Monday, January 16, 2012

ARTIST (Michel Hazanavicius, 2011)


Hollywoodi välisajakirjanike ühenduse Kuldgloobuste jagamisel sai kaks auhinda Prantsuse režissööri Michel Hazanaviciuse „Artist“ - parimaks kuulutati töö komöödiafilmide ja muusikalide kategoorias ning samas kategoorias läks auhind ka Jean Dujardinile parima meespeaosa täitmise eest. Parimaks meespeaosaliseks nimetati ta ka Cannes’is. Oluline pole siinjuures mitte auhinnad, vaid see, et prantsuse film on silmnähtavalt ja õigustatult ära tegemas Hollywoodile, kasutades siinjuures Hollywoodi enda vahendeid ja ajalugu. Piltlikult öeldes, võtab prantsuse režissöör ameerika filmitööstuse pealinnas prügikasti visatud ja ära põletatud ajaloo ning näitab seda uuesti. „Artist“ räägib filmiajaloo ühest piinlikumast ajajärgust – 1920ndate aastate lõpust, 30ndate algusest, kui produtsendid hakkasid kassaedu soovis keskenduma helifilmi tootmisele ja tummfilm koos selle ajajärgu tähtedega visati lihtsalt minema. Selliseid murranguid on filmiajaloos olnud mitu – kaasa arvatud ka värvifilmi ja laiformaadi tulek, tummast rääkivaks kinoks saamine oli aga filmikunstis ehk kõige rängem muutus. Ühes murrangulises etapis on filmikunst ka praegu, kui kaob film ja asemele võetaks odavam digitehnika.

Hazanavicius annab pöördelise ajajärgu edasi ühe fiktiivse staari kaudu, kelle ikooniliste eeskujudena kangastuvad Rudolph Valentino, Douglas Fairbanks ja ka Clark Gable. Kõige paremini toonastest filmistaaridest tuli sellest muutusest välja ehk Charlie Chaplin, aga see on omaette lugu. Hazanaviciuse Artistiks on hiirevuntsiline šarmar George Valentin, kes naudib filmi alguses oma tähestaatust, saates pikalt produtsente ja määrates ise, millest ja kuidas oma filme teha, filmi lõpus on aga staar unustatuna keset põlevaid filmirulle. Kaitseingliks võluv noor tantsijanna Peppy Miller, keda mängib Berenice Bejo ja kelle peadpööritavale karjäärile helifilmis Valentin aluse paneb.

Artist“ on lahendatud stiilselt – film on must-valge ja seda saadab tummfilmile omaselt lakkamatu muusika. Näitlejad peavad täitma toonastele reeglitele omaseid ülesandeid – näitlema mitte hääle vaid miimikaga, sageli rolli üledramatiseerides, kuid „Artisti“ kontekstis ei mõju see üldse häirivalt või kunstlikult vanamoodsalt. Juba avakaadritest pääseb mõjule filmikunst nagu me seda tunneme tummfilmi aegadest, tasapisi läheb lavastaja üle moodsamatele võtetele nagu sügavusteravusega mängimine või sõitev kaamera. Hazanavicius kõneleb pildi läbi, leidlikult paneb ta kaasa mängima näiteks taustal vilksatavad plakatid või tulikirjad kinoteatrite uste kohal, kavalalt markeerib ta aja kulgu, näidates hommikusöögi laua taga istuvaid kujusid, kusjuures ei vahetu mitte poosid vaid kostüümid, ning eriti kavalalt on lahendatud helifilmi tulek või õigemini heli filmi tulek. Ambivalentse tähenduse saab sealjuures ka George’I rikka aga õnnetu abikaasa nõudmine – „Me peame rääkima, George“, kui George on keeldunud osalemast filmikompanii plaanitud helifilmis.
Artist“ on ka film uhkusest ja eelarvamustest – tummfilmistaar George on sedavõrd kinni oma kuvandis, et keeldub vastu võtmast uut ajastut ja elu ka siis, kui seda pakub kaunis naine. Justkui möödaminnes räägib Hazanavicius siin staarikompleksist ja edevusest, mida filmitööstus staaride loomisel ära kasutas.

