Friday, October 28, 2011

NAHK, MILLES MA ELAN (Pedro Almodóvar, 2011)

"Nahk, milles ma elan" on Pedro Almodóvari loomingus üks selgemini piiritletud seisukohavõtt sooküsimustes, õigemini selles, mida tähendab sündida ja elada vales nahas, vale sooga - see on kui vangla, milles veedab oma päevad ka filmi üks peategelasi Vicente. Toit ja peavari on tagatud, tuleb vaid leida sisemine viis enese probleemidest vabanemiseks. Almodóvar on filmi sisse kirjutanud ka teisi teemasid, mille esiletõstmis- ja lahkamisoskust on ta korduvalt näidanud - see on näiteks sooküsimust raamiv perekonna teema - Almodóvar küsib, mis on perekond, mis seda seob ja kui tugevad need sidemed on.


Kõik need igapäevaselt igavad teemad on seekord valatud horroriga flirtiva kättemaksupõneviku vormi. Loo kesksed tegelased on nii öelda kuri geenius ja tema ohver, kohtuvad Frankenstein ja Pygmalion. Almodóvari filmidest rahvusvaheliseks filmitäheks tõusnud Antonio Banderas kehastab filmi teist peategelast - inimkatseid tegevat teadlast ja kirurgi, kel taustaks hävinenud perekond. Minevik tungib olevikku mitmel äraarvamatul viisil ja imekaunis Galatea saab kurjast geeniusest kujurile saatuslikuks.

Filmi ülesehitus sarnaneb televisioonis populaarsetele seriaalidele, kus pealtnäha lihtsa loo tagant paljastub üha uusi kihte ja suhetevõrke. Almodóvar mängib inimese psühholoogia ja vaatajaga, minnes vihjetelt isegi teadlikele pettustele, kuid see kõik lõpptulemusena põneva vaatemängu jälgimist ei häiri. Pealegi on see vaatemäng esteetiliselt kaunis, mis on kui kontrastiks inimese sisemaailma inetusele.


Almodóvar on ühe peaosadest andnud seekord veetlevale Elena Ayanale, kes oli kõrvalosas ka 2002se aasta filmis "Räägi temaga". Filmi lõpustseenid toovad meelde Almodòvari karjääri algusaja kangelanna - seksika ja samas ka sootu Patty Diphusa lood. See on kangelane, kellele pole enam miski püha, sest see, mis tal on kunagi olnud, on talt ära võetud ja olemata olemasoluga võib ta esitada väljakutse kõigele. Tõsi, Almodóvari värske filmi lõpu sentimentaalsuse üle võib ju vaielda, kuid Almodóvar pole kunagi soovinudki vaatajat näoga porri suruda ega jätta teda ängistavasse ummikusse. Teatud mõrkjas huumor on Almodóvari loomingus ligi ka siis, kui ta kangelastega toimuvat võib nimetada väljapääsmatult lootusetuks.



Võib olla on avalikult oma geilisust tunnistanud Almodóvar ainuke filmirežissöör, kes on suutnud soolise enesemääratlemise probleemid tuua laiema avalikkuse ette ja on neist teinud ka meelelahutuse.

(Filmikomm, 28.okt, 2011)

Friday, October 21, 2011

IDIOOT (Rainer Sarnet, 2011)

"Romaani peamine mõte on kujutada positiivselt kaunist inimest. Pole midagi raskemat ilmas kui see, eriti veel praegu. Kõik Euroopa kirjanikud, kes on iganes proovinud kujutada positiivselt kaunist, on ikka vahele jäänud. Sest see ülesanne on mõõtmatult suur. Ilmas on üksainus positiivselt kaunis kuju - Kristus, nii et selle mõõtmatult, ääretult kauni kuju ilmumine on ise juba lõputu ime. Kaunitest kujudest on kristlikus kirjanduses kõige lõpetatum Don Quijote. Kuid tema on kaunis üksnes sellepärast, et ta on ühtlasi naljakas. Tekib kaastunne väljanaerdud ja oma hinda mitteteadva kauni vastu - seega äratab ta ka lugeja sümpaatia."


