Tuesday, September 27, 2011

TOKYO DRIFTER (Seijun Suzuki, 1966)

Samuraieetikast kantud yakuza-lugu maffiasõdurist, kes lojaalsuse ja rahu nimel hakkab lindpriiks sattudes kahe rivaalitseva jõugu võimuvõitlusse. Sisemise aukoodeksi järgimine, pühendumus eesmärgile, truudus ülemale, sealjuures aga teatud sõltumatuse saavutamine, mida annab väljumine tavasõduri ridadest, on need märksõnad, mis kangelast, Tetsuya Hondot, edasi viivad. Kurbmagusa alatooni lisab filmile Tetsuya veendumus säilitada oma lindprii staatus tagasi lükates ka armastuse. Seijun Suzuki on selle mõneti tüüpilise yakuza-filmi jäädvustanud kinoajalukku uuendusliku ja samas ka aegumatu teostusviisiga. "Tokyo Drifteri" pildikeel on kunstiliselt ülimalt nauditav - fotograafiliselt kaunites ja komponeeritud kaadrites paigutuvad valitud valgusse ja värvidesse dialoogid ning märulistseenid. Rumalaid tegelaskujusid filmis pole, gängsterid ehk yakuzad on kõik rafineeritud kivinäod, kõige kütkestavam on muidugi peategelane Tetsuya, keda mängib ka estraadis endale nime teinud ning filmi nimiloo sisse laulnud Tetsuya Watari. Tetsuya astub üles helendavas valges kostüümis, mis on kontrastis teiste tegelaste peamiselt hallide kujudega. Suzuki mängib värvide ja toonase kinoesteetikaga lisades ja eemaldades erinevaid toone ning žanrilisi mõjutusi. Filmist võib välja lugeda viiteid sürrealistlikule kinole, või isegi muusikafilmidele, oma ajas oli Suzuki juba selle filmiga suur teerajaja vabama väljendusviisi poole, tänapäeval vaadates paigutub kogu see visuaalne kompvekikarp teatud ajatusse vööndi nagu näiteks Aki Kaurismäki filmid. "Tokyo Drifterit" vaadates taipad, miks Kaurismäki hakkas filme tegema ja miks ta pole teinud tõsimeelset gängsterifilmi. Ega ka Suzuki "Tokyo Drifterit" hirmtõsiselt võtnud, tegelased käituvad kohati absurdselt, rohkem koomiksikangelasi e kui eluliselt kurjade moodi, lisaks veel juba mainitud katsetused värvide ja stiilidega. Löövalt mõjub äratundmine, et Kaurismäki filmid on lavastatud just nimelt Suzuki skeemi järgi.
Kohustuslik vaatamine.
http://www.youtube.com/watch?v=OGg_k8Cai6Q

MIDNIGHT IN PARIS (Woody Allen, 2011)

