Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo tõsielufilm „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha“ viib tagasi kolme aasta tagusesse aega, mil NO99 trupil valmis sotsiaalprojekt „Ühtne Eesti“. Toona tekitas see ühiskonnas palju elevust ja poliitikutel oli põhjust muretseda uue värske rahvaliikumise üle, mis klassikalisi propagandavahendeid kasutades võtab üle kahtlejate ja heitunute hääled. „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha“ keskendubki sotsiaalprojekti saamisloole ja vastukajadele, mida see ühiskonnas kaasa tõi. Filmi linastamine praegu, enne kohalikke valimisi, paneb ta sobivasse konteksti. Jälgides valimiseelset debatti ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias paistab, et midagi polekski nagu muutunud – poliitikud kasutavad valijate võitmiseks täpselt samu vahendeid nagu „Ühtse Eesti“ valimiskoolides paljastati ja poliitiline maastik on sarnane toonasega. Teisalt on „Ühtne Eesti“ siiski midagi liikuma pannud: nii näiteks dokumenteerib film Reformierakonna ühe senise liikme Silver Meikari tee ustavast parteijüngrist poliitikas põlatud lindpriiks, kelle ülestunnistuse tõttu hakati uurima parteide rahastamisallikaid. Asi polegi selles, kuhu sellega seni jõutud, vaid selles, et sellega hakkasid tegelema poliitikud ise, sest nad ei saanud sellest enam mööda vaadata. Nüüd tuleb ajakirjandusel ja avalikkusel seista selle eest, et parteide rahastamise uurimine ei taanduks propagandistliku tööriista tasemele, mida poliitikud kasutavad vaid hämamiseks ja enese olemasolu õigustamiseks. „Ühtse Eesti“ üheks tulemiks võib lugeda ka kodanikuaktiivsuse tõusu, mille näiteks on kasvõi ACTA meeleavaldused, Rahvakogu teke ja ka see, et eelolevatel kohalikel valimistel soovib kaasa lüüa palju neid, kes seni pole tahtnud poliitikas osaleda. Kaudselt võib NO99 sotsiaalalgatuse tagajärjeks lugeda ka ekspertidest koosneva veebikeskkonna „Valitsemise valvurid“ käivitamist kaks aastat tagasi, mis jälgib valimislubaduste täitmist.
NO 99 esimene filmiprojekt „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha“ võtab toimunu kokku ja näitab veel kord, kuivõrd tõhusad on lihtsad propagandavahendid. Mõjutada lasid end nii poliitikud kui ka ajakirjandus, kes ise neidsamu vahendeid iga päev kasutavad ja seda isegi siis, kui propagandareeglid sama sotsiaalprojekti raames, ETV-s eetris olnud „Valimiskoolis“ paljastatakse. Operaator Rein Kotovi ja Ene-Liis Semperi montaaž paneb kokku „Ühtse Eesti“ tekkeloo ning sellele järgnenud reaktsioonid. Ajaline järjestus polegi siinjuures oluline, filmi ülesehitus lähtub sisulisest loogikast. „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha“ on kaasatõmbav ja lihtsalt mõistetav lugu rühmast noortest, kel saab villand inimestega manipuleerimisest ning kes otsustavad „tõsta relvad hädamere vastu“. Tegelasteks on filmis kogu trupp. Teatri proovisaalis üles võetud kaadrid vahelduvad lõikudega teleintervjuudest ja uudistesaadetest. Filmil on küll inglisekeelsed subtiitrid, kuid keeruline on kujutleda, kuivõrd suudab keegi väljastpoolt me sisepoliitilist konteksti ja ajaloolis-sotsiaalset tausta tundmata „Ühtse Eesti“ projekti mõista. Selle eksportimine filmina on omaette eksperimentaalne projekt. Teisalt on film tõendiks, et hea tahtmise juures on võimalik aktiivse pealehakkamisega ka praeguses Eestis ära teha suuri asju. „Ühtse Eesti“ projekti on võrreldud Hansapanga asutamisega, kuid nagu nendib filmis Tiit Ojasoo: „ Me ei teinud panka, vaid tegime teatrit“.
„Ühtse Eesti“ õnnestumine osutabki Eesti geograafilises ja demograafilises piiratuses ning vaimses avatuses ja algatusvõimes peituvatele võimalustele. „Ühtne Eesti“ näitab, et hea tahtmise juures on võimalik midagi muuta, seda dokumenteeriv film „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha“ aitab seda meeles pidada.
(Delta, 28.sept)
No comments:
Post a Comment