Friday, December 21, 2012

LINDPRIID (LAWLESS. John Hillcoat, 2012)



John Hillcoati “Lindpriid” ehk algupärandina “Lawless” on 1930ndate aastate Ühendriikidesse keeluseaduse aegu paigutuva tegevusega lugu unistustest ja kättemaksust. Tõsielul põhinev film räägib vendadest Bondurantidest, kes ajavad oma salaviinaäri kodukohas Franklinis, Virginia osariigis. Vennastel on metsatalus oma pisike tehas, kust nad teepatrullide kiuste oma salamärjukest laiali veavad. Kõik läheb hästi, isegi liigagi ladusalt, kuni piirkonna võtab oma kontrolli alla uus osariigi prokurör, kes vennaste keeldumise peale talle altkäemaksu maksta, toob sinna korda looma Chicagost palgatud kivinäo. Guy Pearce'i mängitud kaabakas on tõeliselt vastik ja edasine kujunebki vennaste isiklikuks sõjaks rafineeritud kantpea ja tema meestega.



Suurt rohkem filmi sisust rääkida polegi, ligikaudu kaks tundi möödub näriva tundega, et oled seda kõike juba kusagil näinud. Mitte just sama lugu, aga samasuguseid tegelasi, süžeelisi pöördeid, keskkonda. See kõik on tuttav gängsteri- ja salaviinaäri filmidest, mida USAs aegade jooksul tehtud lugematul hulgal. Tõsi, filmis on tugevaid näitlejatöid, palju head americanat Emmylou Harrise ja filmi stsenaristi Nick Cave'i esituses, kauneid kaadreid.. Peale selle on siin palju vägivalda - üksikasjalikku ja brutaalset, nagu moodsale kinole kohane, palju märulit, tulistamist ja plahvatusi. Samas hoidub Hillcoat laskumast äärmustesse. Tavaleviski on hoopis julmemaid ja tempokamaid põnevikke, kus vaatajat hoitakse ekraani küljes montaaži, vere ja palja ihuga. “Lawless” püüab oma kunstiliselt väljendusviisilt 1970ndate aastate eepiliste gängsterifilmide poole, kus romantiseeritud kurikaelad oma õigluse ja unistuste eest võitlesid. “Lawless” ei pääse aga kaugemale tavalise põneviku piiridest - „tavalise põneviku“ all võib mõelda filmi, mille lõppemine vallandab kergendusohke ja mis on juba järgmisel päeval ununenud. Ilmselt on siin küsimus rõhuasetuses - lavastaja ja stsenarist on antud juhul panustanud pigem kättemaksuliinile, tegevusele, mitte niivõrd sellele, kuidas edasi anda seda tõestisündinud ja köitvat lugu ning inimesi omas ajas. Jah, muidugi, lavastus on äärmiselt ajastutruu, kunstnikutöö suurepärane, kuid vihjed toonastele oludele jäävad liig väheütlevaiks, et nad seletaks lahti toimuva tausta. Vihjatakse mustade diskrimineerimisele, naiste positsioonile toonases ühiskonnas, aga need vihjed ei vii kuhugi, nad jäävad vihjeteks vihjete pärast, et oleks ära märgitud, aga sisuliselt nad filmis mingit rolli ei mängi. Võib küsida, kas peaksidki? Sest mitte see pole “Lawlessi “ ülesanne. “Lawlessi” ülesanne on meelt lahutada ja kinnistada vahepeal juba unustatud sõnumit Ameerika unelmast - sellest miljonite eneseteostusvõimaluste ja õnnelike lõppude maast, kus läbi võivad lüüa ka füüsiliselt nõrgemad, kui neil vaid on nutti olla õigel ajal õiges kohas. Kui Ameerika unelm rajaneb indvidualismil, toob „Lawless“ sisse ka kogukonna – pehmeloomuline kohalik sheriff ja tema abilised vahetavad poolt ja ajavad libedaloomulise sadisti lõpuks minema. Seda pöördepunkti tuleb aga oodata ja poolevahetuse põhjused peavad vaatajad ise välja mõtlema. Vaatemängulist põnevust „Lawlessis“ on aga ei midagi rohkem.


