Sunday, November 11, 2012

DEEMONID (AIN MÄEOTS, 2012)

Ain Mäeotsa teine täispikk mängufilm „Deemonid“ tegeleb eesti filmis uue probleemistikuga – mänguruluse ja selle tagajärgedega. Film algab enesetapukatsest ja James Bondi filme parodeerivast reklaamiklipist, kus on elust suuremad võidud, hästiistuvad ülikonnad ja ilusad naised. Reklaamibüroo eesotsas sharmantse Jokoga (Tambet Tuisk) lükkab klipi aga tagasi kui aegunud idee, pakkudes välja kasiino kujutamist meelelahustuskeskusena. Kuidas see kuvandi tasemel töötaks, meile küll ei näidata, kuid filmi seisukohalt on olulisem see, et peatselt isaks saav Joko satub ise oma mahasalatud reklaami ohvriks, langedes edukast müügiinimesest näruseks mängusõltlaseks. „Deemonid“ ongi film langusest, allakäigust, mis tabab neid, kes mängukuradi küüsi satuvad. Visalt arenevad kolm tegevusliini, mida võib nimetada ka haiguslugudeks: lisaks Joko loole näeme vanemat üksikut naist (Ene Järvis), kes töötab koduõpetajana, sõbrannadega kasiinosse sattudes saab ta rahaautomaadis oma esimese suure võidu ja loodab, et sel viisil suudab ta lastele ja lastelastele rohkem pakkuda; igavlev aga kohusetundlik töödejuhataja (Ain Lutsep), kelle ainukeseks saatjaks on jäänud koer, leiab end samuti mängusõltlasena pärast seda, kui näeb oma kolleegi edu mängulaua taga ja paneb mängu oma usalduse. Tõsielul põhinev film vaatleb mitut mänguritüüpi – siin on emotsionaalsed ja ratsionaalsed mängurid. Emotsionaalseim on Ene Järvise mängitud vanem naine, kes lähtub eelmistest võitudest saadud õnnetundest; Tuisu Joko püüab saada puuduolevat raha kasvava pere ja uue vannitoasisustuse tarvis; Ain Lutsepa kehastatud töödejuhataja otsib abi aga juba mänguteooriatest. Keskseks tegelaseks on Joko, kelle lugu ka kõige üksikasjalikumalt lahti mängitakse, filmi käigus puutub ta kokku ka niiöelda mängukuradi endaga, kes ta sõna otseses mõttes sinna kõige pimedamasse kohta saadab kui valedest ja hingepiinadest auklikuks söödud inimvare. „Deemoneid“ võib pidada hoiatusfilmiks ja sellena on ta ka mõeldud. Väljapääsu sellest põrgust ei ole ja kõik liigub aeglaselt ning pöördumatult traagilise lõpu suunas. Ilmselgelt on režissöörile olnud olulisem filmi üldise sõnumi kohaletoimetamine, üksikute lugude läbitöötamine on jäänud teisele kohale. Nii jäävad seletamata või lõpetamata mõned kõrvaltegelased ja -liinid, kõige enam kannatabki ehk töödejuhataja lugu, mis oleks ka üksi kogu filmi välja mänginud. Üksi oleks välja mänginud ka teised lood – eesti näitlejad näitavad filmis taas väga head taset, Elen Lotmani operaatoritöö lisab nüansse valitud värvigammaga ja probleemiasetus ise annab hea lähtepunkti mõjuvaks draamaks. Siin on häid stseene ja väga häid näitlejatöid ka kõrvalosades, näiteks Evelin Võigemast noore ema rollis. Samas jääb südant kriipima mitte niivõrd see probleemistik, mille film esile toob – ennast üha tihedamasse valede võrku mässiv väike inimene, kes juhindub küll headest mõtetest ja soovidest, kuid lõpetab hoopis vastupidises olukorras, ennast ja oma lähedasi reetnuna, väärikuse peenrahaks vahetanult, vaid nähtu kunstiline rabedus. Tööle ei hakka mitmed tegijate poolt soovitud võtted nagu lugude sündmustiku aja ja koha kokkuviimine ning tuleviku sündmuste toomine välgatustena ettepoole. Mõned stseenid mõjuvad põhjendamatult pikkadena, lastes vaataja niiöelda oma lõa otsast lahti, teised vajaksid mõjulepääsemiseks aga samas hoopis rohkem aega. Mäeots säilitab vormiliselt neutraalse suhtumise isiklikult väga õrna teemasse – kaamera ei lähe tegelastele liiga lähedale, samas on nad kogu aeg ekraanil ja nende probleemid süvenevad. Me näeme aeglaselt kulgevat allakäiku, võlgade kuhjumist ja suhete purunemist. Jokol tekivad mängusõltuvusest isegi hallutsinatsioonid – kas see ka päriselt võimalik, peame küsima neilt, kes teavad. Valed toovad kaasa uusi ja lõpp on alati ootamatu. Filmi originaalmuusika on Andres Lõolt ja esimest korda kasutatakse eesti filmis ka Morrisseyd. Kui Lõo anti-pop töötab filmi kontekstis väga hästi, siis Morrissey filmiga kahjuks küll ei haaku. Aga, mida rohkem filme, seda rikkam on siinne kinokultuur ja seda parem põhi luuakse tulevate tööde tarvis. (Delta 9.11)

