaik loob oma keskkonna ja kõik ei pruugi filmiga piiratud aja jooksul avaneda. Veidi häirib ka digitaalse lainurkkaamera moonutus panoraamvõtete servades, kuid see on tõtt öelda pisiasi. Lõpuks pole sellest ka midagi, et Pärt Uusbergi originaalmuusika meenutab ehk liigagi Sigur Rosi ühte tuntud lugu. Väga hästi sobib seevastu regilaulu kasutamine pilti ilmestava heliribana.

„Hiite lummus“ lõpeb seal, kus ta algab – ühes looduslikus pühapaigas, mida pealtnäha ei erista tavapärasest metsast miski. Vaataja on seal, kust ta teele asus, ainult et targema ja teadlikumana neist väärtustest ja saladustest, mida Eestimaa loodus peidab.

“Hiite lummuse” välja toomine pärandiaastal pole juhuslik. Autor ütles filmi esitlusel, et näeb oma unistuses aega, mil kultuuriministeerium jõuab üksmeelele keskkonnaministeeriumiga ja kaardistab ning võtab kaitse alla kunagised pühapaigad, et neid ei hävitaks kinnisvaraarendajad, metsavargad või muu omakasu peal olev ettevõtlus. Maran soovib, et kunagised pühapaigad jääks oma puutumatusse ringi, kus neil lastaks olla ja areneda nii nagu loodus juhatab, inimkäest mõjutamata. “Hiite lummus” on staažika filmimeistri panus sellesse, et maa ja rahva mentaalsus tundmatuseni ei muutuks.
(Delta, 22.03)

Friday, March 15, 2013

KOHTUMÕISTJA (THE ARBITER. KADRI KÕUSAAR, 2013)



Kadri Kõusaar on eesti filmis mõneti erandlik persoon - kirjanik, kolumnist, saatejuht ja iseõppinud filmitegija, keda seltskonnaajakirjandus ta hea välimuse ja teravate väljaütlemiste pärast armastab. “Kohtumõistja” on Kadri teine mängufilm pärast skandaalset “Magnust”, mis filmi puutuvate asjaosaliste poolt algatati. “Kohtumõistja” on valminud aga siinsetest oludest ja inimestest kaugel - „vanal heal“ Inglismaal, inglise näitlejate ja rahvusvahelise meeskonnaga. Film täidab aga sealjuures kõik tingimused selleks, et saada eestipoolne rahastus ja kuuluda siinsete linatööde hulka.
Kõusaart võib mõnes mõttes võrrelda Taani kino „enfant terrible'i“ Lars von Trieriga - ta käsitleb tundlikke teemasid ja teeb seda provokatiivsel moel. 

“Kohtumõistja” räägib iseäraliku saatusega noorest teadlasest Johnist (Lee Ingleby), kes saab iseäraliku töö - olla doonorisaks veel sündimata lapsele, 15 aastat hiljem jätab Johni maha ta armastatu ja katkestab raseduse, kuna leiab, et vaene teadlane isaks ei kõlba. John jätab omakorda töö ning hakkab läbi viima isiklikku ja äärmuslikku maailmaparandusplaani, mille ideoloogia pärineb pigem läinud sajandi 30ndatest aastatest, kuid millest lähtub enamus tänapäeva äärmuslusest. Kadri Kõusaar on tunnistanud, et ebamugavalt ja kohatult langes filmi tegemine kokku kahe aasta taguse Norra massimõrvaga, kuid see näitabki teema aktuaalsust ja vajadust sellest rääkida. “Kohtumõistja” osutab sellele, et ühiskonnale ohtlikud pole mitte väljakutsuva välimusega tanksaabastes nullpead, vaid pigem klanitud ja pealtnäha laitmatu väljanägemisega ennastarmastavad huumorivaesed tüübid, kellele empaatia on vaid valuutaks.

