Tuesday, August 16, 2011

MELANHOOLIA (Lars von Trier, 2011)


- suurejooneliselt ette võetud katastrooffilm maailmalõpust, millele Trier püüab talle tavaomaselt läheneda läbi üksikisiku intiimse prisma. Filmi avakaadrid on vapustavad ja esimesed veerandtundi saab nautida kammerlikult kaunist, nägemuslikku vaatemängu millestki õudsast ja üleloomulikust. Selles aega peatavas ebameeldivuses, millega vaatajani tuuakse visioonid maailma hävitavast katastroofist, on ühtaegu midagi võigast ja võluvat. Aegvõttes liiguvad pildid kukkuvast hobusest, paanikas emast ja lapsest või põgeneda püüdvast noorest naisest pruudirõivais on painajalikud ja maalilised. Heliliseks taustaks Richard Wagneri Tristan ja Isolde.
Siit edasi oleme absurdse olukorra tunnistajaks, kui hiigelsuur limusiin pruutpaariga püüab läbida kitsast mägiteed. Nii algab filmi ühe peategelase – tundliku ja emotsionaalse Justine’I lugu, keda kehastab ka Cannes’is parima naisnäitleja auhinna saanud Kirsten Dunst. Katastroofi eelaimdus tumestab ka uhket pulmapidu ja see lõpeb nagu halvas unenäos, kus kõik käituvad ettearvamatult ja toimuvat juhib mingi ettemääratud paha jõud.
Järgneb poolteist tundi väsitavat ootust muust maailmast pea eraldatud maamõisas Justine’I ja tema õe Claire’I perekonna keskel. Blond Justine ja brünett Claire on vastandlikud tegelaskujud- nende meeleolud töötavad justkui vastandlikes aga üksteist toetavates faasides – Claire abistab Justine’I Justine’I maailma kokkuvarisemisel, Justine on aga toeks Claire’ile, kui katastroof võtab üleilmsed mõõtmed. Mõlemad naised usaldavad oma intuitsiooni ja kumbki ei eksi. Nad vastanduvad oma tunnetuslikus tarkuses neid ümbritsevatele meestele, kelle ratsionaalsus on vaid petlik kate haavatavusele ja lihtsameelsele rumalusele. Naine jääb Melanhoolias selleks, kes katab meest oma kojaga ka siis, kui enam millelegi loota pole.
Melanhoolias puudub apokalüptilisele mõõtmele vaatamata aga see toores ja ürgne jõud, mis läbis Trieri eelmist filmi, tema filmograafias kõige võikamat linatööd – Antikristust. Filmi tegelased on vaid kahvatud varjud Trieri eelmiste filmide karakteritest, tegevus seiskub ja dramaatikanäit läheneb nullile. Seisund, mida film peaks väljendama, muutub lihtsalt igavaks. Filmi alguse visuaalselt köitev mäng värvide, sümbolite ja Euroopa kultuurilooga taandub, andes maad venivale oleskelule, milles vahelduvad stseenid ei vii tegevust ei edasi ega tagasi. Ja hakkad mõtlema, et Lars Von Trier pole sedavõrd halba filmi enne küll teinud. Melanhoolias pole seda psühholoogilist teravust, mille järgi me Trieri tunneme; inimese mõtte- ja tundemaailma tumedamaid, peidetud külgi kannab filmis hoopis tundmatu taevakeha, mis nagu kummipall ettearvamatu trajektooriga planeeti Maa ja Claire’I mõisa silmapiiri ähvardab.

Lars von Trier ise on väljendanud filmi suhtes selget rahulolematust, ta on seda isegi nimetanud väljapääsuks Trierist ("exit Trier"), pannes sinna taha retoorilise küsimärgi. Enamgi veel - Trier ütleb filmist isegi lahti võrreldes seda valesti paigaldatud organiga. Tema tõeline eesmärk oli väljendada Õhtumaa allakäiku nagu seda sõnastas sajand tagasi Oswald Sprengler ja nagu seda on väljendanud tolleaegsed saksa romantikud Caspar David Friedrichist Richard Wagnerini välja. Filmi parimad hetked ongi tulvil kultuuriloolisi vihjeid maali- ja filmikunstile, mõtteloole ja kirjandusele. Neid pole aga palju.
Kas Trierist on saanud režissöör, kes võib soovi korral välja tulla ka halva filmiga, kuid kelle tööd võetakse festivalidel ja filmilevitajate poolt vastu niigi? Või on Trierist saanud kaubamärk, mille eesmärk on toota kasumit ta enda asutatud filmikompaniile Zentropa? Või on asi hoopis lihtsam- Trier on lihtsalt sedavõrd nimekas ja seetõttu ka mõneti sõltumatu filmilooja, et võib endale lubada ekskursse senitundmata ja avastamata aladele nagu seda on näiteks omaette žanrimääratlustega katastrooffilm? Järgmisena on Trier lubanud proovida vändata pornofilmi, mis on seni olnud siiski ka omade reeglitega niššitoode. Trieri Melanhoolia on kahtlemata psühholoogiliselt ambitsioonikam maailmalõpufilmi projekt kui seda on arvukad Hollywoodis toodetud samast ideest kantud tööd, kuid ta jääb paraku neile alla. Hollywoodi katastrooffilmid löövad vaatajat just oma lihtsusega, inimeste reageeringud ja käitumised lasevad vaatajal hõlpsamini end nendega samastada ning filmi peategelane – see, mis olemasoleva maailma purustab, on oma reaalsuses tõsiseltvõetavam, kui aimamatu trajektooriga terrorplaneet Trieri filmis.
Lars von Trier ütleb, et ta suleb silmad ja loodab, et vaataja teda lõplikult siiski ei hülga, ehkki tema hea sõber Thomas Vinterberg küsis talt pärast filmi vaatamist: kuidas sa nüüd jätkad?