Woody Allen on ehk tuntuim ameeriklane, kes on avalikult kuulutanud, et tahab olla eurooplane ja eirab tahtlikult hollywoodi meelelahutuskino võtmestikku. Loomulikult on see ülepaisutatud deviis nagu palju muudki Alleni kirjutatus, lavastatus ja kehastatus, kuid selline ta juba on - Woody Allen, oma neurootilisuses siiski tõsiseltvõetav ja tõsine koomik, linnapoeet, kelleta ka tänapäeva Hollywoodi toodang poleks üldse see nagu me seda teame. Woody Alleni viimane film “Kesköö Pariisis” mõjub esmapilgul isegi kirjanduslikumalt kui ta eelmised - kirjanduslikumalt selles mõttes, et filmi esimesel poolel tuleb nõudlikumal vaatajal end tõsiselt kokku võtta, et saalis püsida ja ette kujutada, kuhu Allen seekord sihib. Ära tuleb kannatada muusikalise saatega tempolt sobimatud postkaardivaated Pariisi vaatamisväärsustest; Owen Wilson minategelase ehk Woody Alleni rollis, lapsikult napakas mõte ajarännust kesköises Pariisis, kuid see viimane polegi ehk sedavõrd hull idee. Ekraanil hargnevat kaksikelu võib võtta alustuseks kasvõi veinise ulmana, mis pole muud kui eneses, oma ajas ja kohas selgusele jõudmine, olgugi et selleks läheb vaja ajalist eksirännakut. Ootaja vaev tasub end ära, kui ajarännak kahekordistub, saab veel ühe vindi ja sinna peale veel vinjeti - mida see tähendab, näete kinos, sest vaatamata võimalikele kahtlustele, mis sedavõrd viljaka režissööri viimaste tööde põhjal on võinud tekkida, tasub seekordne kinoskäik end ära. Võib olla isegi, et seda enam, et Allen on seekord suutnud hästi mõjuda nii romantiliste komöödiate austajatele kui ka neile, kes otsivad filmis midagi ka ajutegevusele. Kui linatöö alguses püüad ette kujutada, kuidas ekraanil toimuv pehmekaanelise raamatuna välja mängiks, siis selle mõttemängu panevad unustama mõned head osatäitmised, neist tekkivad lugemissoovid ja juba eelpool vihjatud pöörded tegevustikus. Taas tekib isu üle lugeda Ernest Hemingway, Scott Fitzgeraldi ja Gertrud Steini kirjutatu, vaadata Man Ray fotosid ja Luis Bunueli filme. See on nimelt see seltskond 1920ndate aastate Pariisis, kuhu filmi peategelane satub. Kõik need ja paljud teised kirjanikud, kunstnikud jm loovisikud käituvad ja räägivad kaunis trafaretselt, kuid on ka niiviisi nauditavad . Eriti meeldejäävad on siinjuures näiteks Corey Stoll Ernest Hemingwayna, Kathy Bates Gertrud Steinina ja Adrien Brody Salvador Daliina, väga hea valik oli ka Marion Cotilliard kunsti-groupie Adrianana. Filmi ülesehituse koha pealt pole aga ajarännak üldse mitte peamine, seda raamib õnnetu ja saamatu peategelase umbejooksev suhe oma pruudiga, kelle ema ja isaga seltsis Pariisi reis ette võeti. Suhteliin jääb alla aga aja- ja kohateemale, olemisele siin ja praegu ja ise. “Midnight in Paris” või maakeeli “Kesköö Pariisis” on õigupoolest küpsemise, täiskasvanuks saamise lugu. Samas pole Allen siin, järjekordse endast rääkiva filmi juures, lõpuni aus, sest elab ta endiselt USA-s ja pole teadaolevalt vahetanud filmitegemist raamatute kirjutamise vastu, ehkki ka sellega on ta oma pika karjääri jooksul tegelenud. Alleni “Kesköö Pariisis” on vanameistri soovunelm Pariisist, unenägu, mida saab teostada ja läbi elada võib olla kõige paremini just filmina. Ja seda pole Allen seni, oma 40e filmi jooksul teha saanud.

Monday, September 19, 2011

LE HAVRE (Aki Kaurismäki, 2011)

