Friday, March 30, 2012

ÜKSIK SAAR (Peeter Simm, 2012)


Kinodesse on jõudmas üks üpris unikaalne film eesti filmiajaloos – Läti-Valgevene ja Eesti ühistöö „Üksik saar“, režissööriks Peeter Simm ja stsenaariumi on kirjutanud Simm kahasse Mihkel Ulmaniga. Unikaalseks teeb selle filmi just see praeguses poliitilises olukorras isegi mõeldamatu koostöö kahe Euroopa liidu riigi ja Valgevene vahel, millega Euroliidul suhted peaaegu et puuduvad. „Üksik saar“ püüab tõestada, et kunst ei tunne riigipiire, vaatab üle poliitikast ja räägib inimesest ning tema ajatutest muredest. Filmis mängivad nii Eesti, Läti kui ka Valgevene ja Vene näitlejad – taas kooslus, mida seni eesti filmis pole kohatud. Kas on antud juhul tegemist eesti filmiga, on vist liigne küsimus, arvestades sedasama piiri- ja kultuuriülest ambitsiooni, mida film kannab. Eesti kinodes linastub eestindatud versioon.

Üksik saar“ on niinimetatud ansamblifilm – siin on mitu üksteisega seotud tegevusliini ja hulk näitlejaid, kelle hulgast peategelast välja tuua on raske, see jätaks teised lood ja tegelased õigustamatult varju. Õigupoolest on isegi raske välja tuua, mis on selle keeruka ülesehitusega loo läbiv motiiv, selleks sobivad nii raudtee, ratastoolis istuv tüdruk või ka näiteks toosama, filmi pealkirjagi pandud kujund „üksik saar“, mis on tegelikult ühe filmi tarvis kirjutatud luuletuse pealkiri. Meie ees hargneb lahti niisiis mitu tegevusliini – siin on taksojuht, kelle valgevenelannast naist armastab ka ta parim sõber; veetlev kriminaalpolitseinik, kes armub kahtlusalusesse; väike tüdruk, kes avarii tõttu peab istuma ratastoolis ja ei saa teostada oma unistust saada baleriiniks; adrenaliinisõltlane, kes oma kihutamiste ja tegudega seab ohtu nii end kui ka teisi; noor õpetajanna, kes armub ühte oma õpilasse; mustlasvanamees, kes annab ühele lastekodutüdrukule uue elu tsirkuseartistina.. seda loetelu võiks jätkata, kui üles lugeda ka need tegevusliinid, mis neid lugusid omavahel seovad, kuid see poleks vaataja suhtes õiglane. Sedavõrd keerukas dramaturgia annaks alust terveks telesarjaks, mis aitaks ka toimuvat paremini lahti seletada ja motiive kinnitada. Kui see kõik on aga ühes filmis, tuleb vaatajal veidi pingutada, et üheaegselt toimuvas tegevustikus mitte pead kaotada.

