Sunday, May 29, 2011

Inimestest ja jumalatest. Xavier Beauvois film

Kinos Artis linastuv Xavier Beauvois Inimestest ja jumalatest on lihtne ja samas mitmekihiline lugu väga olulistest valikutest – sellest, kuidas jääda truuks enda valitud teele, oma tõekspidamistele ja ka sellest, kuidas säilitada inimlik väärikus ka kõige raskematel hetkedel. Ühtlasi on see film kokku hoidmisest ja üksteisemõistmisest, mis sellistel rasketel hetkedel väga vajalik.

Inimestest ja jumalatest süveneb aeglaselt kuid järjekindlalt neisse hingeelu soppidesse, kuhu tavaliselt vaadata ei tavatseta - sinna, mille põhjal me oma valikuid teeme. Ehkki valikuid peame tegema iga päev, olgu need siis pinnapealsed või mitte, on nende tegemiseks vajalik aluspõhi kusagil sügavamal, kaugemal kui ainult iseendale kindlaksjäämine.

Filmi sündmused põhinevad tõestisündinud lool. Endise Prantsusmaa koloniaalmaa Alžeeria väikeses kloostris teenival kaheksal trapisti mungal tuleb teha raske valik kui islamistide tegevus jõuab kloostri ja selle ümber kerkinud külakese lähedale. Halastamatud tapmised ja kallaletungid teevad nende rahuliku teenimismissiooni võimatuks, kuna munkade inimlikku abitegevust hakkavad taunima ka võimud. Maailma pahede eest kloostrisse sulgunud meestel tuleb otsustada, kas põgeneda kodumaale või jääda truuks valitud teele ja täita oma missiooni kloostris sealseid elanikke ja jumalat teenides.
Mungad on edasi antud inimlikult ja teisalt ka austava distantsiga. Igaüks neist muutub filmi kestel vaatajale väga lähedaseks – kaasa mängib siinjuures nii hea näitlejate valik, stsenaarium ja lavastus, mis annab vaatajale piisavalt aega ja näitlejale ruumi end näidata, kui ka näiteks Caroline Champetier’ kaameratöö, mis ei pelga kinokunstis üht olulisemat ja mõjuvõimsamat lähenemist – suurt plaani.
Mõtlikult aeglases tempos edasi antud film järgib trapistide kloostri sisemist elukorraldust, nende argipäevatoimetusi, üha enam hakkavad seda idülli aga pingestama välised tegurid, väljakutsed, mis oma elu Kristusele ja teiste aitamisele pühendanud meestes kutsuvad esile vastakaid tundeid. Siin näitab Xavier Beauvois aastaid oma vaimset pühendumust lihvinud meeste inimlikku külge – nõrkusi, hirmu, ebakindlust. Võib olla just see teebki munkade raske elu arusaadavaks ka neile, keda religioosne pühendumine muidu ükskõikseks jätab.
Xavier Beauvois Inimestest ja jumalatest on seega vaadatav mitmelt tasandilt – film on tulvil religioosset allteksti, kristlikku sümbolite ja kujundite keelt, pühasid tekste ja laule, mis on meisterlikult filmi lavastusse lülitatud; samas on film mõistetav ka seda kultuurilist pagasit tundmata – tavainimese lähenemisnurgalt – mida teeksid sina siis, kui sul selline valik ees seisaks? ; Beauvois’ filmil on ka teravalt päevapoliitiline nurk, millel omakorda ajalooline tagapõhi – endised koloniaalmaad ja emamaad, ida ja lääne tsivilisatsioon ning nende ristumiskohad, seni vaibumatu konflikt, mis iga päev toodab uusi veriseid uudiseid.

Kõik, mis filmis toimub, on sellele rikkale tõlgenduskihisusele vaatamata selge, isegi liiga selge. Selles selguses on aga väga keerulisi valikuid, mille kohta ei saa kusagilt vastust, mis on õige, mis mitte.
Inimestest ja jumalatest on film ehk kõige ajatumast probleemist üldse - inimeseks jäämisest.

