Borgman
on perekonnanimi, mis on laialt levinud Inglismaal, Hollandis ja
Saksamaal ning mille juured ulatuvad Karolingide ajastu Saksoonia
aladele. Toona, Keskajal nimetati nii maksukogujaid, hollandi sõna
“borg” tähendabki makse.
Hollandi
lavastaja Alex von Warmerdami film “Borgman” räägib pealtnäha millestki
hoopis muust. End metsas varjanud ja habemesse kasvanud mees läheb
alandlikult ühe uhke eramaja ukse taha, paludes, et talle antaks
võimalus end veidi pesta. Pereisa annab talle seepeale hoopis peksa,
äratades pereema kaastunde ja reetes ühtlasi selles pisikeses
ühiskondlikus üksuses peituva kriisi alge. See, mis järgneb, on ootamatu
nii perekonnale kui ka vaatajale, sest Warmerdam ja habemik ning tema
kaaslased lähtuvad hoopis mingisusgusest omast agendast. Mis on nende
eesmärk, kust nad tulevad ja kuhu lähevad, jääbki saladuseks, mida
vaataja kogu filmi jooksul mõistatada püüab. Warmerdami “Borgmani” võib
ülekantud ja mängulises tähenduses tõlkida ka “Boogie-maniks” ehk siis
maakeeli öeldes kummituseks, sest see, kuidas habemik Camiel oma asju
ajab, on õõvastav, samas aga ei lase tasapisi tekkiv pinevus vaatajat lahti. Warmerdamil õnnestub pugeda vaataja naha
vahele ja “Borgmani” teod ja arusaamatud motiivid ei lase lahti ka
pärast filmi lõppu. Vaataja kistakse välja mugavustsoonist ega lasta tal
enam sinna naasta. See, mis toimub filmis, toimub ka vaataja meeltes.
Väikekodanliku harmoonia ideaal purustatakse seestpoolt. Pealtnäha vagur
ja loodusekeskne metsamees toob esile seda harmooniat kandvate
mudelkarakterite nõrkused ja neile astudes sammub oma teed edasi.
“Borgmanis” pole keegi ega miski see, mis ta paistab - metsa varjab
salakäike ja urge, järvest saab omamoodi surnuaed, edukas pereisa osutub
armukadedaks vägivallatsejaks, malbe pereema iharaks nümfiks, lapsed on
moraalita monstrumid ja alandlik habemik metsast osutub koletiseks,
anti-kristuseks, kelle eetika on hoopis teisest maailmast.
Kui
“Borgmani” nimetada igavaks filmiks, siis võib seda mõelda selles
mõttes, et ta asetub liiga lihtsalt Vanas Maailmas levinud võõrviha ja
vandenõuteooriate šabloonile. Väga hõlbus on tõlgendada Borgmani ja ta
kaaslasi sotsiaalselt turvalisse heaoluühiskonda imbuvate
immigrantidena, kes kannavad teist usku ja elavad oma reeglite järgi.
Moodsas betoonkarbis elav mudelperekond on kaotanud valvsuse ja vaimsed
väärtused ning asendanud need materiaalse heaoluga. Selle anastavad teab
kust saabuvad, eraldusmärkideta tulnukad, kes on seadnud endale
ülesandeks paljuneda kehade üle võtmise kaudu. Borgman näitabki, kui
lihtne on sellist kaardimajakest vallutada. Annad kurjale sõrme ja võtab
kogu käe. Sealjuures ei tule kuri sinna, kus ta kindlalt tagasi
lükatakse. Warmerdam ei pane siinjuures kahtluse alla kaastunnet ega
ligimesearmastust, ta viitab, et neid on lihtne ära kasutada, kuid seda vaid siis, kui selleks on olemas eeldus - inimlik nõrkus, mis
osutub tugevamaks kui moraalne kest.
Warmerdami
“Borgman” on huvitav film ka selles mõttes, et vaatajale vastu ei
tulda. See, mis toimub, toimub justkui oma maailmas, oma reeglite järgi,
sõltumatuna sellest, mida vaataja võib oodata. Seletusi ei anta, samas
puudub ka näiteks David Lynchi filmides nähtav Kurja müstifitseerimine.