Soome rahvusvaheliselt mainekaimal filmitegijal Aki Kaurismäkil on oskus teha ajatuid, eatuid ja kiusatus oleks öelda isegi veatuid filme. Veatuid selle pärast, et nad on terviklikud, väga täpselt läbi mõeldud loo, karakterite ja pildikeelega. Ajatuid selle pärast, et Guy Maddini kõrval on Kaurismäki vist ainus režissöör, kes suudab teha selliseid filme, mille valmimise ajamääratlust on väga raske anda. Või õigemini, filme, mida võib liigitada pigem hoopis teise aastakümnesse ja isegi teise sajandisse, kui seda on kiire ja hektiline XXI. Kaurismäki filmide esteetika viitab läinud sajandi keskpaigale ja sellistele nimedele filmimaailmas nagu Jean-Pierre Melville, Jean Renoir ja Marcel Carné. Või siis kümnendid – 1930ndad ja Carné "Varjude linn" (1938), mille tegevus toimub samuti sadamalinnas Le Havre’is; 1960ndad ja Melville’I "Samurai" (1967), millele viitavad tegelaskujud Kaurismäki "Le Havre’i" alguses. Kaurismäki filmid on ajatud nii sisuliselt kui ka vormiliselt - filmide tempo on aeglane, kaadrid postkaardilikult toonitud ja seisvad; maailm, mida ta filmid edasi annavad, on oma suletuses lihtne ja kurb – tema tegelasi iseloomustab teatud tõrjutus ja sisemine, peidetud traagika; see mis nendega juhtub, kõigutab nende äärepositsiooni ühiskonnas – reeglina nad langevad juhusliku või kavandatud pahatahtlikkuse tõttu senisest status quo’st veelgi madalamale, kuid mõnikord annab Kaurismäki mõista, et kunagi ei maksa kaotada lootust, sest ka lauspilves taeva võib läbida ere päikesekiir, mis seab toimuva hoopis teise valgusse. "Le Havre’i" peategelane on nooruses Pariisis boheemlase elu elanud, kuid nüüd saapapuhastajana leiba teeniv Marcel Marx, (mängib prantsuse näitleja André Wilms, sama mees, kes on üles astunud ka Kaurismäki varasemates filmides, selahulgas filmis nimega "Boheemlase elu" (1991). Vaesuse piiril elava Marxi ellu tuleb muudatus, kui haiglasse satub ta hoolitsev naine, keda kehastab samuti üks Kaurismäki lemmiknäitlejaid Kati Outinen, ja kui Marx võtab oma südameasjaks aidata sadamast leitud pagulaspoisil põgeneda Inglismaale. Nagu Kaurismäki filmides tavaks- rikub häid kavatsusi nii öelda nurga taga varitsev Kuri, antud juhul naabruses elav koputaja, keda mängib Francois Truffaut' näitlejana end filmiajalukku kirjutanud Jean-Pierre Léaud (samuti varem Kaurismäki linatöödes üles astunud). Vaatamata ühistele tunnusjoontele eelmiste filmidega, on "Le Havre" Kaurismäki filmograafias mõneti erandlik, kuna Kaurismäki väljub silmnähtavalt senisest suletud, veidi isegi õhuta atmosfäärist. Sellest annavad kinnitust näiteks päevavalguses tehtud võtted ja pöörded tegevustikus ning karakteriloomes. Kaurismäki ise ütleb intervjuudes, et mida pessimistlikumaks ta ise muutub, seda optimistlikumad on ta filmid. Kaurismäki filmide tegelased on reeglina küllaltki selgepiirilised, see, mis nendega juhtub, näib olevat fatalistlik ja pöördumatu. Ka heasüdamlik saapapuhastaja Marx on endale võtnud selge ülesande, omamoodi elutöö, millega kavatseb lõpuni minna, ülesanne on aga liiga helge, et me selle õnnestumisse usuksime. Ähvardava varjuna tumestab Marxi pingutusi teda aeg ajalt kimbutav kriminaaluurija, keda mängib Jean-Pierre Daroussin - see ongi oma seadusesilmsuses erandlik, pealispinnast keerulisem karakter, kel oma huvid ja kelle tegevus toob meelde politseikapteni Michael Curtize filmist "Casablanca" (1942). "Le Havre" annab oma melanhoolsele varjundile vaatamata lootust, et imed on võimalikud ja et asjad võivad pöörduda paremuse poole ka siis, kui mitte miski sellele ei viita.