- nii kirjutab Fjodor Dostojevski romaani “Idioot” valmimisel 1868ndal aastal.

ja nii näeme me “Idiooti” ka praegu, 143 aastat hiljem, Rainer Sarneti värskes filmis, mis on ka esimene Dostojevski ekraniseering Eesti kinos üldse. Sarnet kasutab meisterlikult nii teatri kui ka filmikunsti väljendusvahendeid, saavutades neid omavahel sünteesides seniolematu tasandi kodumaises filmis. Narva Aleksandri kirikus ja Tallinnas Dominiiklaste kloostris ning Mustpeade Majas üles ehitatud maailm on Sarnetile omamoodi küpsustunnistus, näide sellest, millise tulemuseni võib jõuda ka olukorras, kus puuduvad suured stuudiod ja suurfilmidele omane eelarve. Sarneti “Idioot” on kunstiline meeskonnatöö - filmi õnnestumisel on oma osa nii režissööril, kunstnikul Jaagup Roometil, operaatoril Mart Tanielil, heliloojal Ülo Krigulil, kui ka tabavalt valitud näitlejakaardil.

Rainer Sarneti “Idioodi” ekraniseering sarnaneb selle kuvandiga, mis tekibki Dostojevski pakse raamatuid lugedes - meeleolu on valdavalt hämar, isegi fataalne, kõik näib liikuvat mingi aimatava, traagilise lõpplahenduse suunas, kuid selle sisse on Sarnet põiminud kavalalt hoopis teistsuguse õhustikuga hetki - kord pulgakommina pastellmagusaid, kord aga toorelt mõrkjaid nagu noor vein. Film voogab popvõtmes ekletikast. (Ja pop polegi ju muud kui eklektika). Me näeme klaverimenueti saatel jõe kaldal jalutavat vürst Mõškinit, mis toob silme ette lugematud Dostojevski ja Turgenevi ekraniseeringud vene kinoajaloos; Tambet Tuisu kehastatud Rogožin astub vaataja ette karusnahkses kasukas, kaelal tätoveering Gott mit Uns, mida kasutas Preisi krooniordu ja hiljem ka hitlerlik Saksamaa, ka katariina Undi Nastasja Filipovna tegelaskuju viitab 30ndatel levinud saatusliku naise kuvandile; Taavi Eelmaa Lebedev sarnaneb aga 1970ndate aastate filmides levinud lipitseva närukaela kujule. Neid näiteid erinevatest ajastutest ja stiilidest võib tuua veelgi. Režissöör on nad kõik pannud kokku üheks unelmaks, kujutluspildiks lõputust, võib olla isegi lapsikult arutust headusest ja armastusest. Sarneti “Idioot” on eelkõige armastusfilm, filmi sügavam religioosne külg on taandunud taustsüsteemiks. Saladuseks jääbki, miks Mona Lisa naeratab või, olgem täpsed, mis peitub vürst Mõskini igavese naeratuse ja lõpmatult heade silmade taga. Kas tõesti soov armastada kahte naist nagu ta seda ise tunnistab, jättes sealjuures kõrvale igasuguse ürgmeheliku iha ja sellele isegi vastandudes, sest sellist niiöelda alfa-isast kehastab täisvereliselt Tambet Tuisk Rogožinis, või soovib Mõškin oma siira avatusega saavutada mingit muud eesmärki? Kui nii, siis millist? Mõškini relvitukstegev ausus tekitab ainult kannatusi, ta teab seda isegi ja kõhklused, mis seda väljendavad, on Risto Kübaral väga hästi välja mängitud. Selliste nüansside juures ongi kino eelistatud seisundis teatriga võrreldes, kus näitleja silmanurka ilmuv pisar võib heal juhul korraks ära särada vaid esimestes ridades istujaile ja seda filmikunsti eelist on režissöör siin ka teadlikult ära kasutanud. Nastasja Filipovnas tunneb ära uhke, langenud naise karakteri, kes otsib pääsemist, kuid peab end selleks liiga madalaks. Rogožin on õnnetu timukas, kes taipab oma väljapääsmatust ning läheb lõpliku lahenduse ja tema seisukohalt ka karistuse leidmiseks talle ainukest teada olevat teed.

Sarneti filmis on kõik need karakterid äärmiselt selgepiirilised ja samas ka lihtsad. Sedavõrd lihtsad, et tekib soov kätte võtta algmaterjal ja see üle lugeda, kukla taga kripeldamas kerge kahtlus, et kas see ikka kõik nii lihtne ongi.

Visuaalselt ja kunstiliselt on film väga nauditav - kirsi lisavad operaatori ja filmi kunstniku tööle Laurentsiuse maalid, mis taas toovad välja filmikunsti omapära. Stseen Lebedevi jutustusest, kus ta maali taustal liikudes räägib oma elu halvimast teost, on näide väga leidlikust lähenemisest filmikeelele. Sarnet ei hoidu tagasi lisamast filmi stseenidele ka sümboleid, mis annavad vaatajale võimaluse nähtu üle veel korra mõelda. Ja kui vaja, siis ka veel kord filmi vaatama minna.



http://www.youtube.com/watch?v=RE9wPQI37ZE