Warmerdamil on kõik ehmatavalt lihtne, Kurja töö on isegi labane nagu
tänavapätil - mürgitamine ja summutiga püstol on mitu korda igavamad
meetodid kui Lynchi hiilival, vaid silmanurgast nähtava näoga Kurjal,
kes oma hirmuteod saadab korda teadmata kuidas.
Kui
tagasi tulla Borgmani kui nime tähenduse juurde, siis võib öelda, et
Warmerdami Borgmanide maksuks, mida nad koguvad, on rikkumata
inimhinged, tähelepanu ja armastuseta jäetud lapsed ja noored, keda on
lihtne allutada ja kellest võib treenida endale kuulekad ketikoerad.
Seega võibki “Borgmani” vaadata allegoorilise hoiatusfilmina vaimse
lodevuse ja eetilise näotuse eest, mille võib kaasa tuua liiga hea elu.
Is that you, Walt? „Halvale teele” („Breaking Bad”, 1. hooaeg, 1. osa).
Ootamatu üllatusena tuleb tõdeda, et meie uinuva mälu tagauksele
koputab mees, kelle elujõu oleme ammu unustanud ja matnud ta lapsepõlve
mitmetornilise värvilise lossi keldrisse klaaskirstu. Selle koputuse
vahendajaks ja võimendajaks on MTÜ Must Käsi, kes toob kinno Sõprus
valiku Disney stuudio algusaegade linatöid – tervelt kuus! Valik on
ameerika joonisfilmi taustal antoloogiline, Disney filmograafiat
arvestades isegi ontoloogiline, ehkki ei sisalda üht Disney menukamat
varast filmi „Bambi” (1942). Linastuvad filmid „Lumivalgeke ja seitse
pöialpoissi” („Snow White and the Seven Dwarfs”, 1937), „Fantaasia”
(„Fantasia”, 1940), „Pinocchio” (1940), „Tuhkatriinu” („Cinderella”,
1950), „Peeter Paan” („Peter Pan”, 1953) ja „Leedi ja Lontu” („Lady and
the Tramp”, 1955), mis pakuvad läbilõike Disney varasemast loomingust,
alates esimesest täispikast joonisfilmist kuni aastani, mil rajati
esimene teemapark Disneyland.
Maailma animatsioonis pöördelise
tähtsusega kunstnik Walt Elias Disney lõpetas füüsilise eksistentsi
1966. aastal, kaubamärgistununa elab ta aga edasi igas elutoas ja
majapidamises, isegi seal, kus lastest ei taheta kuuldagi. Disney on
igikestev vampiirseriaal, mis toitub vaatajate kustumatust huvist
naljakalt lapselike tegelaste ja muinaslugude vastu, mis läbilöögi
korral saavutavad surematuse mõnes Disneylandis. Disney on osa
perekeskse kultuuri arhitektuurist, üks kandvaid talasid, mis kaetakse
üha uute ja uute tapeedikihtidega. See ei puuduta ainult angloameerika
kultuuriruumi: Disney varased tööd mõjutasid läinud sajandi
1940-1950ndatel Nõukogude Venemaa joonisfilmi arengut, Euroopa
joonisfilmide esteetikat ja mõnevõrra hiljem ka Jaapani animatsiooni.
Praegu on Disneyst saanud monstroosne zombi – meelelahutuse
konglomeraat, mis toodab igal aastal üha uusi ja uusi üksteisega
sarnaseid kassafilme, püüdes alla neelata rivaalitsevaid kompaniisid ja
üle osta andekaid loojaid; tööstuslik masin, mis kasutab arengumaade
lapstööjõudu printsesside ja muude mänguasjade ning tarbeesemete
tootmiseks. Antropomorfsed loomkarakterid animeerinud Disneyst on saanud
kultuurilis-majandusliku imperialismi ikoon, mis ekspordib „pehmete
väärtuste” kaudu heaolukapitalismi ka Hiina müüri taha.
Disney
toodangu väärtus on selles, et seda saab lugeda üha uuesti ja uuesti –
võtme võib valida parajasti moes või ka unustatud mõttevoolude hulgast.
