FUTURE (Miranda July, 2010)

Miranda July vaimuka, esmapilgul ülimalt naiivse, kuid tegelikult vägagi teravmeelse satiiriga vürtsitatud maailmaga on kinopublikul olnud võimalus kokku puutuda seni vähemalt korra – kuue aasta eest kinoekraanidele ja seejärel ka teleekraanidele jõudnud “Me and you and Everyone We Know” oli üleilmne hitt, löökfilm romantiliste ja intelligentsete komöödiate austajatele ning ülimalt hea näide sellest, kuidas saab teha südamlikku komöödiat inimsuhetest labasustesse laskumata.
Äärmiselt mitmekülgse loovisiku July järjekorras teine täispikk mängufilm The Future/Tulevik on hoopis tõsisemat laadi, kui oli seda esimene. Näib, nagu oleks July seekord soovinud tahtlikult rõhuda traagilisema noodi peale, et sõnum naerupahvakute varju ei jääks. Muidugi ei tagane ta siingi oma loomingule iseloomulikest tunnusjoontest nagu lapselikult lihtne lähenemine reglementeeritud maailmale ja karikatuurselt värvikad tegelaskujud. Imetlusväärt on Miranda July jutuvestmisoskus, see tavapäratus, mille läbi ta annab edasi üpris tavapäraseid süžeid. The Future räägib küllaltki tavalise loo ühe 30ndates eluaastates lasteta paari suhtest, mis on jõudnud murdepunkti. Hingesugulased Jason ja Sophie saavad aru, et nii nagu seni, enam edasi elada ei saa ja on otsustanud adopteerida (just adopteerida) ühe tänavalt leitud haige kassi, kassi paranemiseni on jäänud 30 päeva, ning nad tajuvad, et uue hinge majja võtmine tähendab ka muutust nende senises elus, nii nad otsustavadki selle järelejäänud kuu jooksul teha pöörde ka senises argipäevakorralduses – mõlemad loobuvad oma ametitest, mis neile õigupoolest midagi ei paku ja on pigem toiminud paarisuhtes lahutava tegurina. Kohe leiavad nad aga uued väljakutsed: Jason hakkab senise arvutimüügi asemel tegelema heategevusliku istikute müügiga, et päästa rohelist maailma; Sophie võtab eesmärgiks ületada oma seniseid kolleege, laadides iga päev internetti uue tantsu, see üritus kaotab aga peagi oma võlu ja sophie leiab end hoopis reetmas senist elukaaslast. Esmapilgul lihtne lugu truudusemurdmisest ja ühest kriisist, Miranda July maailmas on aga alati koht imedel, seda isegi siis, kui need imed on vaid väikesed ja intiimsed, isiklikud. Aga nad on olemas ja see võlub alati, kui July loominguga kokku puutuda. Äärmiselt mitmekülgse talendina alustas July etendus- ehk performance’I kunstnikuna, selle, teisi kunstiliike ühendava ja ristava väljendusviisi jälgi on tunda ka ta täispikkades filmides. July huumor ei lähe kuidagi kokku sellega, mida võib näha lugematutes peavoolu rom-kommides, kus stereotüüpsed tegelased leiavad end stereotüüpsetes olukordades ja ainuke erinevus on frivoolsete naljade varieeruvus. July tegelased on kohmakad ja esmapilgul isegi abitud, oma probleemides valivad nad aga hoopis teised rajad kui seda näeb ette me argimõistus ja leiavad abi väga lihtsatest asjadest – olgu see kasvõi täiskuu või ookeanilained. Miranda July maailm on täis märke, tema tegelased ootavad ja otsivad neid, juhuslikkusel on siinjuures väga oluline roll, July tegelased seavad juhuslikkuse veenvamale positsioonile kui asjaolude mõistuspärase ja reeglipärase järgnevuse. Kõik viitaks justkui mingile peidetud maailmale, mida vaid valitud suudavad lahti mõtestada, ja kui neil see õnnestub, on nad õnnelikumad, kui need, kes sellest võimalusest midagi ei tea. Siit ka Miranda July maailma muinasjutulisus. See on mõnes mõttes teiselaadne kui moodsa romantilise muinasjutufilmi klassikul Améliel Jean-Pierre Jeunet’ samanimelisest filmist. Kui Amélie Poulain loob ise märgilise universumi, siis Sophie ja Jason ekslevad selles nagu Alice Imedemaal, kuid leiavad oma intuitsiooni abil väljapääsu.

Miranda July The Future on õigupoolest film sellest, kuidas tänapäeva inimesed ei oska leida aega üksteise jaoks, ehkki vabadust neil selleks on kui palju..

--rohkem selliseid filme!

http://www.imdb.com/video/imdb/vi2507775257/