Kes praeguse Hollywoodi tähti ei tunne, pakub „Lawless“ võimalust tutvust teha selliste näitlejatega nagu Shia LaBeouf, Tom Hardy ja Guy Pearce.
Lavastaja John Hillcoati võimekust näitab aga kolme aasta tagune „Tee“(Road), aluseks Cormac McCarthy romaan isa ja poja trööstitust rännakust maailmalõpu järgses maailmas. Ja muidugi on huvitav üles otsida Hillcoati ja Cave'i eelmine koostöö – western „Ettepanek“ (Proposition) aastast 2005, milles Guy Pearce'il on hoopis teistsugune roll .

(Delta, 21.12)

Friday, December 14, 2012

HOLY MOTORS (Leos Carax, 2012)



Leos Caraxi „Holy Motors“ on üks tänavuse filmilevi intrigeerivamaid linatöid, mille maaletoomise eest võib tänada MTÜ-d Must Käsi. „Holy Motors“ on kindla sõnumiga, kuid vaba tõlgendusruumiga teos prantsuse kino ühelt isepäisemalt tegijalt, kelle viimane täispikk mängufilm „Pola X“ jõudis ekraanile 13 aastat tagasi.


Hallipäine pankur Oscar (Denis Lavant) väljub hommikul oma hästi turvatud kodust, istub limusiini, kus hoolitsev autojuht Céline (Edith Scob), kes on juba valmis seadnud päeva esimese kohtumise instruktsiooni ja teatab et neid kohtumisi on täna üheksa. Kui auto peatub, väljub sealt pangahärra asemel köökus vanaeit, seljas lipi lapi kleit.



Oscari kohtumised on hetked eludest, nagu neid meist iga päev mööda vilksatab. Me näeme Denis Lavanti pereisana, arrogantse asotsiaalina, sureva rikka vanaonuna, kehadublandina, külmaverelise tapjana.. Samas seab Carax ka selle kontseptsiooni küsimärgi alla, sest ta kohtub õige mitmes episoodis iseendaga, tekitades küsimuste ja tähenduste jada. Leos Carax mängib meediumi endaga, tuues filmi mitmeid žanre, sealjuures näib peaaegu iga episood tühistavat eelmise. Elu saab filmiks ja film eluks – Oscar läbib söömata joomata, peaaegu ööpäevase tsükli jooksul erinevaid lugusid, jõudes napilt ühelt kohtumiselt teisele. Ta lõputu elujõu ja energia allikas jääb saladuseks – mees paraneb eluohtlikest vigastustest ning tõuseb surivoodilt, taastudes imetlusväärselt ka hingelistest üleelamistest, olles enne seda pannud vaataja uskuma, et need on ta isiklikud.



„Holy Motors“ on kummardus filmikunstile ja näitlejatele, elule ja inimestele. End limusiinis grimeeriv Denis Lavant muutub üleekspluateeritud näitlejate sümboliks, kes ennasthävitavate mutrikestena meelelahutustööstuse heaks rabavad. Filmi läbib teatud nostalgiline toon või noot, mis saab lauluks Kylie Minogue' suu läbi Samaritaine'i episoodis – teadupoolest on Pariisi Samaritaine üks maailma vanemaid ja kaunemaid kaubamajasid, mis nüüd muudetakse luksushotelliks. Nagu väidab IMDB, oli Minogue' roll mõeldud esmalt Juliette Binoche'ile, kes on koos Denis Lavantiga mänginud Caraxi filmides „Halb veri“ (Mauvais Sang. 1986) ja „Pont Neufi armastajad“ (Les Amants du Pont Neuf. 1991). See oleks olnud veelgi sümboolsem viide filmikunsti möödunud aegadele ja kinnitanud Lavanti karakterit Caraxi alter-egona. Selge tsitaadina toob Carax filmi maaaluse asotsiaali tegelaskuju nelja aasta tagusest lühifilmist „Merde“. Üks selgemaid viiteid teistele filmidele on Edith Scobi mask, Georges Franju õudusfilmist „Näota silmad“ ( Les Yeux Sans Visage. 1960), mis oli Scobile ka üheks läbimurdetööks.