FUTURE (Miranda July, 2010)

Miranda July vaimuka, esmapilgul ülimalt naiivse, kuid tegelikult vägagi teravmeelse satiiriga vürtsitatud maailmaga on kinopublikul olnud võimalus kokku puutuda seni vähemalt korra – kuue aasta eest kinoekraanidele ja seejärel ka teleekraanidele jõudnud “Me and you and Everyone We Know” oli üleilmne hitt, löökfilm romantiliste ja intelligentsete komöödiate austajatele ning ülimalt hea näide sellest, kuidas saab teha südamlikku komöödiat inimsuhetest labasustesse laskumata.
Äärmiselt mitmekülgse loovisiku July järjekorras teine täispikk mängufilm The Future/Tulevik on hoopis tõsisemat laadi, kui oli seda esimene. Näib, nagu oleks July seekord soovinud tahtlikult rõhuda traagilisema noodi peale, et sõnum naerupahvakute varju ei jääks. Muidugi ei tagane ta siingi oma loomingule iseloomulikest tunnusjoontest nagu lapselikult lihtne lähenemine reglementeeritud maailmale ja karikatuurselt värvikad tegelaskujud. Imetlusväärt on Miranda July jutuvestmisoskus, see tavapäratus, mille läbi ta annab edasi üpris tavapäraseid süžeid. The Future räägib küllaltki tavalise loo ühe 30ndates eluaastates lasteta paari suhtest, mis on jõudnud murdepunkti. Hingesugulased Jason ja Sophie saavad aru, et nii nagu seni, enam edasi elada ei saa ja on otsustanud adopteerida (just adopteerida) ühe tänavalt leitud haige kassi, kassi paranemiseni on jäänud 30 päeva, ning nad tajuvad, et uue hinge majja võtmine tähendab ka muutust nende senises elus, nii nad otsustavadki selle järelejäänud kuu jooksul teha pöörde ka senises argipäevakorralduses – mõlemad loobuvad oma ametitest, mis neile õigupoolest midagi ei paku ja on pigem toiminud paarisuhtes lahutava tegurina. Kohe leiavad nad aga uued väljakutsed: Jason hakkab senise arvutimüügi asemel tegelema heategevusliku istikute müügiga, et päästa rohelist maailma; Sophie võtab eesmärgiks ületada oma seniseid kolleege, laadides iga päev internetti uue tantsu, see üritus kaotab aga peagi oma võlu ja sophie leiab end hoopis reetmas senist elukaaslast. Esmapilgul lihtne lugu truudusemurdmisest ja ühest kriisist, Miranda July maailmas on aga alati koht imedel, seda isegi siis, kui need imed on vaid väikesed ja intiimsed, isiklikud. Aga nad on olemas ja see võlub alati, kui July loominguga kokku puutuda. Äärmiselt mitmekülgse talendina alustas July etendus- ehk performance’I kunstnikuna, selle, teisi kunstiliike ühendava ja ristava väljendusviisi jälgi on tunda ka ta täispikkades filmides. July huumor ei lähe kuidagi kokku sellega, mida võib näha lugematutes peavoolu rom-kommides, kus stereotüüpsed tegelased leiavad end stereotüüpsetes olukordades ja ainuke erinevus on frivoolsete naljade varieeruvus. July tegelased on kohmakad ja esmapilgul isegi abitud, oma probleemides valivad nad aga hoopis teised rajad kui seda näeb ette me argimõistus ja leiavad abi väga lihtsatest asjadest – olgu see kasvõi täiskuu või ookeanilained. Miranda July maailm on täis märke, tema tegelased ootavad ja otsivad neid, juhuslikkusel on siinjuures väga oluline roll, July tegelased seavad juhuslikkuse veenvamale positsioonile kui asjaolude mõistuspärase ja reeglipärase järgnevuse. Kõik viitaks justkui mingile peidetud maailmale, mida vaid valitud suudavad lahti mõtestada, ja kui neil see õnnestub, on nad õnnelikumad, kui need, kes sellest võimalusest midagi ei tea. Siit ka Miranda July maailma muinasjutulisus. See on mõnes mõttes teiselaadne kui moodsa romantilise muinasjutufilmi klassikul Améliel Jean-Pierre Jeunet’ samanimelisest filmist. Kui Amélie Poulain loob ise märgilise universumi, siis Sophie ja Jason ekslevad selles nagu Alice Imedemaal, kuid leiavad oma intuitsiooni abil väljapääsu.

