ÜKSIK SAAR (Peeter Simm, 2012)

Kinodesse on jõudmas üks üpris unikaalne film eesti filmiajaloos – Läti-Valgevene ja Eesti ühistöö „Üksik saar“, režissööriks Peeter Simm ja stsenaariumi on kirjutanud Simm kahasse Mihkel Ulmaniga. Unikaalseks teeb selle filmi just see praeguses poliitilises olukorras isegi mõeldamatu koostöö kahe Euroopa liidu riigi ja Valgevene vahel, millega Euroliidul suhted peaaegu et puuduvad. „Üksik saar“ püüab tõestada, et kunst ei tunne riigipiire, vaatab üle poliitikast ja räägib inimesest ning tema ajatutest muredest. Filmis mängivad nii Eesti, Läti kui ka Valgevene ja Vene näitlejad – taas kooslus, mida seni eesti filmis pole kohatud. Kas on antud juhul tegemist eesti filmiga, on vist liigne küsimus, arvestades sedasama piiri- ja kultuuriülest ambitsiooni, mida film kannab. Eesti kinodes linastub eestindatud versioon.

„Üksik saar“ on niinimetatud ansamblifilm – siin on mitu üksteisega seotud tegevusliini ja hulk näitlejaid, kelle hulgast peategelast välja tuua on raske, see jätaks teised lood ja tegelased õigustamatult varju. Õigupoolest on isegi raske välja tuua, mis on selle keeruka ülesehitusega loo läbiv motiiv, selleks sobivad nii raudtee, ratastoolis istuv tüdruk või ka näiteks toosama, filmi pealkirjagi pandud kujund „üksik saar“, mis on tegelikult ühe filmi tarvis kirjutatud luuletuse pealkiri. Meie ees hargneb lahti niisiis mitu tegevusliini – siin on taksojuht, kelle valgevenelannast naist armastab ka ta parim sõber; veetlev kriminaalpolitseinik, kes armub kahtlusalusesse; väike tüdruk, kes avarii tõttu peab istuma ratastoolis ja ei saa teostada oma unistust saada baleriiniks; adrenaliinisõltlane, kes oma kihutamiste ja tegudega seab ohtu nii end kui ka teisi; noor õpetajanna, kes armub ühte oma õpilasse; mustlasvanamees, kes annab ühele lastekodutüdrukule uue elu tsirkuseartistina.. seda loetelu võiks jätkata, kui üles lugeda ka need tegevusliinid, mis neid lugusid omavahel seovad, kuid see poleks vaataja suhtes õiglane. Sedavõrd keerukas dramaturgia annaks alust terveks telesarjaks, mis aitaks ka toimuvat paremini lahti seletada ja motiive kinnitada. Kui see kõik on aga ühes filmis, tuleb vaatajal veidi pingutada, et üheaegselt toimuvas tegevustikus mitte pead kaotada.

Valgevene operaator-lavastaja Vadim Poteevi abil loob Peeter Simm Eestis, Lätis ja Valgevenes üles võetud kaadritest tingliku filmimaailma, kus sõidavad rongid, käiakse kalal ja koolis ning püütakse kurjategijaid. Simm püüab kunstilise tõe poole, mis kajastab reaalsust, jättes endale vabaduse seda sobivalt moondada. „Üksik saar“ on kantud teatud nukrast lüürilisest alatoonist – selles on unelmaid ja igatsust parema maailma järele ning tõsised mured saavad lahenduse, olgu see isegi mõnel juhul ootamatu. Kõiki tegevusliine ühendab raudtee, leidlik kujund ületamaks ka riigipiire ja ühendamaks post-sovetlikus maailmas elavaid rahvakilde. Me ei teagi, kas pildis nähtavad vedurid ja vagunid on Eesti või Valgevene omad – nõukogude ajal olid nad peamiseks liikumisvahendiks toonase suure kodumaa avarustel, pealegi polnud kellelegi võõras ka kirjandustundides kohustuslikus korras selgeks õpitud „Anna Karenina“, millele ka filmis viidatakse – muuseas kannab Vronski nime üks kõrvalliinis küllaltki olulist osa mängiv taksikoer ja vürstinna Karenina olukorda satub üks filmi kõrvaltegelastest. Filmi pealkirjas toodud poeetiline kujund „üksik saar“ sobib iseloomustama igat tegelast – kõik nad on kinni omades muredes ja lootustes, lahendused võivad aga olla sama juhuslikud nagu ajendidki.