Valgevene operaator-lavastaja Vadim Poteevi abil loob Peeter Simm Eestis, Lätis ja Valgevenes üles võetud kaadritest tingliku filmimaailma, kus sõidavad rongid, käiakse kalal ja koolis ning püütakse kurjategijaid. Simm püüab kunstilise tõe poole, mis kajastab reaalsust, jättes endale vabaduse seda sobivalt moondada. „Üksik saar“ on kantud teatud nukrast lüürilisest alatoonist – selles on unelmaid ja igatsust parema maailma järele ning tõsised mured saavad lahenduse, olgu see isegi mõnel juhul ootamatu. Kõiki tegevusliine ühendab raudtee, leidlik kujund ületamaks ka riigipiire ja ühendamaks post-sovetlikus maailmas elavaid rahvakilde. Me ei teagi, kas pildis nähtavad vedurid ja vagunid on Eesti või Valgevene omad – nõukogude ajal olid nad peamiseks liikumisvahendiks toonase suure kodumaa avarustel, pealegi polnud kellelegi võõras ka kirjandustundides kohustuslikus korras selgeks õpitud „Anna Karenina“, millele ka filmis viidatakse – muuseas kannab Vronski nime üks kõrvalliinis küllaltki olulist osa mängiv taksikoer ja vürstinna Karenina olukorda satub üks filmi kõrvaltegelastest. Filmi pealkirjas toodud poeetiline kujund „üksik saar“ sobib iseloomustama igat tegelast – kõik nad on kinni omades muredes ja lootustes, lahendused võivad aga olla sama juhuslikud nagu ajendidki.
Simmi enda sõnul sai tulemus sedavõrd meelepärane, et isegi Valgevene tsensuuril polnud märkuseid ja film on Valgevenes kinolevis juba nädalaid jooksnud. Valgevenes linastub filmi venekeelne koopia. Nagu ka Simm ise tunnistab, oli filmi juures pea et kõige keerulisem mitte võttekohtade ega näitlejate valik, vaid dubleerimine – Eesti publiku tarvis film eestindati – vene keeles rääkivate näitlejate teksti peale loevad eesti keelse teksti eesti näitlejad, samasugust meetodit kasutatakse võõrkeelsete filmide juures praegu näiteks Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias ja seda kasutati ka nõukogude ajal. Praegu mõjub see kahjuks häirivalt ja isegi võõristavalt – lokaalne eripära ongi hind, mida tuleb maksta „Üksiku saare“ riigipiire ületavale ambitsioonile. Nii Eestis, Lätis kui ka Valgevenes on olemas kahe keele ja kultuuri lõimumise temaatika, ning see on sotsiaalselt terav ja päevakohane küsimus. Dubleerimisega see filmis nullitakse, alles jäävad vaid üksikud eesti näitlejate  eestikeelsed fraasid, mis peaksid koos mõnede tänavasiltide ja politsei nimetusega kinnistama „Üksiku saare“ eestimaisust. Samas ei saanud ma kordagi lahti mõttest, mis oleks saanud filmist siis, kui filmi autorid oleksid läinud esmapilgul lihtsat teed ja jätnud keeruka dublaaži tegemata – eesti näitlejad räägivad eesti ja vene näitlejad vene keelt – kui kunsti juurest tulla päris elu juurde, siis on meil ju palju segaperekondi, kes saavad üksteisest aru ka siis, kui kumbki pool jääb oma emakeele juurde; koolides õpivad ka segaperekondadest pärit lapsed, kes valdavad mõlemat keelt; politseigi ei pea omavahel suheldes vene keelt häbenema. Selline ausus oleks toonud kunstilisse tõepärasusse veidi enam reaalsust ja võimaldanud filmi võtta tõsisemalt, kuid tuleb mõista, et see polnud antud juhul eesmärk. Võib olla ongi asi selles, et viimase kümne aasta jooksul pole tehtud sellist, tavalistest inimestest ja nende muredest rääkivat mängufilmi, mis söandaks puudutada ning avada ka kultuuriliselt keerulist ja poliitiliselt tundlikku lõimumise teemat. Meenub Lukas Moodyssoni kümne aasta tagune film „Lilja Forever“, mis on üles võetud Paldiskis ja kajastab ühe Eestist pärit tüdruku tõmbamist enesemüümisärisse. Justkui teise äärmusena on Moodyssoni lugu sotsiaalselt kriitiline, kompromissitu ja ehmatav, loe: liigutav. Lilja lugu oli sedavõrd ehmatav, et selles üles tõstetud küsimust inimkaubandusest ja pilt kümne aasta tagusest Eestist oli siin paljudele isegi vastuvõetamatu. Aga vaatamata selle filmi kunstiliselt võimendatud reaalsusele läks selles räägitav ka korda. Kui neid kahte filmi veel kõrvutada, siis torkab silma veel üks karm tõdemus – lihtsad lood lähevad ka paremini korda – neid on lihtne mõista ja vastu võtta. „Üksikus saares“ on iga lugu omamoodi lihtne, kuid nende paljusus teeb selle kõige järgimise keeruliseks, segi kipuvad minema näiteks filmi kenad, blondid ja saledad naispeaosatäitjad; autorid on tagasihoidlikud ka muusikaga, mis keerukate süžeedega filmides on tihti ühe või teise teema juurde viimisel abimeheks, korraks tõuseb esile motiiv Eva Mitreikina laulust „Kord me saame tähtedeks“, kuid see ei seondu ühegi süžeeliiniga otseselt ja ei pääse ka mõjule. Kõigi tegevusliinide lahtiseletamiseks jääb „Üksiku saare“ ajast lihtsalt napiks – nii saamegi filmi lõpuks üllatavalt teada, et noore õpetaja ja ta õpilase vahel on hoopis tihedamad suhted kui kogu filmi käigus on meil lastud aimata.

Huvitav on see, et eesti filmi juubeliaastat jääb märkima koostööfilmide rohkus, kas ja kuivõrd lokaalselt oluline neis välja paistab, on omaette küsimus. 


(Delta 30.03)

Friday, March 23, 2012

REGILAUL- LAULUD ÕHUST (Ulrike Koch, 2011)



Siinset regilaulu traditsiooni on varemgi püütud filmi jäädvustada, viimati oli see aastal 2005 , kui Sulev Keeduse käe alt valmis „Tormise regi“. Esimest korda aga käsitletakse seda meie kultuurile ürgomast teemat väljastpoolt – Saksa-Šveitsi tõsielufilmide tegija Ulrike Kochi „Regilaul- laulud õhust“ läheneb regilaulule ja selle kandjatele niiöelda „puhta lehena“. Nagu rääkis filmi Eesti poolne produtsent Erik Norkroos, puutus Koch regilauluga kokku Tartu maailmafilmi festivalil viis aastat tagasi, kui festivali lõpetamisel Emajõe kaldal tünnisaunas korraldajad ja osalejad regilaulu üles võtsid. See teatud mõttes kultuuriline vapustus oligi tõukeks, miks seni Kaug-Ida kultuuriga tegelenud tõsifilmitegija pilgu siia, Euroopa ääremaale suunas.