KÕIK MUUSIKUD ON KAABAKAD (HELERI SAARIK, 2012)

Kui loosung ACAB ("Kõik mendid on m****d") on kujunenud lääne kontrakultuuris omaette terminiks, mida tätoveeritakse ja trükitakse, siis Heleri Saariku täispika mängufilmi pealkirjaks olev ühte kunstiloojate valdkonda häbimärgistav loosung "Kõik muusikud on kaabakad" töötab vaid antud filmi kontekstis. Saariku esimese täispika filmi loosung vastandab muusikud neile, kes seda ei ole, tuues mõnevõrra provotseerides välja vaid ühe tahu filmi sisulisest probleemistikust. Filmi peategelane Leila (Riina Maidre, kes on ka reaalselt muusikaga tegelenud – vt Raadio Maria) on vussi jooksvas suhtes noor naine, kes teenib leiba keevitajana, kuid soovib end teostada hoopis kaunimatel aladel - tal on hea hääl, hea väljanägemine, ta on musikaalne, oskab end näidata ja räägib vabalt mitmes võõrkeeles. Film jälgibki üht eluetappi, kus Leila püüab pöörata elus uue lehekülje, vastust, kas see õnnestub, film otseselt ei anna, finaal lubab mõlemaid tõlgendusvõimalusi. Vaatamata provotseerivale pealkirjale ja kaamera eest läbi vilksatavatele muusikutele pole see muusikafilm. Tahes tahtmata meenub Peeter Urbla 1982.aasta film "Šlaager", mis jällegi oli muusikafilm, kaardistades ühe ettekujutlusliku lauluvõistluse raames toonase levimuusika säravaimad tähed; ka selles filmis oli peaosas üksik naine (Els Himma), kes pidi tegema raske valiku; ka Peeter Urblale oli see esimene täispikk film, kusjuures ta "julges" filmis esile tuua sellised teatud mõttes "underground" bändid nagu Kaseke, Päratrust või Ruja, kes toonastele võimudele eriti ei meeldinud. Heleri Saarik jagab oma filmis rolle praegu kuumadele nimedele - Jarek Kasar, Mihkel Kõrvits, Lotte Jürjendal, Andres Lõo; muusikat kuuleb filmis ka Taavi Laatsitilt, Tehnoloogiliselt Päikeselt ja Tõnis Leemetsalt. Õigupoolest on see mitme aasta tagant taas üks kodumaine film, mille heliriba-albumit soetada sooviks. Juba praegu võistleb üks video filmist ka kodumaise muusika Top-7 saates ETV2s - Andres Lõo "I Don't Know How To Write a Song in English", videojagamise keskkonda sobiks neid filmist välja noppida teisigi ja poleks ime, kui mõne aja möödudes ilmub välja uusigi videoid filmi muusika ja materjaliga. Alles paari aasta eest sai Heleri Saarik aasta muusikavideo auhinna, mis pärjas ta kogemust muusika- ja reklaamiklippide tegijana. Kaks aastat tagasi valmis Saarikul ka mütoloogiline ja müstiline lühifilm "Näkilaul", mis jäi meelde nii režissööri-, kui ka kunstniku- ja kaameratöö poolest. Saariku esimesel täispikal filmil on aga oht lühifilmi varju jääda, sest muusikavideote esteetikale üles ehitatud heitliku stilistikaga linatöö jääb vormiliselt ühtsemale „Näkilaulule“ lihtsalt alla. Saarik justkui otsiks „Muusikutes“ alles oma keelt, väljenduslaadi, „Näkilaulus“ oleks ta selle justkui juba leidnud. Nagu paljude reklaamist või muusikatööstusest filmi tulnud tegijate puhul on ka siin märgata suurt väljenduspotentsiaali ja stilistilist pagasit, mida kõike on ka soov kohe ja praegu välja näidata. Samas võib seda kunstilist kirevust lugeda ka kui noore naise eneseotsingute poeetilist peegeldust, ühelt poolt trööstitult pidetu, teisalt aga täis usku kaunimasse maailma, mida aitab esile võluda Erik Põllumaa kaameratöö. Heleri Saarik räägib Leila ja ta sõprade läbi loo andekatest tänapäeva noortest, kes kulutavad end meelemürkides ja stripiklubides, selle asemel, et end ja oma annet teostada. Saariku kriitikateravik pole suunatud riigi või valitseva korra vastu, pigem on ta kujutatud noorte meelestatus anarhistlik ja dekadentlik, elunautiv ja samas ka sedasama naudingut põletav. Saarik osutab, et vastused ja võimalikud pääseteed on inimestes endis, mitte aga asukoha vahetuses piirideta Euroopas. Riigilipp, mille järele Leila ööpimeduse varjus ronib, võib sama hästi olla ka Union Jack ja rand, kus ta sõpradega päikesetõusu tervitab, kusagil Bretagne'is. Vaba Euroopa lastele vahet pole. Nagu ka Saarik ise on tõdenud, on „Kõik muusikud on kaabakad“ unistamise ja suureks kasvamise lugu. See on vaatamiseks siin ja praegu, testimiseks nagu novembrikuine Beaujolais Nouveau, noor vein, mis alati ei pruugi olla hea aga mida ei saa ka tegemata jätta. (La Strada, november)

