Friday, October 25, 2013

MANDARIINID (TANGERINES. ZAZA URUSAHDZE, 2013)


Eesti ja Gruusia kineastid pole just palju koostööd teinud, ehkki sõprussidemed riikide ja inimeste vahel on tugevad. Allfilmi ja Gruusia kinotootja Cinema 24 “Mandariinid” on näide sellest, kuivõrd tulemusrikkaks see koostöö võib osutuda. Eesti kinodesse jõuab Zaza Urushadze linatöö alles tuleval nädalal, maailma esilinastus toimus Varssavi filmifestivalil, kus “Mandariinid” oli võistluskavas ning võitis parima režissööritöö ja publikuauhinna. Julgen arvata, et mitte vähem menukaks ei osutu film ka siin, sest kummalisel kombel teeb Gruusia filmilooja ära selle, mida oleks võinud teha meil riikliku tellimusena valminud Hardi Volmeri “Liikuvad pildid” - ta räägib lihtsalt ja mõjuvalt ühe väikese rahva tragöödiast, kelle maa on vallutuste ja vaidluste tandriks. Rahulikku elu ihkava tavaelaniku kaudu näitab ta sõdade ja rahvustevahelise vaenu mõttetust. Ja ehk enamgi veel - Urushadze viitab ka sellele, kuivõrd absurdne on taga ajada ajaloolist õigust. Kõik, mis lõpuks määrab, on inimese enda pere ja see, et see pere saaks elada rahulikul maal.

Mandariinide” sisu on lihtne – 1992se aasta Abhaasias eesti külas elav mandariinikasvataja Ivo võtab enda juurde parajasti puhkenud relvakonfliktis viga saanud grusiini ja tšetšeeni. Koos naabrimees Margusega (Elmo Nüganen) ravivad nad mehed terveks, suutes kustutada ka nendevahelise vimma. Kui sõda aga uuesti mägikülla jõuab, pannakse rahunenud meeste valikud proovile.

Näiliselt lihtsa sisuga filmi teevad nauditavaks head dialoogid, põnev süžee ja väga head näitlejatööd. Pinget kujundavad selles peamiselt dialoogipõhises filmis mitmed vastandused – vana mehe juures tasapisi tervenevad vaenupoolte esindajad; sõda ja mandariinide kasvatamine; noorusele omane ennasthävitav uhkus ja elukogemus ning tasakaalukus. Lembit Ulfsak teeb Ivona rolli, mis vääriks aasta parima meespeaosa auhinda. Temas on rahu ja väärikust, eestlasele omast visadust ja jonni. Nagu on tõdenud Tiit Tuumalu, mängib Ulfsak eestlase sedavõrd suureks, et häbi hakkab. Grigori Nakašidze Ahmed on karismaatiline tshetsheenist palgasõdur, kellest õhkub testosterooni. Raha pärast peetav sõda muutub talle kättemaksumissiooniks oma langenud sõbra eest. Film otsibki tasakaalupunkti mitte niivõrd tshetsheenist palgasõduri ja grusiini vaid pigem sõja ja rahu, sõjamehe ja ta ravija vahel. Lembit Ulfsaki Ivo on talle vastandiks, vana mehe pere on sõja eest Eestisse põgenenud ja ta kohtleb haavata saanud sõjameest kui oma poega.


Urushadze lahendab tundliku rahvusküsimuse delikaatselt – Ahmed pole mitte abhaas, kelle maade üle lahinguid peetakse, ta on tshetsheen, vene võimude poolt palgatud võitleja, samuti ühe võõrvõimu manipulatsiooni ohver, kellele ta ka lõpuks kätte maksab.
Eesti küla Abhaasias on grusiinidele sobivalt neutraalne pinnas valusa lähiajaloo käsitlemiseks – küla, milles sadakond aastat on elanud eestlased, näitab rahuliku kooseksisteerimise võimalust ja justkui tühistaks kraaklemise abhaaside ja grusiinide vahel selle üle, kellele see maa kuulub. Neutraalne pinnas on see ka meile, Eesti ajaloo kontekstis muutub kauge rahvuskaaslaste küla võrdpildiks me endi maast, mida võõrvõimud on korduvalt vallutanud. Lembit Ulfsaki Ivo on eesti talupoja ideaal, kes soovib eelkõige rahu ja ei kohku tagasi osutamast inimlikku abi ka vallutajatele.

Oluline polegi enam see, kellel on ajalooline õigus mingitele aladele. Oluline on hoopis oskus koos elades seista vastu vaenulikele manipulatsioonidele väljastpoolt. Õigus on mitte puhastatud maa, vaid see, kui sa saad rahulikult sõita mööda seda kaunist maad oma sõiduautos, kuulates muusikat, mille on teinud hoopis üks teine, sinuga juhtumisi sama maad jagav rahvus. 