Kochi lähenemine on lihtne, kohane ja võimas – regilaul saab ürgse, looduslähedase mõtte ja maailmavaate ning elamisviisi võrdpildiks, kujundlikult võrdsustatakse regilaulu ja selle kandjaid väljasuremisohus merikotkastega, kes oma pesa aastast aastasse ja sajandist sajandisse ikka veel siia rannamändide vahele rajavad ja kelle tegemised moodsal ajal internetikaamera abil kõigile nähtavad. Ulrike Kochi filmi regilaulust võib mõnes mõttes võrrelda Eesti päritolu USA režissööri Jim Dusty filmiga „Laulev revolutsioon“ meie laulupidude traditsioonist, ka see rääkis välismaailmale loo ühte rahvakildu ühendavast tavast. Kochi pilk on aga mitte niivõrd sotsioloogiline ja poliitiline, kuivõrd eelkõige etnoloogiline ja antropoloogiline – püüdes minna ühe rahvuse ja kultuuri sisemiste allikateni. Samas teeb film tagasivaate ka nõukogude ajale, sellele, mil viisil regilaul kui maailmavaade siis säilis, ning mida tähendasid sellele iidsele traditsioonile 1980nda aasta Purjeregatt ja Vanalinna päevade Väravamängud.

Koch suhtub oma filmi ainesesse pieteeditunde ja kestva huviga – regilaulu traditsiooni väljendumist on pooleteist tunni pikkusse filmi pandud võimalikult mitmekesiselt – Veljo Tormisest põhjarannikul Kagu-Eesti setodeni, lisaks veel näiteks kusagil Eesti keskel metsades elavad Lauri Õunapuu ja Meelika Hainsoo, kelle lapski regilaulu kaasa laulab. Kochi fookus on vaieldamatult etnograafiline, traditsioonilise pärimuse edasikandumise keskne; regilaulu väljendumist moodsas linnakultuuris nagu seda oli näiteks Aivar Tõnso kolme aasta tagune projekt „Laulu jäävuse seadus“ filmi ei mahtunud, kuid seda ei saa filmile ette heita. Nõndasamuti oleks liigne nuriseda, et sõna ei saanud näiteks Tõnu Kaljuste või palju teisi, kes regilaulu uurinud ja sellega tegelevad. Tegemist ongi sedavõrd rikka materjaliga, et ainult ühte filmi seda panna polegi võimalik, igast regilaulu avaldumisviisist või selle kandjast saaks omaette lugusid ja ilmselt ei jää ka Kochi film viimaseks selle teema käsitluseks.

Ulrike Koch on pääsenud regilaulule ja selle tähendusele ning olulisusele meie jaoks üpris lähedale. Õigupoolest ongi regilaulu traditsioon eesti kultuurile ju sedavõrd immanentne teema, et selle lahti rääkimine on selle kandjale päris raske. Igalühel on sellest oma pilt ja oma suhe, seda enam, et praegust kultuuritarbimist vaadates regilaulu nagu enam polekski -  pikkade talveõhtute sisustamiseks vaadatakse ju hoopis televiisorit või internetti, aga samas puudutab regilaul meid, nii kui me seda kuuleme. Samale vastuolule on viidanud ka Veljo Tormis, kes filmis seletab regilaulu vormi lahti väga lihtsalt; aga asi polegi ainult vormis, see, mis edasi kandub, on regilaulu sisemine väärtus, teatud mütoloogiline ja looduslähedane maailmanägemine ja maailmaga suhtlemine, olgu selle väljendiks koorilaul, butotants või süntesaator.

Üks filmi panuseid on ka see, et pooleteist tunni jooksul võtab Koch kokku kõik selle, mille üle on kutsunud mõtlema ka Vabariigi President Toomas-Hendrik Ilves internetiarutelus „Miks on Eestis hea elada?“– Kochi „Regilaul- laulud õhust“ näitab Eestit kui kohta, kus talv on külm, kevad vihmane ja suvi soe, kus käiakse suitsusaunas, kus on metsad ja rannad, kus metsaheinamaadel võib kohata rebast ja kus korralikult külma talvega võib jalgrattal sõita saartele; pealegi on siin inimesed, kes hea tahtmise korral toovad teiste ette selliseid kompositsioone, et hing jääb kinni. Need on väärtused, millele tänapäeva tõtlikus tempos harva on aega mõelda, Ulrike Koch annab neist meile endile tagasi teatud kontsentraadi ja see on ka filmi üks peamisi väärtusi. 