Wednesday, November 7, 2012

SKYFALL (SAM MENDES, 2012)

"Bond, James Bond" - sedasi on end esitlenud briti superagent, kel luba tappa, juba 23 filmis, viimases kolmes Daniel Craigi kehastuses ja äsja linale tulnud filmis "Skyfall" Sam Mendese lavastuses. Filmi ümbritseb selle tegijate poolt kehtestatud salapära – ükski ajakirjanik ega kriitik, kes filmi on näinud ja sellest kirjutab, ei tohi, EI TOHI, paljastada filmi sisu. Kartus tegelikult põhjendamata, sest Bondi ei vaadata üldse mitte sisu pärast ja kriitiku ülesanne polegi lahti rääkida tegevustikku. Ilmselt peegeldab selline keeld pigem tegijate hirmu karmis meelelahutusmaailma konkurentsis, kus Külma Sõja aegse superagendi au ja trooni ähvardavad üle võtta tema arvukad järeltulijad nagu „Võimatu missioon“ ja Bourne'i saaga, rääkimata videomängudest, mis võimaldavad vaatajal passiivsest rollist väljuda ja oma adrenaliinilaks hoopis teisel moel kätte saada. Samas peavad Bondi filmide tegijad midagi pakkuma ka neile, kellele pool sajandit tagasi sai iidoliks shotlane Sean Connery. 13 aastat tagasi „Tabamatu iluga“(American Beauty)kassarekordeid teinud Sam Mendese „Skyfall“ ongi omamoodi kesktee, kus püütakse vastu tulla mitme põlvkonna ootustele. Daniel Craig kehtestas uue Bondi kuvandi kuus aastat tagasi Martin Campbelli Bondi filmiga „007:Casino Royale“. Craigi Bond on pigem mees tänavalt, kui aadlisuguvõsast härrasmees nagu seda oli Connery. Oma kahtlustava pilgu ja hüppevalmis olekuga sobib Craigi Bond paremini riigi ja rahvuseta kurjategijate seltskonda, meenutades pigem ärakaranud vangi kui Ühendkuningriigi hinnatuimat džentelmenist salamõrtsukat. „Skyfall“ on juba kolmas film samade stsenaristide ja osatäitjaga, ning kuulu järgi on Craig kinnitatud Bondi ossa ka kaheks järgmiseks filmiks. Uue Bondi maailma kujundavadki tegelikult lavatagused hallid kardinalid, – stsenaristid Neal Purvis, Paul Haggis ja Robert Wade. Lavastaja on pelk tööriist, kelle ülesandeks on etteantud maailm nähtavaks, vaadatavaks ja nauditavaks muuta. Kaamera taga on „Skyfallis“ Roger Deakins, kelle kaunist pildikeelt on vaataja saanud nautida ka vendade Cohenide filmides. See stsenaristide meeskond on kehtestamas uut Bondi saagat – see on agent, kellel on oma minevik, lapsepõlv, kodu, omad saladused, millele „Skyfallis“ vihjamisi, nagu katseliselt lähenetakse, et testida vaatajate reaktsiooni. Nagu näitab ka film, on