Friday, August 17, 2012

KUUTÕUSU KUNINGRIIK (MOONRISE KINGDOM. Wes Anderson, 2012)

Tänavu Cannes'i filmifestivali avanud Wes Andersoni filmist „Kuutõusu kuningriik“ ei saa kuidagi mööda vaadata, sest ta linastub igas kinoteatris, vaatamata sellele, kas kino on pühendunud festivalidel auhinnatud autorikinole, niinimetatud väärt- või kassafilmidele. Andersoni seitsmenda täispika linatöö võib rahuga liigitada igasse mainitud kategooriasse ja võib ka täitsa liigitamata jätta, filmi emotsionaalne väärtus säilib ka siis, kui seda kontekstivabalt aastate tagant uuesti vaadata. Parem oleks film muidugi praegu kinos ära vaadata, sest „Kuutõusu kuningriik“ on filmitud juba harukordseks muutuvale filmilindile ja sellisena ta ka kinno jõuab.

Anderson annab meile unelma esimesest armumisest ja hoiab seda.
Kuutõusu kuningriik“ räägib 12-aastastest Samist ja Suzyst, kes arvavad heaks neid ümbritsevate kadedate ja isekate mõistmatust maailmast pigem põgeneda. Oma kuningriigi leiavad skautlaagrist põgenenud Sam ja närvilisest koduõhkkkonnast pagev Suzy rikkumata loodusega lahes New Englandis. Taasavastatud paradiisi ei anta neile aga kauaks, sest armunute jälile asuvad mitte ainult oma au taastada püüdvad skaudid vaid ka politsei ja sotsiaalhoolekanne.
See on lähtepunktiks tegevuslikke pöördeid ja pildilist ilu täis vaatemängule, mida võib heatahtlikult nimetada ka naivistlikuks. Nagu naivismile omane, iseloomustab ka „Kuutõusu kuningriiki“ teatud laadi kohmakus, postkaardilikkus ja läbitöötatud romantiline esteetika. Kinolinal kogetu saab sellise lihtsustuse kaudu osaks vaataja enese läbielatust ja tõepärasuse ning ettekujutuse piiril ähmastuvatest mälupiltidest. Tegelaste natuurid on lihtsad, nende ettevõtmised loogilised, lähtudes oma väikeste maailmade pisikestest paradigmadest. Sam ja Suzy põgenevad, sest tunnevad end tõrjutuina ning nende tundeid ei aktsepteerita; skaudid seisavad lõpuni oma au ja väärikuse eest ühtehoidva meeskonnana; Suzy advokaadist isa (Bill Murray kehastuses) teeb kõik, et tagasi saada oma tütar, sest naise on ta juba kaotanud; politseikapten Sharp, keda mängib Bruce „The Last Boy Scout „ Willis (Tony Scott „The last Boy Scout“, 1991) püüab aga seista mitte niivõrd seaduse, kuivõrd õigluse eest, sest seadust on ta ka ise rikkunud.

Anderson haarab vaataja tähelepanu juba filmi esiminuteil näidates nutika tehnilise võttega läbilõiget Suzy kodus toimuvast - kaamera kulgeb läbi seinte ja korruste pöörates ühtviisi tähelepanu seintel rippuvatele piltidele, mängivatele lastele ning ruuporiga käsklusi jagavale emale. Andersoni kaamera on ühtaegu neutraalne ja sümpaatne, ta kasutab palju seisvat kaadrit ja armastab panoraamvõtet; filmitav jääb turvalisse kaugusse ja paistab toimuvast olevat samavõrra üllatunud kui vaataja – filmi kangelased on kangelased vastu tahtmist, kõigil neil paistab olevat vaid üksainus soov – et neid rahule jäetakse. Ainukesed, kes välja kujunenud status quo'd rikuvad, ongi noored armunud, keda tuleb korrale kutsuda.