Monday, September 12, 2011

TALLINNA KILUD (Jaak Kilmi, Kiur Aarma, 2011)

Aarma/Kilmi "Tallinna kilud" on film, mida on põhjust ka uuesti vaadata, sest selle mängu ilu on nautimist väärt. Pildiliselt lahenduselt on töö lähedane tandemi eelmisele filmile “Disko ja tuumasõda”, mis siiani edukalt maailma festivalidel jooksmas. Liikumatud, postkaardilikud kaadrid annavad edasi lavastatud mälupilte või siis reaalse portree kujutatavast isikust. Selline muhe ja lihtsustatud lähenemine aitab vaatajal pääseda paremini ligi jutustatud lugudele ja see sobib väga hästi niiöelda isiklike ajalugude edasiandmiseks. Isiklikud ajalood tähistabki siinkohal neid lugusid, millest igaühe elu üldiste ajaloosündmuste ja poliitiliste tõmbetuulte taustal vormub. Seeläbi eristuvad Aarma/Kilmi dokumentaalid niiöelda tõsistest dokumentaalidest, mis ajaloost rääkides ekspluateerivad peamiselt arhiivikaadreid või üleelusuuruseid kõnelevaid päid ("archive-ploited"). Selliseid on väga palju ja muidugi täidavad nad oma ülesannet, kuid Tallinna kilud on mõnes mõttes maamärk Eesti dokumentaalmaastikul, mis ei kohku tagasi tõsielufilmide mängulisuse piiri laiendamast. Võrreldes "Disko ja tuumasõjaga", mis rääkis läbi Raudse Eesriide pilude sissemurdnud Soome televisioonist, on inimliku ajaloo meetodit "Tallinna kiludes" laiendatud – lugusid ja persoone on rohkem. Kõike raamib Raekroonikas üles tähendatud lugu mõisahärrast Johann Von Üxküllist ja tema sulasest Mattisest aastast 1535, kui Mattis linna paremat teenistust otsima põgeneb ja Von ta seepeale tapab. "Tallinna kilude" vormiliseks raamiks on fotokunstnik Peeter Lauritsa fotosari, milles Üxkülli ja Mattise traagiline lugu uuesti lavastatakse. Fotosarja osatäitjate lood loovadki tähendusliku seose mineviku ja tänapäeva Tallinnaga ning laiemas plaanis maa ja linna, ülema ja alama vastuoluga. "Tallinna kilud" ei püüagi olla väga abstraktne, filosoofiline ega üldsegi mitte poliitiline. Nagu nimestki võib aimata, soovivad autorid näha ajalugu ja inimest selles läbi lustakate aga kõnekate kujundite ning pisiasjade. Nii räägib Mattiase osatäitja kubemeni ulatuvatest kalamehekummikutest, mis tal poisikesepõlves võimaldasid Tallinna lahes esimesena saada jaole merre puistatud pornokaartidele. Kaurismäkilikult mõjuv ja matiundilikult hinge minev on eluaegse ja elukutselise uksehoidja lugu, kes tõdeb, et laia maailma nägemiseks pole vajagi seda läbi reisida, kui vaadata 28 aastat üht tänavalõiku, tuleb see maailm sulle oma kirevuses ise kätte. Silmatorkavalt müstiliseks ja ülitugevaks kujundiks jääb fotosarjas inglit kujutava tüdruku lugu iidsest lapsehauast leitud silmast, see jääbki ülejäänuga võrreldes seletamatult suureks troobiks. Muidugi õigustab selle kasutamine inglirolli, kui kõikenägevat taevast saadikut Mattise draamat kujutavas fotosarjas aga mõjub oma kujundlikkuses siiski mõneti ebareaalselt. Isegi Peipsi tüdrukuid kummitavad esivanemad näivad usutavamad, kui üleelusuurune klaassilm keskaegses hauas. See aga ei vähenda positiivset kogumuljet. "Tallinna Kilud" on ühtaegu lõbus ja mõtlemapanev, kergesti vastuvõetav tõsielufilm, mis pakub leidlike tähenduslike kihtide kaudu meeldivaid üldistusvõimalusi.