„Holy Motors“ on Caraxil esimene täispikk digifilm, kusjuures seni on ta digitehnika suhtes olnud pigem eitaval seisukohal. Filmi kui kinokunsti meediumi asetab Carax võrdpildis kalmistule, mille hauakividel seisavad kirjad „Külastage mu kodulehekülge!“. Kalmistu on ka filmi ainukese unenäo (või siis ainukese reaalsuse) tegevuspaigaks, kuhu näibki suubuvat peategelase reis öö lõppu. Intertekstuaalsuse kihte lisab Oscari autojuhi nimi, mis langeb kokku prantsuse kirjaniku Louis-Ferdinand Céline'i nimega, kelle romaan „Reis öö lõppu“ mõni aasta tagasi ka eesti keeles ilmus. „Holy Motorsi“ avastseen viitab Saksa romantiku ja fantaasiakirjaniku Ernst Theodor Wilhelm Hoffmanni loole, kus mees avastab oma magamistoast ukse ooperisse. Otsene viide etendus- ja linastuskunstidele ning kunsti vastuvõtmis- ja tarbimisviisile, mis DVD-de ja online striimimisajastul näib justkui kuuluvat hoopis eelmisesse sajandisse. Omamoodi saurustena mõjuvad ka limuka moodi liikuvad Holy Motorsi limusiinid – kütust õgivad majakesed, mille sisse võib ehitada garderoobi või hulgilao. Aga „Holy Motors“ pole pelgalt tundlik nostalgitsemine, julge seisukohavõtuna on ta ka pilguheit tulevikku, võimalustesse, mida pakub digitehnika filmide tootmisel. Kas neid nimetada enam filmideks, või kuidagi teisiti, on omaette küsimus, millele vastus antakse ilmselt tagantjärele. Oscari tegelaskuju ületab reaalsuse ja kunstliku reaalsuse piirid, arvutimängude interaktiivne tegelikkus jääb alla Oscari sarnaste agentide tegevusele, kes sekkuvad tavaellu ja määravad inimeste saatust. Caraxi mureks on esteetika - kinokunsti väljenduskeel. „Räägitakse, et ilu on vaataja silmades“, ütleb Oscar ühes vestluses oma sohvriga. „Aga kui keegi enam ei vaata?“. Ehk, et mis saab siis, kui muutuvad mitte ainult filmikunsti väljendusvahendid vaid ka vaataja? Kas sisuliselt ja vormiliselt nõudlikumad linatööd jäävad vaid elitaarseks kunstivormiks, mille saatuseks ongi vaikselt hääbuda ja leida oma koht internetiviidete surnuaial?
Ehk siis teiste sõnadega: minge kinno ja vaadake Holy Motorsit!

(Delta 14.12)

Friday, December 7, 2012

PILVEATLAS (CLOUD ATLAS. 2012)