(Delta 23.03)

Thursday, March 15, 2012

HELLA W (Juha Wuolijoki, 2011)


Juha Wuolijoki "Hella W" on esimene kinofilm Eesti päritolu Soome kirjaniku, ärinaise ja diplomaadi Hella Wuolijoki elust. Eelnevalt on sellest mõjukast naisest tehtud vaid telefilme, mida Eestis näidatud pole. Nüüd on siis valminud suure ekraani film, mida osaliselt rahastanud ka meie oma produktsioonifirma Amrion.
Juha Wuolijoki on võtnud ette keerulise ülesande – Hella Wuolijoki oli põneva saatuse, tugeva iseloomu ja mitmesuguste annetega ambitsioonikas naine, mingis mõttes Soome oma „raudne leedi“ ja siitpoolt Soome lahte vaadates on isegi tuline kahju, et Helme vallas sündinud noor naine otsustas siduda oma elu Soomega. Kui Hella Wuolijoki, neiupõlvenimega Ella Marie Murriku elulukku süüvida, siis saame hoopis teistsuguse pildi kui see, mida filmis näeme. „Hella W“ annab meile klantspostkaardiliku, isegi arvutimänguliku pildi oma aja ohvrist, palju suhteid omavast edukast ärinaisest, kes ei soovinud oma tegemistes muud kui rahu ja oli vastu tahtmist segatud spiooniskandaalidesse. Pealiskaudselt puudutatakse suhteid tütrega, diplomaatilisi püüdlusi olla rahuvahendaja Soome ja Venemaa vahel, veelgi pealiskaudsemalt tema ärivaistu ja tehinguid, ning võibolla et isegi tahtlikult jäetakse välja ta noorus ning kujunemisaastad. Film ei puuduta Ella Murriku õpinguid Helsingi Ülikoolis, kus ta õppis filosoofiateaduskonnas ajalugu ja kirjandust ning rahvaluulet ja tutvus ka oma tulevase mehega. Ka Wuolijoki kirjandustee algust puudutatakse filmis vaid vihjamisi, fraasiga, et ühe näidendi kirjutas ta juba ka varem, tegelikult algas see juba Eestis, kus ta kirjutised ilmusid rühmituse „Noor-Eesti“ esimestes albumites. Filmivaataja saab Hellast mulje kui ühest tema romaanikangelasest, vaesest külanoorikust Juuraku Huldast, kes saabus suurde pealinna oma õnne otsima. Tegelikkuses läks Ella Murrik Soome seetõttu, et Tartu ülikool toona naisi õppima ei võtnud. Oluline on ka Moskvas hariduse omandanud vanema õe ja Soome vasakpoolsete mõju Hella kujunemisele, kes säilitas head suhted Nõukogude Liiduga ka pärast Teist Maailmasõda. Filmi lõpus märgitakse ühe autentse helilõiguga ära ka Wuolijoki amet Soome ringhäälingu Yleisradio juhina aastatel 1945-49, see aga mida ta oma kuulajatele ametist lahkudes ütles, jäetakse filmivaataja ees saladuseks.

Juha Wuolijoki on püüdnud filmi panna 1930ndate aastate majanduslangust, sõjaaastaid ja vanglaperioodi, kus liikumispuudega Wuolijoki pidi arvestama eluaegse kinniistumisajaga riigireetmise eest. Väga palju on vaeva nähtud pildilise iluga – ekraanil lahti rulluv olustik on viimase sendini täiuslik – masinad ja kostüümid säravad nagu Dickensi jõulumuinasjutus, käsikirjad ja dokumendid lendavad Soome vastuluure agentide jalge alla ning peenest pitsist heljub taeva poole sigarisuits, justkui nostalgilise meenutusena kunagisest suitsetajate vabadusest. Seda piltpostkaarti saadab lakkamatult nukker orkestreeritud saatemuusika, mis annab ka kogu tonaalsuse – see on traagiline ja ähvardav, vaatajale peaks olema ilmselge, et tegemist on tragöödiaga, mis liigub oma aimatava lõpu poole. Sama joont ajab ka filmi õhustik – see on suletud ja sünge, peamiselt toimub tegevus siseruumides või öös, filmi atmosfäär saabki tegelaste üle toimivaks teguriks, saatuseks, millele jääb üle vaid alluda. Näitlejad – Hella W-d mängiv Tiina Weckström ja Hannu-Pekka Björkman teda vaenava kaitsepolitsei ehk riigipolitsei detektiivi rollis teevad head tööd selle materjali raames, mida stsenarist ja lavastaja ette on andnud. Kahjuks ei võimalda stsenaariumi rõhuasetus peategelase karakterit eluselimalt ega sügavamalt lahti mängida. Ja see ongi filmi peamine puudus, mis teeb kogu loo pealiskaudseks ja ühekülgseks. Majanduslikult ja poliitiliselt keerukates oludes pinnal püsida üritavat Hellat kiusab toonane kaitsepolitsei, saavutades lõpuks oma eesmärgi naine vangi panna. Mida Hella ise üle elab või mõtleb, võime vaid aimata, filmi autorid lasevad seda näitlejal edasi anda peamiselt miimika abil.