Wednesday, September 7, 2011

Jasper Sharp Aasia Sõltumatute Filmide Festivalil Tallinnas

Tallinnas esmakordselt toimunud Aasia sõltumatute filmide festival oli maitsev üllatus. Kinomajas toimunud festivali kava pani kokku filmiarmastaja, ajakirjanik ja kriitik Jasper Sharp, kes 1990ndate aastate alguses pani aluse filmiportaalile Midnighteye. See netilehekülg on ammendamatu varasalv neile, kes tunnevad huvi jaapani kino uuenduslikuma ja kompromissituma poole vastu. Meie esinduslikule PÖFFile pole sellised filmid jõudnud ja nende nägemiseks on seni tulnud sõita kas Suurbritanniasse, kus Jasper Sharp oma mõttekaaslastega on pannud aluse Jaapani kinole pühendatud erifestivalile või kasvõi üle lahe Helsingisse, kus festival Rakkautta ja Anarkiaa on jaapani uues kinokunstis toimuvat alati tähelepanu all hoidnud. Tallinna festivali kavas oli filme erootikast eksperimentaalse animatsiooni ja digikaameraga üles võetud horrorini. Jaapani sõltumatud stuudiod on juba 60ndatest teinud seda, mida suured stuudiod ei söanda – katsetanud filmikeele ja teemadega, millest peavoolukinos tundub ebamugav rääkida. Oma õitsengu saavutasid sõltumatud stuudiod ja filmitegijad Jaapanis 1990ndatel aastatel, kui suurte aga majanduslikult mitte väga edukate stuudiote varjus kerkis esile uus põlvkond, kelle taustaks olid 8millimeetrise filmiga kaameratega või videokaameratega tehtud eksperimentaalfilmid, erootikatööstus või lihtsalt armastus filmide vastu ning filmikriitika. Tänaseks on need tegijad saavutanud rahvusvahelise maine ja on oodatud külalised ka peavoolu filmifestivalidel. Need on nimed nagu Hideo Nakata, Takashi Miike, Kiyoshi Kurosawa või kasvõi Takeshi Kitano. Tallinna valikus olid seni veel tundmatumad nimed nagu Yoshihiro Ito, Koji Shiraishi, Go Shibata või eksperimentaalsema animatsiooni poolelt – Hirsohi Harada ja animatsioonistuudio Calf programm. Tuleb loota, et tänavune festival saab ka oma järje, sest sellist ülevaadet värskest jaapani filmist on me kinomaastikul väga väga vaja. Seda Tallinna festivali kuraator Jasper Sharp järgnevalt lubabki: mis toimub praegu Jaapani filmis? Viimase kümne aasta jooksul on toimunud üpris palju muudatusi, sest dekaadi alguses vaatas enamus Jaapani elanikke pigem Hollywoodi toodangut. Nüüd eelistatakse aga kodumaiseid. Siin on aga väike probleem, sest nad ei vaata huvitavaid filme, nad vaatavad suureeelarvelisi, televisiooniga seotud linatöid, neid filme, mis mujal jällegi pole just väga menukad. Samas on Jaapanis uus põlvkond filmitegijaid, kes tahavad ajada oma asja ja ei soovi oma loomingu üle kontrolli. Nad teevad filme oma raha eest, teavad, kellele teevad, ja siin ongi peidus võti Jaapani filmi tulevikku. kas väljaspool Jaapanit on neil lihtne kajastust leida? Oleme näinud väga palju tehnoloogilisi muudatusi viimase aastakümne jooksul, seega piirangud filmi tegemisel peaks olema ületatud – võtad lihstalt oma cam-corderi, lihtsamaks on läinud ka levitamine ja näitamine. Näiteks filmid, mida olen näidanud Londoni festivalil, on olnud lihtsalt failiformaadis ja lõppenud teinekord mu arvuti desktopi-pildiga kinoekraanil. Kui seda võrrelda viie aasta taguse ajaga, kui pidi maksma ligi pool tuhat dollarit raske 35-e mm filmilindi kohaletoimetamise eest Jaapanist, siis olukord on hoopis teine. Me saame praegu teha