Vendade Wachowskite ja Tom Tykweri uus spektaakel “Pilveatlas” on üks aasta oodatumaid filme. Loomulikult on vaatajate ootused kõrgel, sest Wachowskite arvele võib kirjutada Hollywoodi ulmefilmides läbimurdelise Matrixi saaga, mis sest, et see oli kaval kokteil laenudest ja kopeerimisest; Tom Tykweri filmograafia hõlmab selliseid menukeid nagu “Lola jooks” (Lola Rennt. 1998), “Taevas” (Heaven. 2002) ja “Parfüüm” (Perfume: The Story of a Murderer. 2006). Alati ei pruugi aga staaride koostöö anda oodatud tulemust, nii ka seekord. Pettuvad need, kes ootavad “Pilveatlaselt” Terrence Maliki “Elu puu” (Tree of Life. 2011) või Alejandro Gonzales Inarritu “Paabeli” (Babel. 2006) laadset meistritööd. Siia ritta võiks lisada veel Jaco Van Dormaeli “Mr Nobody” (2009), kõik need filmid mängivad ajastute ja üksteisega põimuvate lugudega armastusest ja neist väärtustest, mis teevad inimesest inimese. Tõsi, Inarritu “Paabel” jätab ajas rändamise ja keskendub tänapäeva inimesele, olles ülalpool mainitutest ka dramaatiliselt kõige paremini läbi töötatud.
“Pilveatlas” koosneb vaatemänguliste olukordade reast, kus läbisegi on mitu tegevusliini ja ajastut: 19nda sajandi lõpul peab päevikut üks üle ookeani seilav noormees, kes päästab kusagilt sooja mere saarelt põgenenud musta orja; noor, homosekusaalist seiklejameelega helilooja kirjutab kirju oma armastatule, pihtides seal lisaks tunnetele ka mõrvaga lõppenud suhet oma õpetajaga; maailmalõpu järgsel ajastul kohtuvad ühiskonna kõrgematest kihtidest vana maailma jäänuseid otsima tulnud naine ja loodusrahvaste tasemele laskunud hõimlane, keda kummitab saatan; tulevikuühiskonnas aitab revolutsiooniline ohvitser põgenema teenijate klassi sünnitatud neiu, kellest saab prohvet tuleviku rahvastele; vana ja rikas mees sulgeb oma laostunud kirjastajast venna erirežiimiga vanadekodusse, et tema laenudest vabaneda. Vist oli kõik.. Kõiki neid lugusid ühendab langeva tähe kujuline sünnimärk ühe või teise tegelase kehal - sümbol, mis jääbki arusaamatuks. Arusaamatuks jääb ka tegijate ambitsioon panna omavahel kõnelema ja suhestuma selline suur hulk lugusid. Filmi sõnum on taas lihtne, nagu keerukaks aetud teostele kohane - armastus võidab kõik ja ükski kuri režiim ei suuda tappa inimeste janu tõe ja iha vabaduse järele. Ajastute ja lugude segamine näitab autorite tahet viidata inimeste tegude tagajärgede edasikandumisele - nagu ütleb filmis teenijatüdruk Somni: “ Meie elud ei kuulu ainult meile endale, me oleme seotud teistega. Minevikus ja tulevikus. Ja iga kurja teo ja iga heateoga me loome enda tulevikku”. Kahjuks ei anna Wahowskite ja Tykweri ning ilmselt ka filmi aluseks olev David Mitchelli menuromaan midagi juurde sellele, mida me juba ei teaks. Sarnast sõnumit on hoopis tõhusamalt edasi andnud kasvõi need eelpool mainitud filmid, lihtsama ülesehitusega linatöödest rääkimata. “Pilveatlas” ei suuda kõigutada ka emotsionaalselt, ehkki pisaraid jookseb tegelaste silmist mitmel puhul. Fil m ei üllata ega vaimusta ka märulistseenidega, vaatemängulist ilu pakub disainitud tulevikuvisioon teenijanna loos, kuid sealgi on ära tuntav Ridley Scotti “Blade Runneri” (1982) kehtestatud esteetika. Võib olla leiab keegi siit just seda, mida ei oskagi oodata. Muidugi võib võtta “Pilveatlase” ja sellele aluseks olnud romaani menu näitena sellest, kui lühikeseks peavad meelelahutusmaailma mogulid kultuuritarbijate mälu. Samas aga võivad just sellised ideede ja kuvandite uustöötlused olla teenäitajaks varasemate kultuurikihistuste juurde ning “Pilveatlasest” vaimustunud vaataja avastab taas Ray Bradbury, Margaret Atwoodi või kasvõi filmiski mainitud Carlos Castaneda raamatud. Ei taha ära võtta ootusärevust ka neilt, kes austavad Tom Hanksi, Hugh Granti või Hugo Weavingu talenti - need tuntud ekraaninäod esinevad “Pilveatlases” mitmetes rollides erinevate meigikihtide all. Meesnäitlejate kõrval tõusevad esile naised - Halle Berry ja Korea päritolu Doona Bae, keda teame näiteks Park Chan-Wooki filmist “Sympathy For Mister Vengeance” (Boksuneun naui gemot. 2002) ja PÖFFilgi linastunud Hirokazu Kore-eda filmist “Air-doll” (Kuki Ningyo. 2009) ning Jee Woon-kimi “Doomsday Book” (2012). Baele on see ka esimene roll Hollywoodis ja ilmselt ei jää see viimaseks, sest meelelahutustööstus vajab uusi nägusid ja tegijaid. Praegugi on Hollywoodis töös mitmete Aasia lavastajate filmid, mis mõeldud just Ameerika turule. Küünik ütleks, et kolm tundi kestev “Pilveatlas” on ajaraisk, tolereeriv vaataja näeks siin aga võimalust end kursis hoida vendade Wachowskite tegemistega. (Delta, 7.12)

Saturday, December 1, 2012

MA NÄGIN SAATANAT(AKMAREUL BOATDA. KIM JEE-WOON, 2010)