Simmi enda sõnul sai tulemus sedavõrd meelepärane, et isegi Valgevene tsensuuril polnud märkuseid ja film on Valgevenes kinolevis juba nädalaid jooksnud. Valgevenes linastub filmi venekeelne koopia. Nagu ka Simm ise tunnistab, oli filmi juures pea et kõige keerulisem mitte võttekohtade ega näitlejate valik, vaid dubleerimine – Eesti publiku tarvis film eestindati – vene keeles rääkivate näitlejate teksti peale loevad eesti keelse teksti eesti näitlejad, samasugust meetodit kasutatakse võõrkeelsete filmide juures praegu näiteks Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias ja seda kasutati ka nõukogude ajal. Praegu mõjub see kahjuks häirivalt ja isegi võõristavalt – lokaalne eripära ongi hind, mida tuleb maksta „Üksiku saare“ riigipiire ületavale ambitsioonile. Nii Eestis, Lätis kui ka Valgevenes on olemas kahe keele ja kultuuri lõimumise temaatika, ning see on sotsiaalselt terav ja päevakohane küsimus. Dubleerimisega see filmis nullitakse, alles jäävad vaid üksikud eesti näitlejate  eestikeelsed fraasid, mis peaksid koos mõnede tänavasiltide ja politsei nimetusega kinnistama „Üksiku saare“ eestimaisust. Samas ei saanud ma kordagi lahti mõttest, mis oleks saanud filmist siis, kui filmi autorid oleksid läinud esmapilgul lihtsat teed ja jätnud keeruka dublaaži tegemata – eesti näitlejad räägivad eesti ja vene näitlejad vene keelt – kui kunsti juurest tulla päris elu juurde, siis on meil ju palju segaperekondi, kes saavad üksteisest aru ka siis, kui kumbki pool jääb oma emakeele juurde; koolides õpivad ka segaperekondadest pärit lapsed, kes valdavad mõlemat keelt; politseigi ei pea omavahel suheldes vene keelt häbenema. Selline ausus oleks toonud kunstilisse tõepärasusse veidi enam reaalsust ja võimaldanud filmi võtta tõsisemalt, kuid tuleb mõista, et see polnud antud juhul eesmärk. Võib olla ongi asi selles, et viimase kümne aasta jooksul pole tehtud sellist, tavalistest inimestest ja nende muredest rääkivat mängufilmi, mis söandaks puudutada ning avada ka kultuuriliselt keerulist ja poliitiliselt tundlikku lõimumise teemat. Meenub Lukas Moodyssoni kümne aasta tagune film „Lilja Forever“, mis on üles võetud Paldiskis ja kajastab ühe Eestist pärit tüdruku tõmbamist enesemüümisärisse. Justkui teise äärmusena on Moodyssoni lugu sotsiaalselt kriitiline, kompromissitu ja ehmatav, loe: liigutav. Lilja lugu oli sedavõrd ehmatav, et selles üles tõstetud küsimust inimkaubandusest ja pilt kümne aasta tagusest Eestist oli siin paljudele isegi vastuvõetamatu. Aga vaatamata selle filmi kunstiliselt võimendatud reaalsusele läks selles räägitav ka korda. Kui neid kahte filmi veel kõrvutada, siis torkab silma veel üks karm tõdemus – lihtsad lood lähevad ka paremini korda – neid on lihtne mõista ja vastu võtta. „Üksikus saares“ on iga lugu omamoodi lihtne, kuid nende paljusus teeb selle kõige järgimise keeruliseks, segi kipuvad minema näiteks filmi kenad, blondid ja saledad naispeaosatäitjad; autorid on tagasihoidlikud ka muusikaga, mis keerukate süžeedega filmides on tihti ühe või teise teema juurde viimisel abimeheks, korraks tõuseb esile motiiv Eva Mitreikina laulust „Kord me saame tähtedeks“, kuid see ei seondu ühegi süžeeliiniga otseselt ja ei pääse ka mõjule. Kõigi tegevusliinide lahtiseletamiseks jääb „Üksiku saare“ ajast lihtsalt napiks – nii saamegi filmi lõpuks üllatavalt teada, et noore õpetaja ja ta õpilase vahel on hoopis tihedamad suhted kui kogu filmi käigus on meil lastud aimata.

Huvitav on see, et eesti filmi juubeliaastat jääb märkima koostööfilmide rohkus, kas ja kuivõrd lokaalselt oluline neis välja paistab, on omaette küsimus. 

(Delta 30.03)