Monokroomset ja stiilset „Artisti“ või žanritunnuste järgi liigitada melodramaatilise puudutusega ajaloofilmiks, kuid eelkõige on see austusavaldus ühele ajajärgule ja selle põlvkonna kangelastele.

http://www.youtube.com/watch?v=OK7pfLlsUQM

(esmakordselt eetris Deltas, detsember, 2011)

UMBKOTID (Andres Maimik, Rain Tolk, 2011)


"Umbkotid" on lõbus hoiatusfilm elust enesest, kus meist igaühele võidakse piltlikult öeldes kott pähe tõmmata. Filmi peategelasteks on elukunstnik Rain, kes filmi esimestel minutitel lastakse lahti reklaamibüroost, ja tema sõber, esseist, intellektuaalne filmirežissöör Andres, kes unistab elust suurema filmi väntamisest. Juhtumisi satub Rain kokku ühe võimaliku suurkliendiga, kellele õnnestub maha müüa rahvusmütoloogiale põhinev reklaamiidee. Filmi tegevus käibki selle ümber, mis sellest välja tuleb. Kõrvalliinideks veel ummikusse jooksnud isiklikud suhted, mida ostapbenderlik Rain püüab oma projekti nimel ära kasutada.

Hoiatusfilm on „Umbkotid“ just sellepärast, et ta näitab värvikalt, kuidas müüakse õhku ja tõmmatakse hoovi neid, kes selleks piisavalt lihtsameelsed. „Umbkotid“ on sealjuures ka väga inimlik film, Rain ja Andres on sümpaatsed tegelased, aferismi taga pole muud kui lihtne soov saada raha sealt, kus seda on. Iseasi, milleks ja kuidas. Motiivid on erinevad aga ka Raini omakasupüüdlik ahnus on omamoodi sümpaatne, sest siin tunneb ilmselt igaüks ära kasvõi mõne kolleegi, kes naeruväärsete ja läbinähtavate trikkidega püüab teiste inimlikelt nõrkustelt kasu lõigata. Andres kehastab justkui eesti filmitegija võrdkuju, kelle ülimaks sooviks on vändata maailmas läbi lööv autorifilm, kuid ainukeseks väljundiks on ja jääb pulmavideod või telereklaamide väntamine mõne mannetu küpsise mahamüümiseks.

Umbkotid“ on teravmeelne allegooria õhumüümisele, pettustele ja trikitamisele ning seda võib üldistada ka laiemale pinnale kui filmis näidatav reklaamitööstus. Umbkotti võib sattuda igaüks, olgu see väljapääsmatu tupik siis enda või kellegi teise moodustatud. Umbkott ähvardab näiteks Tallinna elanikke - kui ütled linnavalitsuse küsitlusel, et pooldad tasuta bussisõitu, annad kaudselt oma nõusoleku ka sellele, et teed ja lasteaiad jäävad neist miljonitest taas ilma ja kui oled tasuta bussisõidu vastu, ei muutu ka midagi. Umbkottide võtmes võib lahata ka IRLi elamislubade skandaali ja muid väiksema-või suuremamastaabilisi skandaalikesi, mille ühendavaks teguriks on alati see keegi, kes teatab, et just tema asub paraadi juhtima. “Meie poolt ideed, teie poolt bensiin”, ütles Ilfi ja Petrovi ajatu kangelane, samast motost lähtub ka „Umbkottide“ anti-kangelane Rain.

Nagu Maimiku-Tolgi filmides tavaks, on „Umbkottideski“ rida avalikus elus tuntud tegelasi, võrreldes varasemate filmidega nagu „Jan Uuspõld läheb Tartusse“ ja „Kormoranid“, on „Umbkotid“ veelgi tõetruum, sest tegelased esinevadki siin enda nimedega, alates peategelastest endist. See pole mitte mängufilmi lahendustega dokumentaalfilm, nagu oli seda näiteks Jaak Kilmi- Kiur Aarma „Tallinna kilud“, vaid tõsieluline mängufilm, mille tegelikku toimumist ei saa välistada.
Umbkotid“ näitabki, et meil kõigil on elus mingi roll, kusjuures me ise ei pruugi teada, milline. Vahe ongi selles, kas me ise seda mõistame ja kas me oskame ka enda üle naerda.  


Friday, January 6, 2012

TAPATALGUD (CARNAGE, Roman Polanski, 2011)

http://www.youtube.com/watch?v=ON3kwJPwcMU


Kinodes on veel viimaseid nädalaid jooksmas Roman Polanski uus film pealkirjaga "Tapatalgud", ehk "Carnage". Vaatamata karmikõlalisele pealkirjale ja sisututvustusele kinode veebikülgedel, on tegu õigupoolest komöödiaga, või siis meelelahutusliku draamaga inimese väiksusest, mis kipub alles jääma vanusele vaatamata. 
"Tapatalgud" on karakterifilm ja näitlejafilm – filmis pole rohkem kui neli osatäitjat, ehk stsenaariumi järgi kaks abielupaari, keda mängivad Jodie Foster, John Reilly, Kate Winslet ja Christoph Waltz. Näitlejad täidavad neile pandud ülesande nauditavalt hästi ja ei jäta palju ruumi kujutelmaks kedagi teist neisse osadesse.  