Wes Anderson on tunnistanud, et „Kuutõusu kuningriik“ on saanud eeskuju Waris Husseini filmist „Melody“ (1971), mille stsenaariumi kirjutas Alan Parker ja mis rääkis samuti noortest armunutest, kes kuulutasid vanematele, et tahavad abielluda. Anderson laenab ka Terence Malicku aegumatust linatööst „Badlands“ (1973) - portatiivne plaadimängija, noored armunud ja puutumata loodus. „Kuutõusu kuningriigis“ on aga rikutuse asemel süütus, hukkamääratuse asemel uue alguse lootus. Kriminaalsest pagemisest saab seiklus igaühele, kes vanemad kui 12 aastat.
Anderson pakub noorte armastajate loo kaudu põgenemisteed vaatajale – „Kuutõusu kuningriigis“ on melanhoolsesse romantikasse viiv salakäik argipäeva halluse ja rusuva mõistmatuse eest, samuti on see Kurjast vaba film pääsetee labasuse ja maitsetuse eest, mida on tulvil nii kinod kui ka telekanalid.
(Delta, 17.08)

Friday, August 10, 2012

VUOSAARI (Aku Louhimies, 2012)

Tartu Armastusfilmide festivali TARTUFF avanud Aku Louhimiehe uus film „Vuosaari“ on nüüd vaadata ka pealinna kinodes. Louhimies käsitleb oma varasemast loomingustki tuttavaid probleeme, mille üldiseks ühendajaks on tänapäeva inimese lõhestatus ja trööstitu üksindus. „Vuosaari“ räägib armastusest, õigemini sellest, kui seda pole. Ka kõige tundetumale ja tuhmimale vaatajale saab selgeks, mida tähendab läheduse puudumine ja elu armastuseta.

Louhimies on seekord teinud filmi ülesehituselt keerukamaks kui ta varasemad tööd – paralleelselt jälgib ta seitset tegevusliini:
- Sara ja Lauri abielu on kriisis ning Lauri otsib lähedust eestlannast majapidajannalt Viivilt; Marikat vaevab parandamatu haigus ja mõte, et peab oma väikese tütre siia maailma üksi jätma; Milla soovib saada kuulsaks ükskõik mis hinnaga; jässakas üksikisa Pertti näeb vaeva jõusaalis kaalust maha võtmisega ja püüab oma tõdesid selgeks teha ka pojale; venelannast üksikema ainuke poeg Waltteri kannatab koolikiusamise all; väike Aleksi armastab oma koera rohkem kui depressioonis ema ja mustanahaline Make on hädas oma narkomaanist pruudi ning väljapressijatega. Filmi raamivad Soome ärireisile tulnud ameeriklase Roberti seiklused. Väidetavalt on välja jäänud veel üks tegevusliin, millest on kavas teha eraldi linatöö.

Taustaks ja keskkonnaks on Helsinki idapoolseim eeslinn ja tuntuim sadam Vuosaari, mis on saanud ka üheks kiireima kasvu ja suurima immigrantide arvuga linnaosaks. Ligi 12 % linnakese elanikest on sündinud väljaspool Soomet – peamiselt on need venelased, eestlased või somaallased, isegi linnakese peatänav nimetati rahvasuus ümber Mogadishu avenüüks.

Louhimies haagib aegumatu üksinduseteema juurde seega ka tänapäeva soome ühiskonna teravad valuküsimused nagu koolikiusamine ja võõrviha, laskmata sealjuures neil sotsiaalsetel muredel liialt esile tõusta. Sotsiaalne kontekst filmist ei selgu ja vaataja ei pruugi ka seetõttu mõista, miks on filmi nimeks just „Vuosaari“. Emotsionaalselt on kinolinal avanev vaatemäng isegi raske, samastuda pole võimalik kellegagi, kõigile tegelastele saab vaid kaasa tunda, pöörde paremuse poole võtab sündmustik alles filmi lõpuminuteil, kui kõik lootus otsas. Louhimies ei säästa ei oma tegelasi ega ka vaatajat ja laseb muserdaval reaalsusel mõjuda pea kahe tunni vältel. Ka filmi koomilisemad tegelased ja stseenid annab Louhimies edasi pigem haletsusväärselt kui naljakalt, jättes vaatajale valida, kas naerda või mõtlikult kaasa tunda.

