Leos Caraxi „Holy Motors“ on üks tänavuse filmilevi intrigeerivamaid linatöid, mille maaletoomise eest võib tänada MTÜ-d Must Käsi. „Holy Motors“ on kindla sõnumiga, kuid vaba tõlgendusruumiga teos prantsuse kino ühelt isepäisemalt tegijalt, kelle viimane täispikk mängufilm „Pola X“ jõudis ekraanile 13 aastat tagasi.
Hallipäine pankur Oscar (Denis Lavant) väljub hommikul oma hästi turvatud kodust, istub limusiini, kus hoolitsev autojuht Céline (Edith Scob), kes on juba valmis seadnud päeva esimese kohtumise instruktsiooni ja teatab et neid kohtumisi on täna üheksa. Kui auto peatub, väljub sealt pangahärra asemel köökus vanaeit, seljas lipi lapi kleit.
Oscari kohtumised on hetked eludest, nagu neid meist iga päev mööda vilksatab. Me näeme Denis Lavanti pereisana, arrogantse asotsiaalina, sureva rikka vanaonuna, kehadublandina, külmaverelise tapjana.. Samas seab Carax ka selle kontseptsiooni küsimärgi alla, sest ta kohtub õige mitmes episoodis iseendaga, tekitades küsimuste ja tähenduste jada. Leos Carax mängib meediumi endaga, tuues filmi mitmeid žanre, sealjuures näib peaaegu iga episood tühistavat eelmise. Elu saab filmiks ja film eluks – Oscar läbib söömata joomata, peaaegu ööpäevase tsükli jooksul erinevaid lugusid, jõudes napilt ühelt kohtumiselt teisele. Ta lõputu elujõu ja energia allikas jääb saladuseks – mees paraneb eluohtlikest vigastustest ning tõuseb surivoodilt, taastudes imetlusväärselt ka hingelistest üleelamistest, olles enne seda pannud vaataja uskuma, et need on ta isiklikud.
„Holy Motors“ on kummardus filmikunstile ja näitlejatele, elule ja inimestele. End limusiinis grimeeriv Denis Lavant muutub üleekspluateeritud näitlejate sümboliks, kes ennasthävitavate mutrikestena meelelahutustööstuse heaks rabavad. Filmi läbib teatud nostalgiline toon või noot, mis saab lauluks Kylie Minogue' suu läbi Samaritaine'i episoodis – teadupoolest on Pariisi Samaritaine üks maailma vanemaid ja kaunemaid kaubamajasid, mis nüüd muudetakse luksushotelliks. Nagu väidab IMDB, oli Minogue' roll mõeldud esmalt Juliette Binoche'ile, kes on koos Denis Lavantiga mänginud Caraxi filmides „Halb veri“ (Mauvais Sang. 1986) ja „Pont Neufi armastajad“ (Les Amants du Pont Neuf. 1991). See oleks olnud veelgi sümboolsem viide filmikunsti möödunud aegadele ja kinnitanud Lavanti karakterit Caraxi alter-egona. Selge tsitaadina toob Carax filmi maaaluse asotsiaali tegelaskuju nelja aasta tagusest lühifilmist „Merde“. Üks selgemaid viiteid teistele filmidele on Edith Scobi mask, Georges Franju õudusfilmist „Näota silmad“ ( Les Yeux Sans Visage. 1960), mis oli Scobile ka üheks läbimurdetööks.
„Holy Motors“ on Caraxil esimene täispikk digifilm, kusjuures seni on ta digitehnika suhtes olnud pigem eitaval seisukohal. Filmi kui kinokunsti meediumi asetab Carax võrdpildis kalmistule, mille hauakividel seisavad kirjad „Külastage mu kodulehekülge!“. Kalmistu on ka filmi ainukese unenäo (või siis ainukese reaalsuse) tegevuspaigaks, kuhu näibki suubuvat peategelase reis öö lõppu. Intertekstuaalsuse kihte lisab Oscari autojuhi nimi, mis langeb kokku prantsuse kirjaniku Louis-Ferdinand Céline'i nimega, kelle romaan „Reis öö lõppu“ mõni aasta tagasi ka eesti keeles ilmus. „Holy Motorsi“ avastseen viitab Saksa romantiku ja fantaasiakirjaniku Ernst Theodor Wilhelm Hoffmanni loole, kus mees avastab oma magamistoast ukse ooperisse. Otsene viide etendus- ja linastuskunstidele ning kunsti vastuvõtmis- ja tarbimisviisile, mis DVD-de ja online striimimisajastul näib justkui kuuluvat hoopis eelmisesse sajandisse. Omamoodi saurustena mõjuvad ka limuka moodi liikuvad Holy Motorsi limusiinid – kütust õgivad majakesed, mille sisse võib ehitada garderoobi või hulgilao. Aga „Holy Motors“ pole pelgalt tundlik nostalgitsemine, julge seisukohavõtuna on ta ka pilguheit tulevikku, võimalustesse, mida pakub digitehnika filmide tootmisel. Kas neid nimetada enam filmideks, või kuidagi teisiti, on omaette küsimus, millele vastus antakse ilmselt tagantjärele. Oscari tegelaskuju ületab reaalsuse ja kunstliku reaalsuse piirid, arvutimängude interaktiivne tegelikkus jääb alla Oscari sarnaste agentide tegevusele, kes sekkuvad tavaellu ja määravad inimeste saatust. Caraxi mureks on esteetika - kinokunsti väljenduskeel. „Räägitakse, et ilu on vaataja silmades“, ütleb Oscar ühes vestluses oma sohvriga. „Aga kui keegi enam ei vaata?“. Ehk, et mis saab siis, kui muutuvad mitte ainult filmikunsti väljendusvahendid vaid ka vaataja? Kas sisuliselt ja vormiliselt nõudlikumad linatööd jäävad vaid elitaarseks kunstivormiks, mille saatuseks ongi vaikselt hääbuda ja leida oma koht internetiviidete surnuaial?
Ehk siis teiste sõnadega: minge kinno ja vaadake Holy Motorsit!
(Delta 14.12)
No comments:
Post a Comment