Miranda July The Future on õigupoolest film sellest, kuidas tänapäeva inimesed ei oska leida aega üksteise jaoks, ehkki vabadust neil selleks on kui palju..

--rohkem selliseid filme!

http://www.imdb.com/video/imdb/vi2507775257/

ATTENBERG (Athina Rachel Tsangari, 2010)

Me kinodesse juhtub haruharva filme väljastpoolt angloameerika ja saksa-prantsuse kultuuriruumi, tõsi, mõnikord julgevad filmilevitajad osta sisse linatöid ka hispaania või portugali keelsest maailmast, sellise filmimaa nagu Kreeka filmid on aga kahjuks seni jäänud reeglina vaid filmifestivalide kavva. Kreeka autorikino üllatav esindaja - Athina Rachel Tsangari film Attenberg on siiras, julge, südamlik ja liigutav film murdepunktist ühe neiu elus – paarikümne-aastasel üpris eraklikul neiul tuleb toime tulla oma ainukese pereliikme - isa surmaga ja selgusele jõuda oma seksuaalsuses. Juba 19-aastaselt Kreekast lahkunud Tsangari sõnul väljendab filmi peategelase Marina suhe isasse tema enda suhet kodumaasse. See on täis vastuokslikke tundeid - vihkamist ja armastust, kusjuures see, mis ees ootab – iseseisev elu, äratab võõristust ja süvendab trotsi, kuid on oma tundmatuses ligitõmbav. Filmi pealkiri Attenberg viitab briti loodusfilmide tegijale Sir David Attenborough’le, kelle nime Marina sõbranna Bella kas siis tahtlikult või tahtmata valesti hääldab. Attenborough loodusfilmid on Marina ja ta isa elus võtmelise tähtsusega – ka neid endid ühendab teatud intuitiivne, keeletagune, ürglooduslik side, mis väljendub loomade, lindude jäljendamises ja Marina puhul ka inimeste maailma reeglite küsimuse alla seadmises. Marinale on kõige suurem küsimus seksuaalsusega seotu, sest Attenborough loomafilmides pole neid tabusid, millega täiskasvanud inimeste maailmas tuleb arvestada. Kõigis filmi tegelastes on teatud kohmakust, mitte-siit-maailmast olemist, pidetust ja ebamugavust, mis suubub grotesksetesse olukordadesse. Marinale on oluline loomulikkus ja looduslikkus, aga maailm on täis suuri küsimusi, millele ta pole veel selgeid vastuseid saanud. Loodusele omane ilustamata loomulikkus paistab välja ka kaamera- ja kunstnikutöös – näitlejad on meigita ja loomulikke värve ning valgust on eelistanud ka kaamera. Vormilt on Attenberg julge – jooksva ja sujuva filminarratiivi asemel näeme fragmente, osiseid Marina üleelamistest; liikuva, tegelasi saatva kaamera asemel eelistab lavastaja seisvaid kaadreid, mis mõjuvad mälupiltidena või pilkudena peategelase elust. Nii lavastus, kui ka kaameratöö kannab sedasama intuitiivsuse pitserit, mis seob Marinat oma isa ja ainukese sõbrannaga ja oma esimese meessõbraga. Ka vaatamine kujuneb omamoodi intuitiivseks kaasaminekuks režissööri ideedega, muidugi võib siit leida näiteks Aki kaurismäki, Catherine Breillat’ või Francois Ozoni filmide mõjusid, kuid Tsangari film on siiski kvaliteet omaette. Marina lugu on liigutav ja ilus, oma väljapeetuses isegi kammerlik. Marinat mänginud Ariane Labed pärjati Veneetsia filmifestivalil ka parima naisnäitleja auhinnaga, ta on seda väärt seda enam, et Attenberg on neiule esimene filmiroll.