Tõsi ta on, et pooleteist tunniga ei jõua katta ühe kireva elukäiguga inimese saatuse keerdkäike, seda enam, et tegemist on ajaloos väga pöördeliste aastatega. Ilmselt on Eesti filmitegijad võlgu omapoolse panuse Hella Wuolijoki kujutamisele kinoekraanil, seda enam, et XX sajandi esimesed kümnendid on seni me kodumaises filmis lahti rääkimata ja Wuolijoki noorusaastad oleks väga hea materjal ärkava rahvustunde lahtiseletamiseks.
Pealegi, eesti keelde on tõlgitud ka ta mälestused, mille viimane, kolmas osa ilmus 2004ndal aastal. 

(Kino, kino, 15.03)

Friday, March 9, 2012

VASAKU JALA REEDE (Andres Kõpper, Arun Tamm, 2012),


Pole asjata öeldud, et iga kodumaise filmi esilinastus on sündmus. Eriti oluliseks saab see sündmus siis, kui kodumaine film on valminud teiste rahastamisskeemide abil, kui tavapäraseks kujunenud Filmi Sihtasutuse riiklik tugi.
Seni siinsel filmimaastikul suhteliselt tundmatute nimede Andres Kõpperi ja Arun Tamme esimene täispikk mängufilm „Vasaku jala reede“ on musta huumorit täis märul, mille valmimist on toetanud näiteks Balti Filmi ja Meediakool, Tallinna linn ja sotsiaalministeerium, pluss veel hulk ettevõtteid. Huviga jälgitav põnevik tõestab, et ka nii on võimalik filmi teha ja see ei pruugi tulla kaugeltki kehvem kui juba aastaid filmitööstuses kätt proovinud tegijatel.

Vasaku jala reederäägib jobudest, ehk siis läbikukkunud tegelastest, kes igaüks võiks olla kangelane, aga mingil põhjusel seda ei suuda. Üpris keerulise süžeelise struktuuriga filmis ristuvad mitu tegevusliini – ekraanilugu saab alguse Tallinna bussijaamast, kuhu saabuvad kaks sõpra, et pealinnas leevendada üht suhtekriisi. Juhuse tahtel puutuvad nad kokku paadunud kurjategijate, prostituutide, narkarite, relvade ja määratu hulga rahaga. Filmi lõpp pole aga antud stereotüüpilise galerii juures siiski aimatav. Vaimukas dialoog, nutikas montaaž ja kirev seltskond groteskseid karaktereid toovad meelde võrdlusi muu ilma kinost ning eelkõige taaskasutuskinokunsti kroonimata kuninga Quentin Tarantino töödest.

Kõpper ja Tamm on teinud valiku peamiselt noorte, seni tundmatute näitlejate kasuks, tuntud nimedest teevad kaasa Ivo Uukkivi, Priit Võigemast, Taavi Teplenkov, Raivo Trass, Hendrik Toompere ja Ago Roo. Tegelikult pole tundmatud ka kesksetes rollides üles astuvad näitlejad Priit Loog, Martin Algus ja Sten Karpov, laulja Ott Lepland või filmiga „Klass“ (Ilmar Raag, 2007) kuulsaks saanud Lauri Pedaja, kes „Vasaku jala reedes“ loob „Klassi“ Andersit karikeeriva tegelaskuju. Valik uute nägude kasuks õigustab end igati, sest noored tegijad võtavad rolle entusiasmiga ja stambivabalt, sobivad osad on antud ka kogenud näitlejatele – nii näiteks moodustavad Võigemast ja Teplenkov nauditava paari vanglast vabanenud kaakidest; Ago Roo mängib narkobossi, kelle ekraaniolek jääb küll üpris lühikeseks; Raivo Trass kehastab kibestunud sõjaveterani, kelle käest jooksevad läbi lahingureliikviaks saanud mauser ja spordikott narkobossilt varastatud rahaga. Trassiga seondub aga ka ehk kõige küsitavam episood filmist, kus ta Stalini pildile au annab, taustaks Nõukogude liidu hümn.

