KUUTÕUSU KUNINGRIIK (MOONRISE KINGDOM. Wes Anderson, 2012)

Tänavu Cannes'i filmifestivali avanud Wes Andersoni filmist „Kuutõusu kuningriik“ ei saa kuidagi mööda vaadata, sest ta linastub igas kinoteatris, vaatamata sellele, kas kino on pühendunud festivalidel auhinnatud autorikinole, niinimetatud väärt- või kassafilmidele. Andersoni seitsmenda täispika linatöö võib rahuga liigitada igasse mainitud kategooriasse ja võib ka täitsa liigitamata jätta, filmi emotsionaalne väärtus säilib ka siis, kui seda kontekstivabalt aastate tagant uuesti vaadata. Parem oleks film muidugi praegu kinos ära vaadata, sest „Kuutõusu kuningriik“ on filmitud juba harukordseks muutuvale filmilindile ja sellisena ta ka kinno jõuab.

Anderson annab meile unelma esimesest armumisest ja hoiab seda.

„Kuutõusu kuningriik“ räägib 12-aastastest Samist ja Suzyst, kes arvavad heaks neid ümbritsevate kadedate ja isekate mõistmatust maailmast pigem põgeneda. Oma kuningriigi leiavad skautlaagrist põgenenud Sam ja närvilisest koduõhkkkonnast pagev Suzy rikkumata loodusega lahes New Englandis. Taasavastatud paradiisi ei anta neile aga kauaks, sest armunute jälile asuvad mitte ainult oma au taastada püüdvad skaudid vaid ka politsei ja sotsiaalhoolekanne.

See on lähtepunktiks tegevuslikke pöördeid ja pildilist ilu täis vaatemängule, mida võib heatahtlikult nimetada ka naivistlikuks. Nagu naivismile omane, iseloomustab ka „Kuutõusu kuningriiki“ teatud laadi kohmakus, postkaardilikkus ja läbitöötatud romantiline esteetika. Kinolinal kogetu saab sellise lihtsustuse kaudu osaks vaataja enese läbielatust ja tõepärasuse ning ettekujutuse piiril ähmastuvatest mälupiltidest. Tegelaste natuurid on lihtsad, nende ettevõtmised loogilised, lähtudes oma väikeste maailmade pisikestest paradigmadest. Sam ja Suzy põgenevad, sest tunnevad end tõrjutuina ning nende tundeid ei aktsepteerita; skaudid seisavad lõpuni oma au ja väärikuse eest ühtehoidva meeskonnana; Suzy advokaadist isa (Bill Murray kehastuses) teeb kõik, et tagasi saada oma tütar, sest naise on ta juba kaotanud; politseikapten Sharp, keda mängib Bruce „The Last Boy Scout „ Willis (Tony Scott „The last Boy Scout“, 1991) püüab aga seista mitte niivõrd seaduse, kuivõrd õigluse eest, sest seadust on ta ka ise rikkunud.

Anderson haarab vaataja tähelepanu juba filmi esiminuteil näidates nutika tehnilise võttega läbilõiget Suzy kodus toimuvast - kaamera kulgeb läbi seinte ja korruste pöörates ühtviisi tähelepanu seintel rippuvatele piltidele, mängivatele lastele ning ruuporiga käsklusi jagavale emale. Andersoni kaamera on ühtaegu neutraalne ja sümpaatne, ta kasutab palju seisvat kaadrit ja armastab panoraamvõtet; filmitav jääb turvalisse kaugusse ja paistab toimuvast olevat samavõrra üllatunud kui vaataja – filmi kangelased on kangelased vastu tahtmist, kõigil neil paistab olevat vaid üksainus soov – et neid rahule jäetakse. Ainukesed, kes välja kujunenud status quo'd rikuvad, ongi noored armunud, keda tuleb korrale kutsuda.

Wes Anderson on tunnistanud, et „Kuutõusu kuningriik“ on saanud eeskuju Waris Husseini filmist „Melody“ (1971), mille stsenaariumi kirjutas Alan Parker ja mis rääkis samuti noortest armunutest, kes kuulutasid vanematele, et tahavad abielluda. Anderson laenab ka Terence Malicku aegumatust linatööst „Badlands“ (1973) - portatiivne plaadimängija, noored armunud ja puutumata loodus. „Kuutõusu kuningriigis“ on aga rikutuse asemel süütus, hukkamääratuse asemel uue alguse lootus. Kriminaalsest pagemisest saab seiklus igaühele, kes vanemad kui 12 aastat.

Anderson pakub noorte armastajate loo kaudu põgenemisteed vaatajale – „Kuutõusu kuningriigis“ on melanhoolsesse romantikasse viiv salakäik argipäeva halluse ja rusuva mõistmatuse eest, samuti on see Kurjast vaba film pääsetee labasuse ja maitsetuse eest, mida on tulvil nii kinod kui ka telekanalid.

(Delta, 17.08)