Disney tekstide lihtsus teeb nad mõistetavaks igale eale ja vaid
harvadel juhtudel on Disney olnud sunnitud oma töödest midagi välja
lõikama, põhjuseks vastuolud teise kultuuriruumi koodidega. Aegade
ideoloogiline taak, majanduslikud allakäigud ja tõusud, ülevõtmised ning
skandaalid on katnud Disney kõntsaga, varjutades ta lihtsa ja siira
püüde pakkuda vaatajale põgenemisteed kokkukukkuva maailma kurjuse eest.
Sõpruse kava toob meieni „puhastatud” Disney: läbilõike ajast, mil Walt
oma kaaslastega alles avastas joonisfilmis peituvaid võimalusi (milleks
polnud ainult rahamiljonid). Lumivalgekese-Disney on toores, rikkumata
Disney.
1937. aastal valminud „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi” on
esimene film, kus Walt Disney oma meeskonnaga rakendas ülipuhta
meelelahutuse saamiseks vajalikku valemit: lihtsa ülesehitusega
muinaslugu vormistati sujuvasse joonisesse, kusjuures detailid on
joonistatud sama kõnekaks ja vaata et elavamakski kui peategelane.
Väidetavalt oli see esimene täispikk joonisfilm, kus pöörati tähelepanu
muusika ja pildi kooskõlale, sünkroniseeritud helile. Tööd heli ja
pildiga alustas Disney 1928. aastal lühifilmis „Aurulaeva Willie”
(„Steamboat Willie”) ja ta pingutuste tipuks võib pidada muusikalise
orkestratsiooniga „Fantaasiat”, mis võeti toona küll leigelt vastu, kuid
mida Disney ise pidas suureks saavutuseks. Pilt järgis muusikat, mitte
vastupidi. „Lumivalgekese” tegelased pandi liikuma vastavalt Frank
Churchilli meloodiatele, millest said menulood aastakümneteks. Filmiga
nägi vaeva üle kuuekümne kunstniku ja sellise meeskonnatöö tulemusena
kujunesid pöialpoisid isegi põnevamateks karakteriteks kui hell ja õrn,
emalik Lumivalgeke.
„Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi” oli
teedrajav film ka teemade poolest, nagu märgivad Eleanor Byrne ja David
McQuillan raamatus „Disney dekonstruktsioon” (Tänapäev, 2000). Selles
linatöös peegeldub kõige nähtavamalt filmist filmi korduv Disney
kodulembus ja surmapõlgus. Lumivalgeke hülgab talle võõraks jäänud lossi
ning asub korrastama uut pesa, pöialpoiste poissmehelikku onnikest.
Byrne ja McQuillan sõnastavad seda peenemalt: „Lumivalgekese puhul võib
algupärase emaruumi tühjaksjäämist hüvitada vaid eluruumi
taasavastamine, selle saavutab ta oma keha mitmekordse kasutuse kaudu,
otse emalikul viisil” (lk 59). Byrne ja McQuillan toovad välja veel ühe
olulise teema Disney loomingus – Kadunud Emad. Laiendades seda veidi ka
siin vaatluse all filmidele, jõuame „Peeter Paani” Kadunud Poiste ning
„Leedi ja Lontu” reisile sõitvate vanemate kaudu Kadunud Perekondadeni –
oht, mis ähvardab kõikide Disney filmide kangelasi, kuid mis ühel või
teisel viisil siiski ületatakse. Kui aga vaadelda Disney lühifilmide
tuntumate kangelaste Piilupart Donaldi, Miki Hiire ja Pluuto käekäiku,
siis on pilt veelgi trööstitum: täisväärtuslikku peret (ema-isa-laps)
pole neist kellelgi. Siin on ilmselt tegemist Disneyt kogu elu
kummitanud tondiga. Seda kinnitab lugu Disney 35. sünnipäevast, kui kaks
tema stuudio kunstnikku animeerisid talle kingiks Miki ja Minni
armuloo, mille peale Walt nad jalamaid vallandas. „Igaüks loeb,
tegutseb, kirjutab omaenda tontide abil,” väidab Jacques Derrida
raamatus „Marxi tondid” („Specters of Marx”, Routledge, 1994).