Filmi (anti)kangelane John lähtub kinnisideest viia ühiskonnas läbi puhastus - vabastada see nõrkadest, väetitest, väärarengutest, kõigest sellest, mis ühiskonnale ei too tulu ega kasu. Seega viib John läbi omamoodi kärpekava, koondades sootsiumi „kurnavaid“ kuluallikaid. „Kohtumõistjas“ näeme hulga tapmisi – elu kaotavad täisjõus mehed, raugad, veel sündimata laps ja oma esimesi samme teevad kutsikad. Siinjuures tuleb märkida, et Kõusaare vägivald pole üksikasjaliselt kujutav, vaid vihjeline. Vastavalt filmikunsti parimatele traditsioonidele Kõusaar osutab vägivallale, ja see pole mitte vähem mõjuv, kui vägivalla otsene eksponeerimine, vere ja keha deformeerimise vaatajale näkku paiskamine. Kohtumõistja John kasutab vägivalda vägivaldse maailma vastu – sihile võtab ta väetite kõrval ka pedofiilid ja äärmuslased, tahtes näidata, et maailma karistusseadustik ja järelevalve ei toimi. Oma unistustes on ta kohtumõistja, kellel voli otsustada ühiskonda sobivate liikmete üle, välja saates või elimineerides need, kes tema kehtestatud kriteeriumidele ei vasta. Johni arvates peaksid need kriteeriumid olema selged ka ta teismelisele tütrele Ronjale (Lina Leandersson), kellest ta teeb kuritöökaaslase, ometigi ei leia ta mõistmist isegi enda kauaaegse töökaaslase, teise „hullu teadlase“ poolt, kes maailma eest metsade vaikusse pagenud. Siin pöörab Kõusaar peegli vaataja poole – kas vaataja mõistab neid ajendeid? Mida tähendab siinjuures mõistmine ja kes on siis kohtumõistja? Kas kohtumõistjaks on John oma jõletu agendaga, need, kes on ta tegudest shokeeritud, kes neid taunivad, ja millise positsiooni võtab sealjuures vaataja? Võib ju mõelda, et kui me mõistame, mida John tahab saavutada, kas me oleme siis temaga sama meelt, kas see teeb meid ta mõtte-, (kuritöö)kaaslasteks? Kadri Kõusaare film lõpeb konkreetse moraaliga, mis paneb Johni samasse raamistikku nagu ta seda püüab kehtestada. Siin osutabki Kõusaar mõlema poole vastutusele äärmuslikkuse küsimuses ning see on „Kohtumõistja“ juures kõige õõvastavam. Johni suguseid poleks ühiskondliku hukkamõistuta ja hukkamõistu poleks nendeta. Vägivald toimib iseend taastootva mehhanismina, kusjuures see, mille poole püüeldakse, on iseenda tühistamine, surm. „Kohtumõistja“ tapmised tasalülitavad ja võrdustavad oma objektid – Johnile alatasa viirastuv surnud sündimata laps võrdub tema kunagise sõbraga, kelle surnukeha leiab toimunust shokeeritud Ronja, kotitäis tarbetuid kutsikaid on samal kaalukausil bussitäie vanainimestega. Asi pole aga mitte ainult selles, et surmas on kõik võrdsed, enamgi veel - surm on siin võrdsuse ja ideaalse ühiskonna võrdpilt – objekt, mida John püüab, mida püüdis ka Anders Behring Breivik ja mida püüavad ka need, kes soovivad sellised kurjategijad nagu eelpoolnimetatud, elimineerida. Kõusaar osutab ka sellele, et lubades aborte, annab ühiskond vaikides loa juba toimivale valikule, kes jääb elama. Hukates mõrtsukaid, järgib ühiskond sedasama puhastumise ideoloogiat, millele ka nemad tuginevad.
See on „Kohtumõistja“ ideoloogiline ja oma koleduses vastuoksuslik külg. Vormiliselt on film põnevik, kuid üleüldse mitte selline, nagu seda toodavad suuremad filmitööstused võttes eeskujuks Hollywoodi kassafilmide reeglid. Kõusaare filmi tempo on aeglasem, mõtlikum, selles on jäetud ruumi atmosfäärile. Soome operaatori Jean-Noel Mustoneni kaameratöö pöörab ruumiliste lahenduste juures tähelepanu ka lihtsalt loodusele. Eesti vaataja leiab filmist tuttavaid paiku ja tuttavaid näitlejaid. Mõnedele sisulistele liialdustele vaatamata on Kõusaare uus film taas üks neist linatöödest, mis võiks tekitada debatti. Olgu siis filmikunsti rahvuslikkuse, autorifilmi või filmis käsitletud problemaatika teemadel. Kes see ikka tahab, et tema üle kohut mõistetaks? 

(Delta, 15.03)

Thursday, March 14, 2013

LISA LIMONE JA MAROC ORANGE: TORMAKAS ARMULUGU (MAIT LAAS, 2013)



Kui Mait Laas ja Soome koomiksikunstnik Kati Kovàcs alustasid seitse aastat tagasi tööd Lisa Limone'i ja Maroc Orange'i pöörase armuloo kallal, polnud araabia kevadest veel õienuppugi. Nüüd on Lähis-Ida üks maailma välispoliitika kuumimaid teemasid ja sealsed rahvaülestõusud ning Euroopa võlakriis on pannud aluse uuele rahvasterändamisele, mille mõjudele saab alles hiljem adekvaatset hinnangut anda. Tungist läände pole puutumata ka Eesti, millest on saanud seni küll vaid väljarände maa, samas on üha tajutavamaks muutumas surve idapiirile.