Filmi väike eelarve teostuses välja ei paista, kaameratöö ja lavastus on leidlikud ning tegevustik isegi ootamatult tempokas. „Vasaku jala reede“ tegijad on mööda vaadanud riskist, et selliseid filme on mujal juba küll tehtud, nad pole püüdnudki vältida juba tuntud mustrite ja lähenemiste ülevõtmist, vaid kasutanud neid oma huvides, puhtalt lõbu pärast ka siin sellist filmi teha. „Vasaku jala reede“ ongi oma vägivaldusest ja roppusest hoolimata lõbus film, selles on mängu, mida paljudes teistes senistes kodumaistes krimifilmides millegipärast seni on nappinud. Mängitakse karakterite, kohalike olude, siinsete superstaaride ja universaalsete stereotüüpidega, tõsi, selles mängus on teatud piirid – ehkki kohalikud olud oleks seda eeldanud, välditakse niinimetatud vene kaardi sisse toomist, millele rõhus näiteks Andres Puustusmaa mullu linastunud „Rotilõksus“; välditud on ka naturalismi vägivalla ja seksi kujutamisel ning see tuleb siinkohal ainult kasuks – nutikana mõjub näiteks võte pealtnäha väljapääsmatust olukorrast puhastena väljuvatest peategelastest, kusjuures see, mis tegelikult toimus, jääb vaataja eest varjatuks. Tamm ja Kõpper teavad ja järgivad üht klassikalise filmilavastuse põhivõtet, kus vihje millelegi võib olla hoopis mõjuvam kui selle otsene näitamine.

Tamm ja Kõpper on teinud oma esikfilmiga hea töö, mõningatele puudustele vaatamata on „Vasaku jala reede“ tervitatav ja värske lähenemisega linateos, mis annab lootust, et kõik pole saja aastases eesti filmis veel öeldud.


(Delta, 24.veebruar)

SHAME (Steve McQueen, 2011)


Naistepäeva künnisel jõudis kinodesse Steve McQueeni kauaoodatud film "Häbi" (Shame), peaosas Michael Fassbender. Tutvustuses nimetatakse filmi seksitragöödiaks, mis on oma teatud vastuolulisuses veidi eksitav. Jah, filmis on palju seksistseene, kuid see pole eesmärk omaette, filmi teemaks pole seks, seksuaalsus on pigem alateema, mis on peategelasele eskapismi vormiks; seks on edukale ärimehele Brandon Sullivanile põgenemisteeks, mis oma hetkelisuses ja hektilisuses ei vii kuhugi mujale kui enese kordamisse ja uute dooside otsingusse. Pettuvad need, kes loodavad filmis näha kerge dramaatilise laenguga erootikat, see pettumus jäljendab mõnes mõttes peategelase enda ummikteed, mis oma korduvuses annab toitu äärmiselt enesekesksele maailmale, kus iha on saanud ainukeseks vedavaks jõuks.
Häbi”on raske film ühest keskeakriisi äärel kõikuvast mehest, kes seksis on leidnud viisi, kuidas isiklikku kriisi, enda otsa vaatamist ja eneses ning oma tulevikus selgusele jõudmist edasi lükata. See on tugev psühholoogiline draama, mile õnnestumises on omal kohal kõik filmikunsti komponendid. Nagu mitmed meistrid enne teda, on ka Steve McQueen otsustanud kindla meeskonna kasuks. Michael Fassbender peategelase Brandon Sullivanina jäädvustab end selle rolliga tänapäeva parimate karakternäitlejate ridadesse, kehastades edukat reklaamiärimeest New Yorgis tundlikult ja enese suhtes halastamatult. Sama halastamatu ja samas ka delikaatne oli kaameratöö Sean Bobbitilt, kes oli Steve McQueeni koostööpartner ka lavastaja eelmises filmis „Nälg“ (2008) ja kes jäädvustas filmiaustajate meeltesse Michael Winterbottomi suurlinnanägemuse „Wonderland“ (1999). „Wonderlandiga“ sarnane on ka filmi originaalmuusika, mille on kirjutanud Harrry Escott. Vaatajale märkamatu aga filmi seisukohalt ülioluline on ka monteerija, seni peamiselt teletaustaga Joe Walker, kes oli kaastegev samuti „Nälja“ juures. Seda kõike ühendab Steve McQueeni kirurgiliselt täpne lavastus, milles on selgelt välja toodud kõik peategelase seisundi mõistmiseks vajalik.

Häbi“ ongi teatud mõttes seisundi- ja karakterifilm, mille õnnestumiseks on vaja tugevat meeskonda ja väga häid näitlejaid. Fassbenderi kõrval teeb unustamatu rolli Carey Mulligan, keda vaataja mäletab ehk läinud aastal linastunud menukist „Ohtlik sõit“ („Drive“ Nicolas Winding Refn, 2011). Carey Mulligan mängib „Häbis“ peategelase Brandoni õde Sissyt, kes ootamatult Brandoni poissmehekorterist peavarju otsib, avastades venna arvutist otsetee tasulisele veebikaaremale ja saades Brandonile ajendiks oma eluviis kriitilise pilguga üle vaadata. Sissy toob sisse filmi mõistmiseks hädavajaliku liini – Brandoni mineviku, suhted perega ja suurlinna kui eskapismi sihtkoha. Üks filmi mõjuvamaid kohti oli Frank Sinatra poolt kuulsaks lauldud John Kanderi hiti „New York, New York“ versioon, mille Sissy esitab ühes Manhattani nooblis baaris. See justkui paljastatud, liigse särata ja mõtlik variant tuntud lööklaulust vahetab rõhuasetused selle suurlinna mõtestamisel - võitjate linnast saab kaotajate linn, läbilöögi pealinnast pelgupaik, kuhu minnakse mitte end teostama vaid end kaotama, sooviga lahustuda linnas, mis kunagi ei maga. Nii Brandon kui ka Sissy on tulnud Suurte Lubaduste Linna sarnaste ootustega, Brandon on oma koha juba leidnud, Sissy püüab seda teha vahendeid valimata ja suurlinnas on selleks kõik võimalused. „Häbi“ tunneb Brandon tajudes oma kindlusetust ja pidetust, suutmatust suhteid hoida, samas on kogu teda ümbritsev keskkond eskapistlikku mina toetav, sama pidetu ja vaid ennast rahuldav..