Kim Jee-wooni film "Ma nägin saatanat" PöFFil ei linastunud, ehkki ta sobiks oma dramaatiliselt ülesehituselt ning žanrilt nii Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali kui ka PÖFFi valikkavva. Filmi intrigeeriva pealkirja taga peitub õuduspõnevik sadistlikest mõrvadest ja kättemaksust, mis oma kaalutletuses ületab lihtsa veretasu piirid.
Mitmetest märulifilmidest tuntud Byung-hun Lee mängib politseiagent Kim Soo-hyeoni, kelle lastootava naise tapab sadistlik sarimõrvar Kyung-shul, keda mängib Choi Min-sik, tuntud Park Chan-Wooki filmidest "Vana poiss" (Oludeuboi, 2003) ja "Lady Vengeance" (Chinyeolhan geumjassi, 2005). Šokeeritud Kim võtab end kuuks ajaks töölt lahti ja hakkab ise mõrtsukat otsima, viies oma halastamatute meetoditega mitu kahtlusalust perverti sealjuures selleni, et nood ise end üles annavad. Käivitub kassi-hiire mäng, kus Kim püüab kättemaksu fataalset finaali edasi lükates teha selle mõrtsukale võimalikult piinarikkaks. Ta ei oska aga aimata, et selline jaht hakkab ka tagaaetavale endale lõpuks meeldima ja lõpplahendus ei tulegi selline nagu kaasa kaotanud noor mees ootaks.
„Ma nägin saatanat“ on film õiglusest, vihast ja ihast. See on ka väga verine vaatamine, mis ei sobi nõrgema närvikava ja kõrgema tundlikkusastmega vaatajale. Samas on vägivald filmis edasi antud siiski teatud sündsuse reserveeringuga, teod on küll brutaalsed, kuid seda ei saa võrrelda Hollywoodist tulevate füüsilise õuduse linatöödega nagu lugematud järjed filmidele "Saag" või "Hostel". Kim Jee-woon hoiab oma vaatajat piinamiste väga graafilisest kujutamisest, see, mida näeme on jõle, kuid me näeme pigem kavatsust, mitte selle üksikasjalikku täideviimist ja pealegi teame, et sellele tuleb lõpp. Arvestada tuleb aga sellega, et see lõpp lükkub aina edasi ja me ei või ette teada, kes on võitja. Ligi kaks ja pool tundi kestev film hoiab kütkes mitte vägivalla ega märuli, vaid dramaatiliselt pingestatud süžeega. Mõrvarini jõuab kättemaksuhimuline politseiagent juba esimese pooltunni lõpuks, kuid see, mis järgneb, on adrenaliinirohke jaht, kus jahitava ja jahtija rollid võivad ka vahetuda. „Ma nägin saatanat“ tõstab taas esile seadusliku õigluse ja isikliku kättemaksu vastanduse – selle, kas ja kuivõrd on seadus suuteline õigust mõistma ning milline peaks olema karistus süütute inimeste jõhkra tapmise eest. Samuti osutab film korravalve ja jälitusorganite töö puudulikkusele ja võibolla ka vähesele motiveeritusele, sest hingeliselt mõrvatud politseiagent teeb korravalveorganite aastatepikkuse töö ära mõne päevaga. Kimi üleelamised äratavad kättemaksuiha ka vaatajas, asetades teatud summutava filtri kättemaksuga kaasnevale vägivallale. Vaataja soovib õigluse võitu ja seaduse poolt ettenähtud vangla näib sedavõrd jälgile tegelasele, nagu seda mängib Choi Min-sik, lihtsalt teenimatu puhkekoduna. Siin tulebki vaatajal endal anda vastus küsimusele, kus on see piir, millal kättemaksjast endast saab koletis. Vägivald on siin küll loo teenistuses, kuid lugu ise räägibki vägivallast vägivalla pärast. Filmi režissöör Kim Jee-woon on üks põnevamaid filmilavastajaid tänapäeva Lõuna-korea filmitööstuses, kes on teinud filme väga mitmes žanris – märulitest ja õudusfilmist romantiliste komöödiateni. Meie kinodes on talt linastunud näiteks „Lugu kahest õest“ (Janghwa, hongryeon. 2003), "Maguskibe elu" ehk „Bittersweet Life“ (Dalkomhan insaeng. 2005), "Head, pahad ja imelikud" (Joheunnom nabbeuonnom isanghannom. 2008) ja ta oli kaaslavastaja ka tänavusel PÖFFil linastunud fantaasiafilmis "Viimsepäeva raamat" (Doomsday book. 2012). (Delta 30.11)