Sidruntüdruku ja apelsinipoisi armastusloo juures ei tulekski imestada seda, millest film räägib, et selle sõnum on mitte niivõrd üksteise leidmine, kuivõrd eneseidentiteedi otsing ja hoidmine; imestada tuleks pigem selle üle, miks selliseid teemasid nagu illegaalne sisseränne, varjatud rassism ja orjandus postkolonialistlikus õhtumaises ühiskonnas pole Eesti filmis veel käsitletud.

Mait Laas toob selle probleemistiku vaataja ette mõnevõrra tavatus vormis – ruumilise nukuooperina, tehes siinjuures kummarduse eesti animatsioonile nii mitmeski mõttes. Filmilooliselt on Lisa ja Maroci lugu austusavaldus Elbert Tuganovile, kellele kuulub väidetavalt maailma esimese 3D animatsiooni tegemise au; Mati Kütile, kes 1992. aastal filmiga „Sprott võtmas päikest“ tõi animatsiooni nukuooperi ja Priit Pärnale, kes samal aastal võttis meie üleminekuühiskonna ängi kokku joonisfilmis „Hotell E“. Pärna maailm elab edasi ka Laasi filmis – lõpustseenis näitab „Hotell E-d“ eesti keelt rääkiva sidrunapelsini seinal mängiv teler ning temaatikaltki on Lisa ja Maroci lugu „Hotell E“ sisuline kordus. See on lugu lihtsast inimesest, keda ajab taga hävitav naudinguiha, soov olla oma naudinguis võrdne ja nende valikus vaba. Eeskujuks ja sihiks, kuhu jõuda, on igasuguseid naudinguid lubav ühiskondlik korraldus, mis oma olemuselt põhineb tegelikult samuti ekspluateerimisel, ehkki see toimub varjatumal moel. Rõhujatele ja oma püüdluste takistajatele astub see lihtne inimene vastu alles siis, kui saab aru, et ta lihtsakoelised unelmad kiirest kasust on purunenud. Ainuke viis loodetud eesmärgi saavutamiseks on taas destruktsioon – hüvet kaitsvast kihist läbi tungimine – Lisa ja Maroci loos on selleks kihiks tomativabriku turvamehed, Euroopa linnades on selleks poodide vaateaknad.

See on üks viis Mait Laasi nukuooperit analüüsida. Selge, et sidrun ja apelsin on meie põhjamaises kliimas suhteliselt võõrad asjad, samas on nad kogu aeg poelettidel saadaval ja seetõttu polegi põhjust imestada, et Lisa Limone'i ja Maroc Orange'i laps puhtas eesti keeles oma isa ja ema kohtumise loo meile pajatab. Need mured, millest film räägib, on ka meie oma probleemid, mida siinses kultuurielus pigem eiratud kui arutatud.


Filmi valmimiseks kulunud seitse aastat osutab taas sellele, et kaalukad ja läbimõeldud linatööd võtavad hoopis rohkem aega ja vaeva kui seda saab ette näha suhteliselt lühikese aja peale planeeritud riiklike toetuste süsteemis. Teisalt näitab „Tormiline armulugu“, et digitaalse filmimaailma väljakutsetega saab traditsioonidega ja kiidetud eesti animatsioon suurepäraselt hakkama, allumata sealjuures formaalse ruumilisuse paraadlikule diktaadile, mille otsa komistab enamik 3D-animafilmidest. See tähendab seda, et ehkki 3D alles otsib viise, kuidas ruumilisust dramaturgiliselt rakendada, teeb Eesti Nukufilm siin suurema sammu edasi kui paljud suured filmistuudiod, kes on võtnud eesmärgiks vaatajat ruumilise kirevusega lihtsalt jahmatada või ehmatada.

Muusikaliselt kujunduselt on nukuooper eklektiline – barokist rokini. Helilooja Ülo Krigul näitab, kuidas ka žanripiire eirates saab luua kaasatõmbava helirea, millest saaks soovi korral noppida iseseisvaid, kasvõi edetabelite lugusid.

Ja veel. Omaette kultuuriline kood on peidus punases saatanliku naeratusega konferansjees, kes avastseenis lehitseb Gianni Rodari 1951. aasta raamatut sibulapoiss Cipollino seiklustest. Toona olid Prints Sidrun ja Härra Tomat liitlased sibulapoisi vastu, kes julges nende ülevõimu küsimuse alla seada. Lisa ja Maroci loos on tomatid taandunud ühtseks lihamassiks töösturi pressi all. Siinjuures ei tohiks aga unustada seda, et lugu räägitakse tagantjärgi ja võimusuhted muutuvad taas – rõhututest võivad taas saada rõhujad või veelgi hullem – kaadritagused niiditõmbajad, kes teiste saatustega mängides oma positsiooni kinnitavad.


(Delta, EE, 7, 8.märts)