Steve McQueen hoidub läbinähtavatest vastustest, mõneti sarnaselt Paddy Considine'i draamale„Türannosaurus“, kus peategelaste väljapääsuks on iseennast taasloov vägivald, jätab ka McQueen õhku lootuse, et kõik muutub. McQueen näib uskuvat inimese võimesse ennast muuta, või siiski mitte? Ilmselt saab iga vaataja anda siin oma vastuse.



(Delta, 9.märts)

Friday, March 2, 2012

HUGO (Martin Scorcese, 2011); JÄRELTULIJAD (Alexander Payne, 2011)


Mõlemad filmid on väga väärt vaatamised ja seda ka siis, kui tehniliselt edeva formaadi 3D suhtes vaatajal suured eelarvamused.
HugojaJäreltulijadon väga erinevad, kui mitte öelda, et isegi vastandlikud filmid. On juHugofilm unistustest ja ajaloost,Järeltulijadaga karmist reaalsusest ja tänapäevastnii väljendavad need linatööd juba filmiajaloo algusest tuttavat vastandatust vendade Lumiére'ide tõsielulisuse ja maag Georges Mèliés' unenäoliste fantaasiate vahel. Ning Mèliés ongi Martin ScorceseHugovarjatud, kui mitte isegi filmi põhiteema.



Hugoehk täpseminiHugo Cabret' leiutisräägib loo Pariisi rongijaamas elavast poisist Hugost, kes hoiab käigus rongijaama kellasüsteemi ning kogub hammasrattaid ja muud pisimehhaanikat, et parandada isalt jäänud automatikoni. Pisividinaid pätsab poiss muuseas ka raudteejaamas olevast pisikesest mänguasjapoest, mida pidav vanamees ta ükskord ka kinni püüab. Siit saabki alguse sündmusteahel, mis toob lõpuks taas avalikkuse ette kinokunsti üha vaieldamatu võluri XIX sajandi lõpus XX sajandi alguses tegutsenud Georges Mèliés'. Film on kantud armastustest kinokunsti vastu, vihjeid sellele leiab vaataja juba esimestel minutitel, kui näidatakse märkmikulehtede sirvimisel liikuma hakkavat joonist.
Martin Scorcese on „Hugo“ teinud 3D-s, mis on ka ta esimene katsetus selles vallas. Konservatiivsema maitsega kinosõpradel võib sellest kuuldes tekkida õigustatud küsimus – miks? Vastus tuleb muidugi filmist endast. Kindlasti tehakse sellest ka dimensioonilisusest vaba variant, et seda levitada laenutuses ja näidata televisioonis, mis seni siiski veel 3D vaba, kuid sellega kaotabki film õigupoolest ei rohkem ega vähem, kui selle sama kolmemõõtmelisuse, millel on „Hugo“ missiooni arvestades just sisuline väärtus. Muidugi lisab ruumiline animatsioon vaatemängulisust – võidavad panoraamid, liikumine, mehhaanika kujutamine, mida on selles steampunk vaimus filmis üpris palju. Scorcese näibki küsivat, kas filmi, kinokunsti saab taandada vaid masinavärgile, tehnikale või on seal midagi veel – seda, millele viitas oma töödega Georges Mèliés – elust suuremaid unistusi ja fantaasiat, millele otsitakse üha uusi tehnilisi väljendusvahendeid. Ja kas ei teinud Mèliés mitte oma töödega ka kolmele D-le juba poolteist sajandit tagasi ära? Mis on siis muutunud, võrreldes Mèliés' filmikunsti toodud mustkunstiga? Lugude arvukalt mitmekesisuselt ja kujutlusvõimelt on Mèliés endiselt maailma kinoajaloos ületamatu. Seega pole muutunud muud, kui needsamad tehnilised valikuvõimalused ekraaniloo linaletoomisel. 