„Pinocchios” läheb puupoiss üksi seiklema, jäädes oma sõnakuulmatuse
tõttu talle elu andnud Giuseppest peaaegu ilma, „Tuhkatriinus” tuleb
õnnetul ema kaotanud tüdrukul hakkama saada kurja võõrasema ja ta
tütardega, „Peeter Paanis” satuvad ohtlikesse seiklustesse
Eikunagimaale lennanud lapsed ning „Leedis ja Lontus” loob koeratüdruk
endale ise kangelaslikult perekonna, võites kodurahu ohustanud võõrad.
Võõras, see saladuslik Teine, on ilmselt peamine tont, mis on Disneyt
kummitanud. „Leedi ja Lontu” siiami kassid on rassiliselt kahtlased
tegelased, kes ähvardavad destabiliseerida sisepoliitilise olukorra
(Byrne-McQuillan, lk 92), filmis nähtav koerte varjupaik on aga
immigratsioonikeskus, kuhu on koondatud kõikvõimalike rasside ja
subkultuuride esindajad. Rassiküsimus tuleb välja ka „Peeter Paanis”,
kus Disney püüab Kadunud Poiste kaudu teha rahu indiaanlastega,
sulandada neid rassistlike eelarvamusnaljade kaudu valgete kultuuri.
Enamgi veel: 1940. aastast pärit „Fantaasias” on stseen, kus
mustanahaline kentauritüdruk poleerib valgenahalise kentaurineiu kapju,
kes ise samal ajal üleolevalt küüsi viilib. Ilmse rassistliku sisu tõttu
lõigati see stseen vahepeal isegi filmist välja.
Võõras, Teine, on
Disneyl sissetungija, tujurikkuja, kes paiskab segi näilise korra, kuid
saab kokkuvõttes uue korra alusepanijaks, aidates kangelastel saada
kangelasteks. Võõraga toimetulemiseks pole ühest lahendit, kõik sõltub
asjaoludest. Võitlus on vaid üks, võib-olla pinnapealseim vorm
lõpptulemuse saavutamiseks. Võõras võib olla (ja arvatavasti ka on)
Surm, mida Disney järjekindlalt eitab. „Bambis” astub Surm lavale
püssikuuli kujul, tappes hirvepoisi ema. Surm on ligi Lumivalgekese ja
Tuhkatriinu loos, „Leedis ja Lontus” võidab Lontu Surma, kes hiilib
lapse hälli ligi rotina. Surmale ja kaduvusele, kõdule, vastandub roosas
kauguses kutsuv teravatipuliste tornikestega loss, unenäoline tõotatud
maa, kus headus ei lõpe ja päike ei looju. „Lossi võim on tema kauguses,
mille ligitõmbavus on ajendatud tema poole liikumisel tekkivatest
ootustest,” tõdevad Byrne ja McQuillan „Disney dekonstruktsioonis” (lk
159). See on see koht, kuhu lähevad printsessid ja kus elavad
inimesestunud loomad. Disneyle omane loomade muutmine inimesteks või
neile inimlike käitumisviiside ja mõttemallide omistamine on lõpuks
samuti viis Võõrast kodustada. Arusaamatult sebiv ja majapidamisele
kahjulik näriline saab valged kindad, punased traksipüksid ja kingad
ning muutub lõbusaks selliks, kelle pildiga ehiti Teise Maailmasõja ajal
isegi sõjalennukeid, veelemb part saab madruseülikonna, kuid aru talle
suurt juurde ei tule. Seda kõike tuleb lahus hoida praegusest Walt
Disney kompaniist, mis hõlmab mitmesuguseid kaubanduslikke harusid:
teemaparkidest televõrkude ja filmitootjateni. See kõik pole enam Disney
ta algupärasel kujul, ehkki võib lähtuda samadest väärtustest, millega
Disney saatis oma kunstnikud loodusse loomi ja linde vaatlema. Disneylt
tuleb eemaldada petlik ja klants plastikkest, kommertslik pakend ja
äratada ta ellu, anda talle oma elust veel mõned tunnid, et maagia saaks
levida. Puhastatud Disney kannab endas usku paremasse tulevikku,
headuse võitu ning surma ja hävingu tühisusse.