(Delta, 25.10)

Saturday, October 5, 2013

VEREGRUPP (LEENI LINNA, 2013)

"..käisel veregrupp ja väeosa number, soovi mulle edu lahingus!“, laulis Viktor Tsoi aastaid tagasi, siis kui nõukogude vene väed pidasid verist sõda Afganistanis. Iseasi, kas ta laulis just sellest lootusetust võitlusest, mida nimetatakse ülekantud tähenduses ka Nõukogude Venemaa Vietnamiks. Leeni Linna magistritöö „Veregrupp“ räägib neist Eesti meestest, kes praegu, aastal 2013, Afganistanis sõdivad. See sõda, mida seal praegu peetakse, on partisanisõda, kus Eesti on koos teiste lääneriikidega vastakuti islamistliku Talibaniga, mis loodi just siis, kui nõukogude väed Afganistanis lahingut pidasid.

Leeni Linna jätab kõrvale ajaloolise ja poliitilise tausta ning läheneb sõjale sellesse kaasatute tasandil. Linna on võtnud endale ülesandeks välja selgitada, miks soovis miini otsas jala kaotanud sõdur Andrei Vesterinen Afganistani ikka veel tagasi minna. Ühtlasi tulevad välja ka põhjused, miks noored mehed neile välismissioonidele üldse oma eluga riskima lähevad. Viide ühele neist põhjustest antakse juba filmi alguses, kui kiivrile paigutatud kaamera näitab videomängude võtmes pilti otse lahinguväljalt: lae ja tulista ning liigu edasi. Adrenaliini saab vaataja veelgi, episood, kus kaameramehest mõni samm eespool käinud sõdur kuulitabamuse saab, tuletab meelde, et tegu pole siiski turvalise konsooliga ja seesama kuul oleks võinud tabada ka operaatorit, kelleks selles filmis olid Mihkel Soe ja Kullar Viimne. Suhteliselt kahvatu ja üheülbaline Afganistani talv on Soe ja Viimse kaamera kaudu edasi antud küpsetes värvides, see lisab näidatavasse eksootikat ja pehmendab ning isegi romantiseerib karmi teemat. Sealjuures on kaamera tabanud  kõnekaid hekti, mis kinnitavad filmi peidetud sõnumit - sõdade mõttetust; nagu näiteks see, kui Eesti rahvuslipp kaotab värvid Afganistani halastamatu päikese taustal. Sõdade tänapäevast kuvandit noorte meeste meeltes illustreerivad näiteks kaadrid, kus helikopterist väljuv sõdur ümiseb Wagnerit, mis on otsene vihje Vietnamis sõda käsitlenud Francis Ford Coppola suurfilmile „Apocalypse Now!“; või märulites eriväelasi mänginud Sylvester Stallone'i ja Chuck Norrise pildid eesti sõdurite laagris. Seega ei varja film Hollywoodi sõjapropaganda mõju noortele meestele, kes otsustavad end siduda sõjaväelase kutsega. Meeste endi sõnul on peamiseks motivaatoriks missioonile minemisel hea palk, kusjuures üks neist tunnistab, et see võrdub Soomes ehitamise eest saadavate summadega, kuid talle meeldib pigem lõhkuda kui ehitada. Vesterineni ja teiste vigastada saanud sõdurite kaudu toob Linna välja ka probleemi, millest otsustajad räägivad vaid areldi – see on missioonisõdurite rehabilitatsioon. Linna porteteeritud sõduriterühmast läheb enamus uuesti missioonile, tunnistades, et ei oska selle ohtliku loteriita edasi elada, samas on selles grupis ka neid, kes suudavad ette võtta midagi muud – nii näiteks alustas jala kaotanud Vesterinen juuraõpinguid, kuid sedagi pigem seetõttu, et invaliidistumine ei lase tal enam täisväärtuslikult missioonist osa võtta. Ametlik tasu eluga riskimise eest on raha kõrval mõni aumärk, mida saab rinnarevääril kanda ja käepigistus presidendilt.
Eesti on Afganistanis lääneriikide koalitsioonis võidelnud kümme aastat ja kaotanud üheksa meest, vigastatuid on 30e ringis. Eelmises Afganistani sõjas jättis oma elu 40 Eesti noormeest.   

Afganistani sõja teemat on eesti filmis väga vähe käsitletud, kui telelood kõrvale jätta: peale Linna on seda teinud dokumentaalfilmis Mart Taevere „Igavesti noored“ (1988) ja mängufilmis Sulev Keedus „Kirjad Inglile“ (2011), mis keskenduski nõukogude ajal Afganistanis võidelnud sõduri sõjajärgsele traumale. Linna „Veregrupp“ on uus lehekülg juba seetõttu, et toob eesti filmi missioonisõdurite teema. Linna film võimaldab vastakat lugemist: missioonil käinud tunnevad ära tuttava olustiku, nende kodused suhestuvad filmis näidatud muredega, vaataja viiakse lähemale sellele, miks noored mehed välismaale sõdima lähevad, küll aga kerkib esile ja jääb vastamata suurem küsimus – miks ja kui kaua seda sõda peetakse.