Friday, May 20, 2011

Legend vägevast seebist peseb legendi tolmusest eesti filmist

Võib olla on müüt eesti filmi tolmususest lihtsalt muinasjutuline liialdus, mis tugineb pigem kuulujuttudele kui tõsielule, Balti Filmi ja Meediakooli lõpetanud Andrew Bondi “Legend Vägevast Seebist” on ette võtnud ülesande kuulduste kõntsa selt müüdilt eemaldada. Kinolinal kohtuvad Kornei Tšukovski ja kung-fu vestern – ja ka see on võimalus eesti filmi teha, näitab noor režissöör. 24 minuti sisse mahub fantaasialugu puhtuse imetegevast jõust postapokalüptilises võtmes. Lihtsameelne nimeu kangelane, keda mängib Kristo Viiding, on hädas mudaolenditega, kes teda ja sõpru alatasa peksavad, abi saab ta ühe nõrkusehetkel jõest leitud Andres Otsa näoga pesuseebist, mille abil oma maailma puhastab.
Režissööri enda sõnul on film mõeldud alla kümne ja üle 30e aastastele, kuna vahepealset iga näivad huvitavat vaid vampiirifilmid. Selles tõdemuses on provokatiivsust ja tõde nagu ka filmis endas. Seebilegendiga teeb aga Bond eelkõige kummarduse neile filmidele, mis talle endale ilmselt innustust pakkunud - hiina wu-xia filmid, maailmalõputemaatikast innustust saanud ulmekad, spagettivesternid ja isegi homoerootika. Seda kõike sündsuse ja esteetika piires, mis sobivad eelpoolmainitud vanusegrupile. Kui film oleks veelgi lühem, võiks ta konkureerida aasta parima reklaami tiitlile, kindlasti väärib seebimärul äramärkimist kasvõi eesti aegade parima puhtusepropagandana.
Oma esteetikas hiina võitlusfilme ja fantaasiafilme ühendav “Legend Vägevast Seebist” kulgeb ladusalt ja lõbusalt, tegevustik ja montaaž on meeldivalt tihedad ning karakterid parasjagu koomilised, nii et igavust tunda ei jõua. Nagu filmitegijad ka filmivalmimisest rääkivas
dokumentaalloos tunnistavad, ei saanud ükski kaader läbi eriefektideta, kuid ka need töötasid ega mõjunud kohmakatena. Et filmis nähtav kung-fu on kodumaiselt puine, käib arvatavasti asja juurde, sest vägeva seebi legendi eesmärk polegi oma eeskujusid, loe: õpetajaid ületada, vaid pigem tõestada oma võitluskunsti elujõulisust.
Kogu seansi miinuseks on ehk vaid pikale veniv “Making of..” - ehk filmi filmi tegemisest. Kuna Legend vägevast seebist algab CCP-s üsna täpselt, eelnevate reklaamideta, võib selle tegemise köögikülge näitava dokfilmi ajal ka rahulikult saalist välja jalutada, sest see, mida vaja, on juba saadud – vabastav ja meeleolukas impulss ning rõõm ühest kodumaisest filmist ja paljulubavast režissöörist.

Monday, May 16, 2011

Kuidas karastada filmivaatajat – Robert Stami “Filmiteooria” eesti keeles

Filmialase kirjanduse ilmumine on siinses kultuuriruumis vaieldamatult suursündmus, seda näitab kasvõi see, et läinud aasta filmikriitiku preemia, mida välja annab Eesti Filmiajakirjanike Ühing, läks jagamisele just kahe filmiraamatu vahel. Ja jagamisele läkski ta sellepärast, et puudus on seni olnud nii omamaisest animatsiooniteooriast, mille oskussõnavara Ülo Pikkovi “Animasoofia” täiendas, kui ka kodumaisest filmiajaloo alasest kirjandusest, seda auku aitas täita siis Annika Koppeli “Kevade. Suvi. Sügis”. Eesti Kunstiakadeemia eestvedamisel sel kevadel ilmunud Robert Stami “Filmiteooria” on tänuväärseks jätkuks eestikeelse filmiteooria kujunemisel ja olemasoleva filmikriitika/filmiajakirjanduse arendamisel. Seda enam, et sellist modernse mõtte ülevaadet, mis puudutab filmi, polegi eesti keeles seni ilmunud. Kuidas Eesti Filmiajakirjanike Ühing aasta lõpus seda tunnustab, on vara arvata, sest ilmselt täieneb eestikeelsete filmiraamatute nimestik tänavu veelgi. See aga on juba kõrvalteema, Stami “Filmiteooria” peamine väärtus seisneb tema potentsiaalis olla kasutatav mitte ainult kriitikutele või filmiala õppivatele tudengitele, kellele saab see ilmselt kohustuslikuks lektüüriks, ta on loetav ja mõistetav kõigile, kes tunnevad huvi filmi kui kunstivormi või filmi kui meediumi või filmi kui ajalugu kandva ja peegeldava dokumendi vastu. Robert Stam on ülevaatlikus vormis pannud kirja filmialase mõtte arengu tummfilmiaegadest digitaalrevolutsioonini, raamatu tõlkijad ja toimetaja on siinjuures ära teinud suure töö, et leida eestikeelseid vasteid neile filmiteooria alastele terminitele, mis meil seni puudu. Raamatu keel on vaatamata teoreetilisele laengule ladus ja võimaldab lugemist ka akadeemilisest keskkonnast väljaspool. Samas on Stami sissejuhatus filmiteooria alustesse piisavalt tihe, et juba sissejuhatavas osas anda lugejale mõtteid, kuidas läheneda filmile kui kultuuriliselt ja tähenduslikult mitmekihilisele kunstivormile. Näiteid sellest, kuidas filmi on võimalik mõista või mitte mõista, leiab nii ajakirjanduses kui ka internetis väga erinevas võtmes, seega pinnas ja nõudmine filmialase mõtte korrrastamise järele on vaieldamatult olemas. 400 lehekülge filmimõtte ajalugu annab peale kauba lisaks veel hulgaliselt viiteid teistele autoritele, et üht või teist mõttesuunda veelgi süvendada, ja isegi, kui sellesse labürinti lugeja ei lasku, annab juba Stami sissejuhatusse pandud ideedepagasi läbitöötamine piisava kindluse selleks, et kella ja kuupäeva vaatamata kinno minna ning isegi suvalist filmiteost nautida. Teisiti öeldes – filmiteoorias karastunud vaataja ei karda ka halbu filme. Robert Stami raamat on siinjuures esimene tuli.

