Kim Jee-wooni film "Ma nägin saatanat" PöFFil ei linastunud, ehkki ta sobiks oma dramaatiliselt ülesehituselt ning žanrilt nii Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali kui ka PÖFFi valikkavva.
Filmi intrigeeriva pealkirja taga peitub õuduspõnevik sadistlikest mõrvadest ja kättemaksust, mis oma kaalutletuses ületab lihtsa veretasu piirid.
Mitmetest märulifilmidest tuntud Byung-hun Lee mängib politseiagent Kim Soo-hyeoni, kelle lastootava naise tapab sadistlik sarimõrvar Kyung-shul, keda mängib Choi Min-sik, tuntud Park Chan-Wooki filmidest "Vana poiss" (Oludeuboi, 2003) ja "Lady Vengeance" (Chinyeolhan geumjassi, 2005). Šokeeritud Kim võtab end kuuks ajaks töölt lahti ja hakkab ise mõrtsukat otsima, viies oma halastamatute meetoditega mitu kahtlusalust perverti sealjuures selleni, et nood ise end üles annavad. Käivitub kassi-hiire mäng, kus Kim püüab kättemaksu fataalset finaali edasi lükates teha selle mõrtsukale võimalikult piinarikkaks. Ta ei oska aga aimata, et selline jaht hakkab ka tagaaetavale endale lõpuks meeldima ja lõpplahendus ei tulegi selline nagu kaasa kaotanud noor mees ootaks.
„Ma nägin saatanat“ on film õiglusest, vihast ja ihast. See on ka väga verine vaatamine, mis ei sobi nõrgema närvikava ja kõrgema tundlikkusastmega vaatajale. Samas on vägivald filmis edasi antud siiski teatud sündsuse reserveeringuga, teod on küll brutaalsed, kuid seda ei saa võrrelda Hollywoodist tulevate füüsilise õuduse linatöödega nagu lugematud järjed filmidele "Saag" või "Hostel". Kim Jee-woon hoiab oma vaatajat piinamiste väga graafilisest kujutamisest, see, mida näeme on jõle, kuid me näeme pigem kavatsust, mitte selle üksikasjalikku täideviimist ja pealegi teame, et sellele tuleb lõpp. Arvestada tuleb aga sellega, et see lõpp lükkub aina edasi ja me ei või ette teada, kes on võitja. Ligi kaks ja pool tundi kestev film hoiab kütkes mitte vägivalla ega märuli, vaid dramaatiliselt pingestatud süžeega. Mõrvarini jõuab kättemaksuhimuline politseiagent juba esimese pooltunni lõpuks, kuid see, mis järgneb, on adrenaliinirohke jaht, kus jahitava ja jahtija rollid võivad ka vahetuda.
„Ma nägin saatanat“ tõstab taas esile seadusliku õigluse ja isikliku kättemaksu vastanduse – selle, kas ja kuivõrd on seadus suuteline õigust mõistma ning milline peaks olema karistus süütute inimeste jõhkra tapmise eest. Samuti osutab film korravalve ja jälitusorganite töö puudulikkusele ja võibolla ka vähesele motiveeritusele, sest hingeliselt mõrvatud politseiagent teeb korravalveorganite aastatepikkuse töö ära mõne päevaga. Kimi üleelamised äratavad kättemaksuiha ka vaatajas, asetades teatud summutava filtri kättemaksuga kaasnevale vägivallale. Vaataja soovib õigluse võitu ja seaduse poolt ettenähtud vangla näib sedavõrd jälgile tegelasele, nagu seda mängib Choi Min-sik, lihtsalt teenimatu puhkekoduna. Siin tulebki vaatajal endal anda vastus küsimusele, kus on see piir, millal kättemaksjast endast saab koletis.
Vägivald on siin küll loo teenistuses, kuid lugu ise räägibki vägivallast vägivalla pärast.
Filmi režissöör Kim Jee-woon on üks põnevamaid filmilavastajaid tänapäeva Lõuna-korea filmitööstuses, kes on teinud filme väga mitmes žanris – märulitest ja õudusfilmist romantiliste komöödiateni. Meie kinodes on talt linastunud näiteks „Lugu kahest õest“ (Janghwa, hongryeon. 2003), "Maguskibe elu" ehk „Bittersweet Life“ (Dalkomhan insaeng. 2005), "Head, pahad ja imelikud" (Joheunnom nabbeuonnom isanghannom. 2008) ja ta oli kaaslavastaja ka tänavusel PÖFFil linastunud fantaasiafilmis "Viimsepäeva raamat" (Doomsday book. 2012).
(Delta 30.11)
No comments:
Post a Comment