Perekond Cowanid on läinud külla Longstreetidele, et üheskoos leida lahendus nende teismeliste laste vahel puhkenud kaklusele, kus üks osapool solvangu peale vihastudes teisel kaks hammast välja lõi. Näib nagu film lõpeks juba esimestel minutitel, sest üksmeel vahejuhtumi sõnastuses on leitud ja Cowanid kohe kohe lahkumas. Kõik ei lähe aga nii lihtsalt, kohvilauas tekib  sõnast sõna ning päevavalgele tulevad paljud seni välja elamata pinged. Pingete tekitamise allikaid on mitmeid  - lisaks abikaasade endi vahelistele ja lõpuni läbi rääkimata konfliktidele, tõusevad esile ka erimeelsused poiste vahelise tüli suhtes, mis viib erinevate kasvatusviiside ja maailmavaadete lahknevustele. Lisaks püüab advokaadina töötav Alan Cowan, kelle osas näeme Austria päritolu Christoph Waltzi, lahendada järjekordset tööskandaali ka külaskäigu ajal ja ta teeb seda muidugi mobiiltelefoniga, mis saab seeläbi isegi üheks kõrvaltegelaseks.
"Tapatalgud" pole loomulikult pooleteist tunnine reklaamfilm mobiiltelefonifirmale, ehkki ka nii võiks lõpustseenide ajel mõni nihestunud maailmavaatega reklaamiprofessionaal mõelda, see on siiski inimese psühholoogiat vaatlev töö, mis peeglina paiskab me ette me endi piiratuse, mille olemasolu me oleme tahtlikult unustanud tunnistamast.
Suletus ja sellest johtuvad muutused inimeses on Polanski filmides läbiv teema. Polanski eelnevat loomingut arvesse võttes võib vaataja karta teatud möödapääsmatut traagikat, fataalset ja verist finaali, aga siin tuleb vaatajat lohutada, et seda teed praegu ei minda. Isoleerituse ja väljapääsmatu meelte minoorse ummiku asemel jääb pärast "Tapatalguid" kõlama hoopis mažoorsem helistik ja kinosaalist lahkub vaataja heatujulise muigega.   

Waltz, Winslet, Reilly ja Foster mängivad meeliköitvalt välja jõujoonte ja konfliktide mobiilse rägastiku, üksmeelepaarid kord tekivad, kord kaovad ja seda ootamatutel tasanditel. Film ei räägi sellest, kuidas lahendada laste vahel tekkinud konflikte, pigem räägib ta sellest, kuidas neid EI tuleks lahendada. See on mitte ainult puhta mõistuse vaid ka täiskasvanute maailma kriitika, mis lähtub iseendast, oma väljakujunenud arusaamade süsteemist ja ei jäta ruumi isetekkelistele, loomulikele arengutele. Kõik tegelaskujud leiavad, et neil on mingis suhtes ülim õigus ja nad pole nõus sellest mingil juhul taganema, sellise savijalgadel maailma purustab aga mõne pisidetaili rivist välja langemine – olgu see kunstiraamat, mobiiltelefon või käekott. Selline maailm tuginebki materiaalsetel väärtustel, mille ülesandeks on kanda ja väljendada teatud ideoloogilist kindlust. Pisividinad on aseaine täitmaks tühimikku, mille on jätnud pealiskaudsus ja mõttelaiskus. Pereisa Michael Longstreet toob pingete maandamiseks välja oma toetuspunktid, tõelised eskapismi fetišid  - 18 aastase šoti viski  ja kuuba sigarid, mis aga loomulikult saavad aluseks uutele konfliktidele.

"Tapatalgud" on omamoodi lõputu lugu spiraalis oma saba taga ajavast Iseloomast, kes ei oska näha lahendust väljaspool enese loodud süsteemi. Film ja raamat annavad siin hea võimaluse seda lahendust pildiliselt välja tuua, teatris oleks see mõnevõrra keerulisem, aga kindlasti mitte võimatu, sest filmi aluseks olev Yasmina Reza menuromaan võitis parima näitemängu auhinna ehk Tony pärast seda, kui selle põhjal tehti lavastus Broadwayl. Kindlasti oleks tükil menu ka meie teatrites.