Hugoteeb omamoodi kummarduse mitte ainult kinoleoma roll on filmis ka raamatute põhjatul maailmalScorcese näitab raamatukogu kui Borgese hargnevate teede aeda, potentsiaalsete lugude lõputut labürinti, mille hoidjaks on Scorcese valinud eatu Christopher Lee. Ka see on vihje kino- ja sõnakunsti lahutamatule ühtsuselepärast Lee osatäitmiste nägemist pole paremat kehastust Bram Stokeri poolt maailmakirjandusse jäädvustatud tegelaskujule ja kui minna veelgi kaugemale, siis võib öelda, et nii raamatute lugemine kui ka filmide vaatamine on omamoodi allumine nende vampiirlikule iseloomule, mis tõmbab nende nautija tühjaks sellest kõige väärtuslikumast, mida meile üldse antudajast. Samas on nad ise ajas kestvad ja põhimõtteliselt hävimatud, nende vormi ajalikkusele vaatamata. Lugeja, vaataja saab osaks sellest maailmast kas seda nautides või lõpuks ka ise luuesuut teksti kirjutades, olgu see siis pildiline või kirjalik. Ja nii talitab kaHugoüks peamisi kõrvaltegelasi Isabelle filmi lõpus.

Sõltumatust filmitööstusest Hollywoodi tõusnud Alexander Payne'i „Järeltulijad“ on tõsiselt võetav draama sellest, mida tähendab perekond, see on film ühtehoidmisest ja vastutusest, mis pereeluga kaasas käib. George Clooney mängitud tegelaskuju Matt King on kahte tütart kasvatav advokaat Havail, kelle pere on läbimas üht elu raskeimat etappi – pereema lebab koomaseisundis haiglas, Matti teismeline tütar Alexandra on hädas alkoholi, narkootikumide ja rumalate poisssõpradega ning kohe teismeliseks saav Scottie paneb igatsusest ema järele isa kannatuse igal viisil proovile. Peale selle peab Matt kunagise Havai ülikuliini järeltulijana tegema otsuse suguvõsa iidsetes valduses olevate maade müügi küsimuses. Parandamatuna haigevoodis lamaval abikaasal on aga oma saladus, mis alles nüüd ilmsiks tuleb.

Payne'i „Järeltulijad“ on film pereväärtustest, sellest, kui suur roll on õigupoolest igal pereliikmel, et seda unikaalset, kordumatut kooslust koos ja kujundlikult öeldes töökorras hoida. Kaui Hart Hemmingsi romaani põhinev film on kaudselt ka patriarhaalse peremudeli ja kapitalistliku ühiskonnakorralduse kriitika, sest kogu vastutus on veeretatud tööga üle koormatud pereisa õlgadele. Kõikehaarava argirutiini kõrval ei jagu tal piisavalt tähelepanu lastele ja naisele, turuloogikale üles ehitatud ühiskond seab surve alla sideme eelkäivate põlvkondadega ja inimene taandub pelgaks mutrikeseks üldises üleilmses ei-tea-kellele-kasulikus masinavärgis.

Payne käsitleb „Järeltulijates“ raskeid teemasid – lähedase kaotus, laste üleminekuaastad ning esivanemate pärandi jagamine ja valitsemine, mis ka siinmail jätkuvalt suguvõsasid lahutab. Payne'i lähenemine on ühtviisi delikaatne ja põhjalik - ta ei lähe labasustesse, et vaataja meelt lahutada, näitlejate reaktsioonid misanstseenides on kohased ja täpselt välja mängitud. Vaatajal ei teki kahtlust ekraanil nähtava ehtsuses, sellega suhestumine on lihtne ja sõnum jõuab kohale.
Payne'i puuduseks võib lugeda ta kalduvust filmi nii öelda üle värvida – seda muusikalises kujunduses ja piltilusates looduskaadrites. Sama valemit järgis Payne ka oma eelmises löökfilmis – paari aasta taguses veinimaitselises sõprusloos „Külili“. Havai on kaunis paik ja seda pole ka mõtet varjata, kuid antud filmi juures oleks kasuks tulnud olla kraadi võrra kainem. Tüütavaks läks ka üheülbaliselt mõjuv havai kitarr ja meelelahutusmuusika, mis igal võimalikul pöördepunktil kaadri taga mängima hakkas. Kuid see ei vähenda filmi väärtust ajatu, köitva ja mõtlemapaneva loona inimese nõrkustest ja tugevustest.

Nii „Hugo“ kui ka „Järeltulijad“ on mõlemad kindlasti elamused, mille järele tasub kinno minna.
Kui veel üldistavalt neid filme võrrelda, siis „Hugo“ on eelkõige vaatemäng ja „Järeltulijad“ lugu; „Hugo“ on fantaasia ja ajalugu - „Järeltulijad“ tänapäev ja argielu; „Hugo“ on vaimustav, „Järeltulijad“ aga puudutav ja kõnetav; „Hugo“ rehabiliteerib uue tehnoloogia varal filmikunsti unustatud meistrid, „Järeltulijad“ aga näide sellest, et ka enamalt jaolt kommertsedule orienteerunud Hollywoodist võib teinekord oodata head draamat, mis läheb korda filmi- ja näitekunsti austajatele.