Bondi saaga jõudnud teatud pöördepunkti – üliinimesest on saamas inimene, oma tunnete, vigade ja nõrkustega. XXI sajandi Bond võib kahelda oma ülemuste otsustes, isegi eirata juhtnööre ja tegutseda oma äranägemise kohaselt. Tekkimas on samasugune olukord, kui aastal 1969, kui pärast Sean Connery loobumist võtsid tegijad ette riskantse pöörde, lastes George Lazenby kehastatud Bondil filmis armuda. Ehkki film põrus linale tulles lausa kohutavalt, on „On Her Majesty's Secret Service“ (Peter R.Hunt) senini üks ilusamaid ja dramaatilisemaid Bondi filme. Järgmiseks filmiks – „Teemandid igaveseks“ (Diamonds Are Forever. 1971) toodi tagasi Sean Connery ja lavastaja Guy Hamilton, ning kõik läks taas vana rada. Ja seda kuni Daniel Craigi tulekuni. Nüüd võibki mängida mõttega, et mida toob järgmine Bondi film, mis on kuulu järgi plaanitud juba ületulevale aastale. Ei imestakski, kui Bondil lastaks taas armuda, sest miski muu ei suudaks üksiku agendi tegemisi takistada rohkem kui tõeline kiindumus. Muutunud on muidugi ka maailm, milles Bond tegutseb – enam pole tegemist vaenujalal olevate suurriikidega – poliitilise tundlikkuse ja üleilmse majandusolukorra ettearvamatuse tõttu on tegijad targu hoidunud vastandamast Suurbritannia salateenistust kriisiriikidele nagu Põhja-Korea, Iraan või Lähis-Ida maad. „Skyfalli“ kurikael on Bondile võrdne vastane, keda ajendab isiklik kättemaksuiha. Kurja saadab ta korda pelgalt lõbuks, sest ta võib, ta on asetanud end väljaspoole seadust ja moraali, nii nagu seda on ka kahe nulliga superagent. Ja Javier Bardemi valimine Paha rolli oli üks filmi paremaid valikuid. Ka see on üks uue Bondi meeskonna taktika – valida kurikaela rolli tugevaid näitlejaid - nelja aasta taguses filmis „Veidi lohutust“ („Quantum of Solace“. Marc Forster) kehastas paha Mathieu Amalric, „Casino Royale'is“ aga Mads Mikkelsen. „Skyfallis“ on head võitluskoreograafiat ja muud märulit, film juba algabki tagaajamistseeniga, mis viib Istanbuli Bazari katusele. Siin on palju vaatemängulist ilu ja pildiliselt nauditavaid lahendusi nagu näiteks võitlusstseen öise Shanghai pilvelõhkujas, aga siin on ka ebausutavaid käike, nagu äsja vanglast põgenenud kurjategija tarvis hopsti! nurga tagant välja ilmuvad transpordivahendid ja üliinimilk arvestamine ettearvamatute asjaoludega. Aga kõik see on tühiasi. Peamine on vaatemäng, ja seda vaataja ka saab. (Delta, 2.nov)