Friday, February 10, 2012

MÄRTSIIIDID (G.Clooney, 2011)


USA kirjandusklassiku Thornton Wilderi “Märtsiiidid” räägib loo Rooma keisri Julius Caesari viimastest päevadest ja sealse impeeriumi allakäigust. Ühendriikide tänapäeva filmitööstuse üks ikoone George Clooney tõi ekraanile samanimelise filmi presidendivalimiskampaaniast ja selle räpastest telgitagustest. Clooney näitab moodsa demokraatia illusoorsust, seda, et riigipeaks saadakse tänu kõlavatele aga sisutühjadele loosungitele, mis valmivad kampaania meeskonna nutikatest peades, presidendiks pürgiv poliitik on sealjuures pigem kaanepilt, ilus ja esinduslik silmale vaadata. Tegelikkuses on ta samasugune inimene nagu kõik teised, omade plusside ja miinustega, ning mida kõrgemal ühiskondlikul vastutuspositsioonil on isik, seda tugevama luubi alla pannakse ka ta teod. “Märtsiiidid” ei räägi aga mitte niivõrd ühest moraalselt mädast presidendikandidaadist vaid just neist hallidest kardinalidest, kes teda toetavad, kui toetavad.
Hollywoodi tõusev täht ja südametemurdja Ryan Gosling kehastab filmis pressiesindajat Stephenit, kes töötab kogenud kampaaniajuhi Pauli abina kuberner Mike Morrise valimiskampaanias. Kampaaniaga laulatatud pressijuhi kõrvalehüpe nägusa praktikandiga purustab aga veendunud töömesilase illusioonid ja paneb ta seniseid positsioone ümber hindama. Stephen nõustub ka kokku saama vastaskandidaadi kampaaniajuhiga, kes teda üle kutsub. Hargneb telgitagune võimuvõitlus, kus vahendeid ei valita ja eesmärk on vaid üks  - läbilöök iga hinnaga, välistamata sealjuures inimelusid ja väärikust.
Clooney ise mängib filmis kuberner Mike Morrist, tema kampaaniajuhti Pauli Philip Seymour Hoffman ja rivaali kampaaniajuhti Paul Giamatti. Tegemist on ülihea näitlejate ansambliga, ja selle nõrgimaks lüliks osutubki Ryan Gosling. Arvestades neid rolle, mille Gosling on suureks mänginud nagu õpetaja „Half-Nelsonis“ (Ryan Fleck, 2006) või rüütelik autojuht „Ohtlikus sõidus“ (Nicolas Winding Refn, 2011) või sinisilmne armastaja „Kurvas Valentinipäevas“ (Derek Gianfrance, 2010), siis „Märtsiiidide“ pressiesindaja osa teda ilmselt ei kõnetanud, või siis ei sobi ta romantiline ja nooruslik tüpaaž presidendi pressiesindaja riukaliku loomuga, igatahes ei läinud Goslingi mäng sedavõrd korda kui näiteks Philip Seymour Hoffmani kampaaniajuht –veenev, kogenud, usaldusväärne ja lojaalne niiditõmbaja, kelle sarnast igatseks oma meeskonda vist iga poliitik. Sama nauditav oli vaadata Paul Giamatti mängu teise halli kardinali paulina. Pealegi, kui arvestada seda, et Clooney pakkus Stepheni rolli esmalt Leonardo di Capriole, siis ei saa ka Goslingule ette heita teatud toorust ja pinnapealsust karakterilahendusel. Veenev ja sobiv oli George Clooney enda mäng presidendikandidaadina – kindlalt võib väita, et on rolle, kus Clooney on pea et asendamatu- need on osad, kus ta kehastab sisimas üksikut ja kurba, kuid sellest hoolimata väga šarmantset meest – näiteks võib siia kõrvale tuua Jason Reitmani “Õhus” (2009) . muidugi tuntakse Clooneyt ka romantiliste komöödiate ja põnevike staarina, kuid selles vallas paistab ta alla jäävat juba uutele tegijatele nagu seesama Ryan Gosling. Philip Seymour Hoffmani ja Paul Giamatti näitlejakaliiber on vaatamata nende füüsisele isegi laiem, sest nad suudavad veenvalt maha mängida nii kaabakaid kui ka kangelasi. Huvitav on muidugi mõelda, milliseks kujuneb Goslingu edasine näitlejakarjäär – kas suudab ta vastu panna suure raha kiusatusele ja vältida „Kariibi mere piraatide“ laadseid seeriamulle, milles on lahustunud näiteks teise Hollywoodi sinisilma Johnny Deppi näitlejaanne.
See selleks- Clooney on kokku pannud igatahes väga hea näitlejateansambli lüües näiteks Tomas Alfredsoni spioonifilmi „Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk“ (2011). Muidugi on huvitav, kuidas hindab filmi peatselt kuldmehikesi jagav    Ameerika Filmiakadeemia. Oscarile kandideerib „Märtsiiiidid“ kahjuks vaid parima kohandatud näitemängu kategoorias.
Filmi aluseks on Beau Willimoni näidend „Farragut North“, mis põhineb 2004nda aasta demokraatide presidendikandidaadi Howard Deani kampaanial. Otsest seost tegelike sündmustega ei maksa muidugi otsida, kuid “Märtsiiidid” väljendab selgelt seda, mida me ei tahaks uskuda. See on poliitika telgitaguste alatu ja küüniline maailm, seega on see ka omamoodi inimese varjulist külge portreteeriv hoiatusfilm auahnusest, mis, nagu filmis näeme, ei välista oma eesmärkide teostamisel poliitikas santaaži ja lehmakauplemist – kõike seda, millest ihkab rääkida ja kirjutada ajakirjandus. See on ka film tühjadest poliitilistest loosungitest, sisuta valimislubadustest, riigitüüri juures olevate poliitikute ja nende abiliste põhimõttelagedusest ja moraalitusest.  
Kainestav, nauditav ja põnev vaatamine.