asju hoopis odavamalt. Minu arvates on alati uue tehnoloogia juures huvitav see, kuidas muutub meediaformaadi tõttu filmi stiil või sisu. Ses suhtes võib oodata põnevaid arenguid. Kümme aastat tagasi, kui kasutusele tuli video, ei teadnud keegi isegi seda, kuidas seda õieti valgustada, nüüdseks on aga välja kujunemas juba isikupärane esteetika, mis kasutab ära video- või digikaamera kergust ja võimaldab rääkida intiimsemaid lugusid. Kas tselluloid on minevik? Sõltumatud seda kasutada ei saa, kuna see on liiga kallis. Teine asi on sõltumatute kompaniidega, kes siiski kasutavad 35 mm linti, kuid praeguseks eelistavad kõik pigem digitaaltehnikat. Muidugi kasutavad tselluloidlinti suured kompaniid. Digitaalpilt on üha enam lähenemas tselluloidfilmile, aga keskmisele vaatajale see eriti korda ei lähe. >Põhiline on siiski idee. See on minu arvates huvitav, et tehakse väga palju filme, tänu digitaaltehnikale on nende valmistamisprotsess tunduvalt kiirenenud ja muidugi annavad uued linatööd aimu sellest, millised on sotsiaalsed arengusuunad jaapani kinos või poliitiline areng ühiskonnas tervikuna. Väga põnev on jälgida, kuidas peegelduvad filmides tänavused teravad sündmused – Fukushima katastroof ja tsunami laastamistöö, kas filmitegijad räägivad oma töödes sellest draamast või poliitilisest olukorrast või otsustavad neid teemasid täielikult vältida, sel juhul torkaks silma nende puudumine. Näiteks kümme aastat tagasi peegeldasid mitmed filmid religioosse äärmusrühmituse gaasirünnakut Tokyos, Iraagi sõda tõi kaasa sõjavastaste filmide laine. Alati on huvitav selles suhtes vaadata dokumentaalfilme, kuidas jaapanlased ise oma ühiskonda ja kultuuri näevad. see on väga traditsioonides kinni olev ühiskond, Jaapan on arenenud teatud isolatsioonis ja ta on seda püüdnud ka säilitada, kuid kogu oma suletuse juures peegeldavad Jaapani ühiskonna arengusuunad ka moodsa lääne ühiskonna arengut, kas teile ei tundu? Olen alati arvanud, eriti pärast kolme aastat Jaapanis, et Jaapanil on üllatavalt palju ühist Suurbritanniaga, võib olla sellepärast, et mõlemad on saareriigid, kuid ilmselgelt on Jaapan veelgi enam isoleeritud juba oma keele tõttu ja selle tõttu, et enamik Jaapani elanikkonnast räägib siiski jaapani keelt, pealegi pole neil suurt immigrantide kogukonda. Kuid alati tuleb Jaapani juures arvestada sellega, et neil on oma enesekuvand, mida nad tahavad kaitsta. See on see, mis jääb pealispinna taha. Nii pole ka peavoolufilmid ja televisioon ning muu meelelahutustööstus poliitilised ega tõsised – see on see niiöelda turvaline peavoolukino. Kõik see, mis huvi pakub, toimub nii öelda põranda all. Ja seda ma soovingi oma kureeritud programmiga välja tuua - need, kellelt on oodata kõige põnevamaid töid, on väga väikese eelarvega, kuid väga omanäolise lähenemisega filmitegijad. <i>kuidas avastasite enda jaoks Jaapani filmi? Jõudsin selleni väga pikkamööda. Mind on alati huvitanud kõik maailma kino aspektid ükskõik mis riigist. 15-20 aastat tagasi oli Inglismaal selline seis, et kui sulle Hollywoodi toodang ei meeldi, tuleb rahulduda prantsuse kinoga. Nüüd on prantsuse kinokunst oma kvaliteedis minu arvates alla käinud ja teisalt on valik, mida vaadata, suurenenud. Näiteks põnev on Lõuna-Korea kino kiire populaarsus. 