(ilmunud maikuu la stradas)

Friday, May 6, 2011

Väike Nicolas



Kinos Artis on vaadata lihtne ja lõbus prantsuse koguperekomöödia
Väike Nicolas. See on lugu väikesest koolipoisist Nicolas't, kes hakkab
kartma, et vanemad saavad veel ühe lapse, kes tema elu põrguks muudab
ja püüab sõprade abiga selle vastu midagi välja mõelda. Filmi aluseks
on samanimeliste lasteraamatute sari 1950ndate lõpust, autoriteks René
Goscinny ja Jean-Jacques Sempé ning vastavat stilistikat film ka
järgib. Jean-Jacques Sempé nimi ei tohiks olla võõras kellelegi, kes
on lugu pidanud heast karikatuurist, tegemist on nimelt klassikuga,
kelle tööd jõudsid isegi Raudse Eesriide taha. Tema tegelaskujud on
reeglina valitsevate olude ohvrid, väikesed aga sümpaatsed, pehme
loomu ja hea südamega tegelased, kelle õnnestumised kulgevad läbi
ebaõnne keerulise tee. Kui võrdlusi otsida filmiklassikast, siis
sobiks tema kangelasi ja nendega toimuvat iseloomustama kurva kuju
rüütli Buster Keatoni filmid. Rääkides filmikunstist ja komöödiatest,
tuleks siia lisada ka prantsuse komöödiaklassik Jacques Tati, kelle
populaarsus härra Hulot'na sai samuti alguse 1950ndatel. Ja mitte ei
saa mööda paljudel kindlasti juba pähe kulunud Jean-Pierre Jeunet'
filmist Amélie aastast 2001, mille lõbusalt ladusat jutustamisviisi
on raske ignoreerida. Väike Nicolas võtab väga palju üle just
1950ndate aastate stilistikast - alates pereväärtusi kõrgel hoidvast
moraalist ja lõpetades peene, ajastu närvi ja värvi järgiva
kunstnikutööga.
Heatahtlik ja vallatu Nicolas elab niisiis 1950ndatel aastatel, mis on
teadupoolest Euroopa taasülesehitusaeg pärast Teise Maailmasõja kaost.
Peremudel näeb ette kodus istuvat ema ja tööl karjääritegevat isa,
lapsi peab majas olema vähemalt üks. Ja muidugi peab edu kinnitama
auto ja televiisor - kõik see on filmis märgiliselt välja toodud. Nüüd
on jäänud vaid pere juurdekasvu teema, seda enam, et isal õnnestub
saada kauaoodatud ametikõrgendus.

Laurent Tirard'i Väike Nicolas on nagu hea rätsepaülikond - sa tunned
end selles mugavalt, kusagilt ei krousi, ei pigista ja sul on uhke
sellega tänavale minna, sest lisaks mugavusele näeb ta ka väga hea
välja. Isegi, kui lugu vahepeal veidi venima hakkab ja esialgne
vaimustav tempo näib takerduvat liialt palju ühe eesmärgi läbi
mängimisele, hoiab vaatajat kütkes postkaartlik Technicolori värvisid
meenutav pilt ja sobivalt valitud näitlejate mäng. Tõsi, näitlejatele
koomiksi järgi valminud komöödias tegelaste elustamiseks palju ruumi
ei anta, kuid samas ei peakski võtma seda draamafilmi reeglite järgi,
kus tegelase miimika peaks peegeldama karakteri sisemist arengut.
Filmi peamine pluss on selle sundimatu stiilsus ja loomulikkus,
vaatamata režissööri ees seisnud vastutusrikkale ülesandele. Lihtne
oleks olnud põruda, sest Väike Nicolas on koomiksina prantsalstele
juba aastakümneid oluline lapsepõlvekaaslane ning prantsuse keele
õppijaile hea materjal selase kultuuri ja manetalideei
tundmaõppimiseks. Kuid Tirard' ei põru - koomiksist sai film, mis
austab oma algallikat ja toob läbi nostalgiaprisma taas esile
traditsioonilised pereväärtused. Ühtlasi on see film lapsepõlvest
lapse enda silmade läbi - täiskasvanute maailma reeglid on allutava
loomuga, kuid neist on võimalik hea tahtmise korral mööda hiilida.
Valik väikese Nicolas' seiklusi on üheksa aastat tagasi ilmunud ka eesti keeles.