Eesti vaatajale pakub film hämmastavalt palju äratundmist – põhjus pole filmis üles astuvates eesti näitlejates nagu Lenna Kuurmaa, Kistjan Sarv, Jekaterina Novosjolova, Reginleif Trubetsky, vaid meelolulistes ja lavastuslikes puutepunktides Veiko Õunpuu filmiga „Sügisball“ (2007). Kuigi Louhimies ise otseseid ülevõtmisi ja kordusi Tallinna esilinastusel eitas, ei saa mööda vaadata reast stseenidest, milles režissöör oleks „Sügisballi“ otsekui uuesti lavastanud. Näiteks kasvõi eksistentsiaalne üksindus korrusmaja rõdul või paneelmajade vahel oma tütrega jalutav üksikema, rääkimata öise linna kaadritest ja muusikalisest saatest. Võrreldes „Sügisballiga“ mõjub see aga kahvatult. „Vuosaares“ on Louhimiehe käekiri vaieldamatult ära tuntav, samasuguseid teemasid ja psühholoogilisi lahendusi kasutas ta ka oma varasemates filmides nagu „Paha maa“ (2005) ja „Jäine linn“ (Valkoinen kaupunki, 2006), armastuse ja paarisuhte teema tuleb aga kõige paremini esile ta 12 aasta taguses läbimurdetöös „Rahutud“ (Levottomat, 2000). Louhimies ise on tõdenud, et „Sügisballi“ juures paelus teda eri tegevusliinide põimumine ja ilmselt on ta püüdnud „Vuosaares“ „Sügisballi“ tegevusliinide arvult ületada. Samas näitavad ta varasemad tööd nagu juba mainitud „Paha maa“ ja „Jäine linn“, et pooleteisttunnine aeg ühe filmi tarvis seab siiski teatud raamid ja selles liigne tegevusliinide pikkimine võib filmi lõplikku mõju vähendada, selles suhtes on „Paha maa“ ja „Jäine linn“ hoopis terviklikumad. „Vuosaare“ juures tekib vaatajal segadus tükeldatud narratiivist ja ajapuudusel kärbitud stseenidest, ning see ei lase keskenduda ega tegelastel või võtmestseenidel mõjule pääseda. „Vuosaares“ on nii tegelasi kui ka nutikaid stseene küll ja veel, et teha neist kasvõi teleseriaal. Samas on Louhimies telerikultuuri suhtes üpris tauniv, pea iga filmis nähatava loo juures on perede lemmik teler üks pidevalt virvendavaid kõrvaltegelasi, viidates selle poolt edastatavale võltsreaalsusele, mis on asendamas tõelisi tundeid ja päriselu. See on kindlasti üks teemadest, mida Louhimies Õunpuu „Sügisballist“ edasi arendab. Tegevusliinide küllus muutub aga „Vuosaare“ juures häirivaks, sealjuures ei teki nende vahel sellist ühtsust ega vastastikust mõju, mis tooks välja põhjuse ja tagajärje seose, pealegi jääb nii mõnigi neist lihtsalt õhku.
Vuosaare“ sotsiaalne ja moraalne räigus aitab aga kindlasti muuta maailma paremaks, sest filmis nähtava ja läbielatava taustal näib tegelik reaalsus hoopis kaunim ja võibolla leiab vaataja siit julgust argielu probleemidele kriitilisemalt silma vaadata, et ära hoida nende ohtlikku kuhjumist ja idülli teisenemist enese vastandiks.

(Delta, 10.august)

Friday, August 3, 2012

COSMOPOLIS (David Cronenberg, 2012)

Ajakirjandus soovib tihti saada filmilavastajatelt ja muudelt loovisikutelt arvamusi ning kommentaare teravatel päevapoliitilistel teemadel. Tavaliselt hoiduvad loojad sellistest sõnavõttudest, sest ei soovi anda oma panust poliitilisest retoorikast määritud sõnadetulva. Kanada mainekaima filmilooja David Cronenbergi värsket linatööd “Cosmopolis” on võimalik vaadelda just selles võtmes - kui ühe looja seisukohavõttu ja ääremärkust kapitalistliku infoühiskonna kriisile; remargina üleminekuajastule, kuhu arenenud ühiskond on jõudnud ja mille tulevikku keegi ette näha ei oska. Cronenberg räägib võrdpiltides ja sümbolites, jättes sealjuures vastu tulemata reavaataja võimalikele ootustele.