(Delta, 10.veebruar)

Monday, February 6, 2012

TÜRANNOSAURUS (Paddy Considine, 2011)


 Vägivalla kasutamist filmikunstis võib vaadelda üldjoontes kahest küljest – kas on see eesmärk või vahend. Pole ju võõras vägivalla kasutamine nii öelda meelelahutuseks, ja seda on harrastanud juba Ameerika animafilmi suurmeister Walt Disney oma esimestes Miki-Hiire filmides, rääkimata splatter-filmide jälkide jõuvõtete ületoomisest tänapäeva peavoolukinno peamiselt teismelistele suunatud põnevikes. Vahendiks muutub vägivald siis, kui seda kasutatakse mingi sõnumi edasiandmiseks – ehk siis Coppola „Ristiisast“ tuntud stseen, kui rikkur leiab voodist oma hobuse pea, kuna keeldus koostööst oma õiglust taga ajava maffiabossiga. Siin on sõnumisaatja ise vägivaldne, tema maailm ja õiglus seisneb toores jõus ning seetõttu on välistatud ka mingite muude vahendite leidmine.  

Paddy Considine’i „Türannosaurus“ on samuti üpris jõhker film ja filmi aines ongi vägivald, seesama toores enese maksmapanek, mis leiab aset kogu aeg ja igal pool, sõltumata inimeste sotsiaalsest või materiaalsest positsioonist. Considine küsib, kas sellest ringist on võimalik väljuda ja kas on selleks üldse mingit lootust. „Türannosauruses“ on vägivald vahend, et rääkida vägivallast endast, see on katse paljastada vägivald, analüüsida olukorda, miks muutub vägivald eesmärgiks või kanaliks, mis nagu lubaks lahendada kõik probleemid. Vägivallaspiraali algusesse jõuda on võimatu, näitab Considine, sest see on juurdunud sedavõrd sügavale ühiskondlikus korralduses ja eelkõige inimeses endas. Ta annab mõista, et võita saab vägivalda vaid sellest välja astudes, võttes omaks hoopis teistest väärtustest lähtuvad põhimõtted, andes sealjuures endale aru, et  need väärtused on peidus ka kõige alatumas kaabakas.

Considine’i filmi kangelased, vanatestamentlike nimedega Joseph ja Hannah on kaks üksildast, 50ndates aastates katsumustest räsitud inimest, kelle eluteed ühel heal päeval ristuvad. Mõlemal, oma eluga ummikusse jooksnud tegelasel avaneb võimalust teist aidata, mis tähendab pääseteed ka iseendale.
Josephi ja Hannah’ lugu on õigupoolest argipäevane ime, mida ei oska oodata ja millesse uskumine on paljudele jäänud vaid lapsepõlves loetud muinasjuturaamatute maailma. Peategelaste nimed ja filmi pealkirigi viitavad inimkonna ajaloos olulistele tegelastele, teatud arhetüüpidele, mis kannavad ka filmi seisukohalt olulist tähendusvälja – iidset koletislikku lihasööjat türannosaurust võib tõlgendada kui vägivalla algust – jõhkrat tegurit looduses, kes nõrgemad halastamatult alla kugistab. See armutus on säilinud sellest hoolimata, et saurused ammu välja surnud ja elab edasi igas türannis. Filmis nimetab „türannosauruseks“ Joseph oma kadunud naist, kelle sammudest kogu maja värises.
Nimed Joseph ja Hannah on aga viide veel ühele tasandile filmis – see on religioon ning selles sisalduvad ja väljenduvad väärtused. Uues Testamendis on Joosep ja Anna Püha Maarja vanemad, Paddy Considine’i filmis on Peter Mullani kehastatud Jospeh töölisagulis elav joodik, kes on kaotanud naise, peksab vihahoos surnuks oma koera ja näebki ainukest lahendust kõigile probleemidele vägivallas. Olivia Colmani poolt samuti väga meeldejäävaks karakteriks mängitud Hannah on heategevusega tegelev, kuid mehe poolt varaliselt kindlustatud proua, kes elab juba paremas rajoonis, meie mõistes Viimsis. Hannah’ mehe, filmis Eddie Marsani mängitud jamesi alatu jõhkrus kodus panevad Hannah’ veendumused ja usu tõsiselt proovile ning võib kindel olla, et sündmused, mille tunnistajateks Considine meid kutsub, on aastatepikkuse koduvägivalla tulemus. Hannah abistab tema kaltsukast varju otsivat Josephit, aimamata, et jõujooned võivad pöörata ka vastupidi, see, millesse ta seni uskunud, võib puruneda ja tal endal võib abi vaja minna. 

Seni näitlejana end näidanud Paddy Considine tõestab „Türannosaurusega“ oma lavastajavõimekust – filmi eesmärk on äärmiselt selgelt välja toodud ja näitlejad täidavad ülesande suurepäraselt, põhiloo juurde lisab Considine väiksemaid lugusid ja tegevusliine, mis täiendavad ja rõhutavad pealiini – olgu see lugu põmmpeade peres kasvavast naabripoisist või haruldaste loomade loomaaiast unistavast joodikust.

Türannosaurus“ on vaatamata süngele teemale ülimalt optimistlik film, see kinnitab, et väljapääs on olemas ka kõige mustema stsenaariumi korral, eriti ja isegi siis kui see tundub võimatuna. Võib öelda, et see polegi niivõrd film vägivallast, kui lootusest, et seda on võimalik ületada.






(Delta, 3.veebruar)