KÕIK MUUSIKUD ON KAABAKAD (HELERI SAARIK, 2012)

Kui loosung ACAB ("Kõik mendid on m****d") on kujunenud lääne kontrakultuuris omaette terminiks, mida tätoveeritakse ja trükitakse, siis Heleri Saariku täispika mängufilmi pealkirjaks olev ühte kunstiloojate valdkonda häbimärgistav loosung "Kõik muusikud on kaabakad" töötab vaid antud filmi kontekstis. Saariku esimese täispika filmi loosung vastandab muusikud neile, kes seda ei ole, tuues mõnevõrra provotseerides välja vaid ühe tahu filmi sisulisest probleemistikust. Filmi peategelane Leila (Riina Maidre, kes on ka reaalselt muusikaga tegelenud – vt Raadio Maria) on vussi jooksvas suhtes noor naine, kes teenib leiba keevitajana, kuid soovib end teostada hoopis kaunimatel aladel - tal on hea hääl, hea väljanägemine, ta on musikaalne, oskab end näidata ja räägib vabalt mitmes võõrkeeles. Film jälgibki üht eluetappi, kus Leila püüab pöörata elus uue lehekülje, vastust, kas see õnnestub, film otseselt ei anna, finaal lubab mõlemaid tõlgendusvõimalusi. Vaatamata provotseerivale pealkirjale ja kaamera eest läbi vilksatavatele muusikutele pole see muusikafilm. Tahes tahtmata meenub Peeter Urbla 1982.aasta film "Šlaager", mis jällegi oli muusikafilm, kaardistades ühe ettekujutlusliku lauluvõistluse raames toonase levimuusika säravaimad tähed; ka selles filmis oli peaosas üksik naine (Els Himma), kes pidi tegema raske valiku; ka Peeter Urblale oli see esimene täispikk film, kusjuures ta "julges" filmis esile tuua sellised teatud mõttes "underground" bändid nagu Kaseke, Päratrust või Ruja, kes toonastele võimudele eriti ei meeldinud. Heleri Saarik jagab oma filmis rolle praegu kuumadele nimedele - Jarek Kasar, Mihkel Kõrvits, Lotte Jürjendal, Andres Lõo; muusikat kuuleb filmis ka Taavi Laatsitilt, Tehnoloogiliselt Päikeselt ja Tõnis Leemetsalt. Õigupoolest on see mitme aasta tagant taas üks kodumaine film, mille heliriba-albumit soetada sooviks. Juba praegu võistleb üks video filmist ka kodumaise muusika Top-7 saates ETV2s - Andres Lõo "I Don't Know How To Write a Song in English", videojagamise keskkonda sobiks neid filmist välja noppida teisigi ja poleks ime, kui mõne aja möödudes ilmub välja uusigi videoid filmi muusika ja materjaliga. Alles paari aasta eest sai Heleri Saarik aasta muusikavideo auhinna, mis pärjas ta kogemust muusika- ja reklaamiklippide tegijana. Kaks aastat tagasi valmis Saarikul ka mütoloogiline ja müstiline lühifilm "Näkilaul", mis jäi meelde nii režissööri-, kui ka kunstniku- ja kaameratöö poolest. Saariku esimesel täispikal filmil on aga oht lühifilmi varju jääda, sest muusikavideote esteetikale üles ehitatud heitliku stilistikaga linatöö jääb vormiliselt ühtsemale „Näkilaulule“ lihtsalt alla. Saarik justkui otsiks „Muusikutes“ alles oma keelt, väljenduslaadi, „Näkilaulus“ oleks ta selle justkui juba leidnud. Nagu paljude reklaamist või muusikatööstusest filmi tulnud tegijate puhul on ka siin märgata suurt väljenduspotentsiaali ja stilistilist pagasit, mida kõike on ka soov kohe ja praegu välja näidata. Samas võib seda kunstilist kirevust lugeda ka kui noore naise eneseotsingute poeetilist peegeldust, ühelt poolt trööstitult pidetu, teisalt aga täis usku kaunimasse maailma, mida aitab esile võluda Erik Põllumaa kaameratöö. Heleri Saarik räägib Leila ja ta sõprade läbi loo andekatest tänapäeva noortest, kes kulutavad end meelemürkides ja stripiklubides, selle asemel, et end ja oma annet teostada. Saariku kriitikateravik pole suunatud riigi või valitseva korra vastu, pigem on ta kujutatud noorte meelestatus anarhistlik ja dekadentlik, elunautiv ja samas ka sedasama naudingut põletav. Saarik osutab, et vastused ja võimalikud pääseteed on inimestes endis, mitte aga asukoha vahetuses piirideta Euroopas. Riigilipp, mille järele Leila ööpimeduse varjus ronib, võib sama hästi olla ka Union Jack ja rand, kus ta sõpradega päikesetõusu tervitab, kusagil Bretagne'is. Vaba Euroopa lastele vahet pole. Nagu ka Saarik ise on tõdenud, on „Kõik muusikud on kaabakad“ unistamise ja suureks kasvamise lugu. See on vaatamiseks siin ja praegu, testimiseks nagu novembrikuine Beaujolais Nouveau, noor vein, mis alati ei pruugi olla hea aga mida ei saa ka tegemata jätta. (La Strada, november)