“Cosmopolis” jälgib ühe ilmrikka noormehe teekonda oma limusiinis ühest linna otsast teise, kui julgeolekustruktuurid on kõrgeimas häireolukorras maailma võtmeisikute vastu suunatud rünnakute pärast. Robert Pattinsoni mängitud miljardär Eric Parker on rahamaailma suunavate telgitaguste jõudude kehastus – oma luksuslikus limusiinis kontrollib ta börside tegevust ja manipuleerib rahaturgudega, võttes riske, mida teised ei julge. Eric Parker otsib väljakutseid, sest börsispekulatsioonidest ja juhuseksist tulvil elu ei paku talle enam midagi. Ta trotsib oma ülihästi informeeritud ihukaitsjate hoiatusi ja jätkab varjumise asemel teekonda äärelinna, tuttava juuksuri juurde, liikudes seeläbi teadlikult või ka ebateadlikult vastu oma võimalikule hukule.

Cronenberg ei tee toimuva jälgimist lihtsaks, ta eirab tavapäraste apokalüptiliste ulmemärulite reegleid ja laseb kakluste, plahvatuste ja varingute asemel toimida dialoogidel, mida noor miljardär oma autos vahelduvate kaaslastega arendab. Võib isegi öelda, et kogu filmi märuli osa mahubki treilerisse, mis seetõttu on mõnes mõttes eksitav, teisalt annab ka treiler edasi filmi sümboolsemaid sõlmkohti ja kannab selle hoiatavat sõnumit.



Autosse suletud tegevustikuga filmi atmosfäär on klaustrofoobne ja ettearvamatu. Lõputuna tunduvat sõitu lõhuvad peategelase ennustamatu käitumine ja ootamatud, ilustamata vägivallastseenid. Selle kõige kõrval arutleb film väga laial skaalal XXI sajandi alguse inimesele oluliste teemade üle, vastuseks ilmselge muutuste vajadus. Lõppema peab lõputuna paistev soomustatud luksusauto reis läbi meeleavaldustest ja atentaatidest tulvil linna, lõppema peab ka lõputuna näiv lubaduste ja ootuste pumpamine riiklikesse valuutadesse - nii põrubki noor ärigeenius ootamatute arengute pärast Hiina valuutaga ja kogu maailma rahasüsteem näib suubuvat rentslisse.

Cronenberg kommenteerib filmiga kõike seda, mida loeme ja näeme iga päev uudistest – oma tavatu filmiga pöörab Cronenberg vaataja tähelepanu pöördumatuna näivale tendentsile kapitalistliku maailma arengus - oleviku tühjaksammutamisele tuleviku arvelt. Ta vaatleb ja näitab seda läbi inimese. Cronenbergi on alati huvitanud eraldatuse ja tõrjutuse analüüs. “Cosmopolises” moodustavadki need kaks paaris-entiteedi, mis kulgevad paralleelselt, aeg ajalt ennustamatult lõikudes ja ohtlikult lähenedes. Cronenberg käsitleb tõrjutust ja eraldatust vastanditena, mütoloogilise Teise Minana, kellega kohtumine toob kaasa hävingu. Häving aga ei tähenda muud kui senise vastuolu lahenemist ja kadumist ning uue ühtsuse teket. Kas ja millisel viisil on see võimalik, staažikas filmilooja ei ütle. Ta jätab ära isegi punkti selle dialoogi lõpus. See väljendab aga hoopis kolmandat tegurit, mis on halli kardinalina pidevalt kohal ja mille mõjujõudu võib vaid üldjoontes ette kujutada – see on Teadmatus. Kuid ka selle on staažikas filmilooja filmi tegelasliini sisse kirjutanud. Teadmatus vastandub Parkeri kehastatud Ahnele Teadmisele ja auahnel ärigeeniusel tuleb sellega silmitsi seista oma senise olemise pöördeliseimal hetkel.

Cronenbergi “Cosmopolis” on tavatu ja riskantne filmi tegijaile ja levitajaile, samas aga tänuväärne arvamusavaldus mainekalt filmiloojalt, mis paneb ehk selgemini jälgima arenguid meie ümber ja võtma oma seisukohta enne kui hilja.

(Delta, 3.august)