(Delta, 4.okt)

Wednesday, October 2, 2013

KUST TULEB TOLM JA KUHU KAOB RAHA (ENE-LIIS SEMPER, TIIT OJASOO, 2013)


Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo tõsielufilm „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha“ viib tagasi kolme aasta tagusesse aega, mil  NO99 trupil valmis sotsiaalprojekt „Ühtne Eesti“. Toona tekitas see ühiskonnas palju elevust ja poliitikutel oli põhjust muretseda uue värske rahvaliikumise üle, mis klassikalisi propagandavahendeid kasutades võtab üle kahtlejate ja heitunute hääled. „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha“ keskendubki sotsiaalprojekti saamisloole ja vastukajadele, mida see ühiskonnas kaasa tõi. Filmi linastamine praegu, enne kohalikke valimisi, paneb ta sobivasse konteksti. Jälgides valimiseelset debatti ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias paistab, et midagi polekski nagu muutunud – poliitikud kasutavad valijate võitmiseks täpselt samu vahendeid nagu „Ühtse Eesti“ valimiskoolides paljastati ja poliitiline maastik on sarnane toonasega. Teisalt on „Ühtne Eesti“ siiski midagi liikuma pannud: nii näiteks dokumenteerib film Reformierakonna ühe senise liikme Silver Meikari tee ustavast parteijüngrist poliitikas põlatud lindpriiks, kelle ülestunnistuse tõttu hakati uurima parteide rahastamisallikaid. Asi polegi selles, kuhu sellega seni jõutud, vaid selles, et sellega hakkasid tegelema poliitikud ise, sest nad ei saanud sellest enam mööda vaadata. Nüüd tuleb ajakirjandusel ja avalikkusel seista selle eest, et parteide rahastamise uurimine ei taanduks propagandistliku tööriista tasemele, mida poliitikud kasutavad vaid hämamiseks ja enese olemasolu õigustamiseks. „Ühtse Eesti“ üheks tulemiks võib lugeda ka kodanikuaktiivsuse tõusu, mille näiteks on kasvõi ACTA meeleavaldused, Rahvakogu teke ja ka see, et eelolevatel kohalikel valimistel soovib kaasa lüüa palju neid, kes seni pole tahtnud poliitikas osaleda. Kaudselt võib NO99 sotsiaalalgatuse tagajärjeks lugeda ka ekspertidest koosneva veebikeskkonna „Valitsemise valvurid“ käivitamist kaks aastat tagasi, mis jälgib valimislubaduste täitmist.

NO 99 esimene filmiprojekt „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha“ võtab toimunu kokku ja näitab veel kord, kuivõrd tõhusad on lihtsad propagandavahendid. Mõjutada lasid end nii poliitikud kui ka ajakirjandus, kes ise neidsamu vahendeid iga päev kasutavad ja seda isegi siis, kui propagandareeglid sama sotsiaalprojekti raames, ETV-s eetris olnud „Valimiskoolis“ paljastatakse. Operaator Rein Kotovi ja Ene-Liis Semperi montaaž paneb kokku „Ühtse Eesti“ tekkeloo ning sellele järgnenud reaktsioonid. Ajaline järjestus polegi siinjuures oluline, filmi ülesehitus lähtub sisulisest loogikast. „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha“ on kaasatõmbav ja lihtsalt mõistetav lugu rühmast noortest, kel saab villand inimestega manipuleerimisest ning kes otsustavad „tõsta relvad hädamere vastu“. Tegelasteks on filmis kogu trupp. Teatri proovisaalis üles võetud kaadrid vahelduvad lõikudega teleintervjuudest ja uudistesaadetest. Filmil on küll inglisekeelsed subtiitrid, kuid keeruline on kujutleda, kuivõrd suudab keegi väljastpoolt me sisepoliitilist konteksti ja ajaloolis-sotsiaalset tausta tundmata „Ühtse Eesti“ projekti mõista. Selle eksportimine filmina on omaette eksperimentaalne projekt. Teisalt on film tõendiks, et hea tahtmise juures on võimalik aktiivse pealehakkamisega ka praeguses Eestis ära teha suuri asju. „Ühtse Eesti“ projekti on võrreldud Hansapanga asutamisega, kuid nagu nendib filmis Tiit Ojasoo: „ Me ei teinud panka, vaid tegime teatrit“.

„Ühtse Eesti“ õnnestumine osutabki Eesti geograafilises ja demograafilises piiratuses ning vaimses avatuses ja algatusvõimes peituvatele võimalustele. „Ühtne Eesti“ näitab, et hea tahtmise juures on võimalik midagi muuta, seda dokumenteeriv film „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha“ aitab seda meeles pidada. 

(Delta, 28.sept)