1990ndatel osteti briti turule Jaapani filmidest 3-4 aastas. ja mul õnnestus ära vaadata nad kõik. Ma ei suutnud neid päris mõista, aga nad äratasid huvi ja ma tahtsin selle kultuuri kohta rohkem teada saada. Kolisin Jaapanisse ja hakkasin filme vaatama, õppides seda riiki tundma just kino kaudu. Siis alustasime ka Midnight Eye veebilehega . Toona oli üpris lihtne leida ka kontakte ja saada intervjuusid. Kuuldus Midnight Eye’st levis ka Jaapanis väga ruttu, seega olid nad sellega juba kursis, enne kui intervjuusooviga sain pöördudagi. Muidugi nüüd on veel lihtsam, sest praegu tuntakse mind Jaapani filmiringkondades väga hästi ning saan juba tuttavate režissööride kaudu pakkumisi, tutvumaks uute sõltumatute filmitegijate ja nende töödega. kas ka rahvusvahelised filmifestivalid on tänu Midnight Eye'le oma programme rikastanud? Jah, paljud festivalid otsivad meie kaudu häid vihjeid Jaapani uue kino kohta. Hiljuti on aga veebitegevus soiku jäänud, kuna olen rohkem tegelenud filmide kureerimisega. Londonis toimuval, mu enda poolt rajatud Zipangu Festivalil , mille programmi näitasime ka Tallinnas, olengi püüdnud näidata sellised filme, mida ükski teine festival ei näita. Tavaliselt soovitakse vaadata näiteks nn kultusfilme, publikul on oma ettekujutus Jaapanist, millele nad soovivad kinnitust, nad tahavad vaadata samurai- või yakuza-filme, horrorit, või siis ehk ka animatsiooni, nad tahavad täita oma ootusi. Mina aga tahan näidata neid filme, mida keegi tavaliselt ei valiks. Ja sellised filmitegijad, keda ma kureerin, nad ei saa minna näiteks Cannes’I, et seal filmileviga tegelda, seetõttu tulebki nad ise üles leida. Selleks tuleb käia igasugu sõltumatutel filmifestivalidel Jaapanis ja saada sealt soovitusi. Tallinna programm oli koostatud siis Londoni festivali baasil? . Jah, töötan ka koostöös Raindance Festivaliga Londonis. See koostöö on kestnud juba viis aastat ja Raindance’ist on saanud üpris suur rahvusvaheline filmifestival . Sealt olen saanud ka oma kogemuse. Ühel hetkel leidsingi, et olen võimeline koostama ka oma jaapani filmide sektsiooni ja juurde tuli ka üks mu Kanada sõber Chris MaGee, kes soovis Torontos teha oma festivali, lubasin teda aidata. Ja nii me asutasime kolm aastat tagasi Shinsedai festivali . Muidugi meie festivalidel on vahe, mis tuleneb juba me endi maitsest, sest näiteks eelistan ma tumedamat huumorit ja veidi kummalisemaid lähenemisi, kuid kanadalased on ilmselt veidi konservatiivsemad ning eelistavad rohkem peresõbralikumaid filme ja komöödiaid. Kuid Tallinna valikusse olen kogunud parima Zipangu ja Shinsedai festivali kavadest. Tallinnas on isegi filme, mida me pole veel kummalgi festivalil näidanud. Tallinna kava pole just mahukas- sellise panuse ja võimaluste juures võiks festival kesta vähemalt nädala… Ma arvan, et tänavu me alles proovime, kui suur on huvi ja milline on tulemus. Kui vaatajad on rahul ka sellega, et näitame paari kolme aasta vanuseid filme, on võimalus head kava teha veelgi suurem, avaneb võimalus minna oma valikus tagasi ka näiteks 20 aastat. Tallinnas näidatav NN891102 on tehtud aastal 1999, aga väga hea näide sõltumatust kinost, mis on ajaproovile vastu pidanud. Kindlasti on siin veel suur potentsiaal koostada väga põnevaid kavu. Kuidas üldse Tallinna üles leidsite. Meiegi oleme olnud siin teatud isolatsioonis, mis puudutab jaapani filme – ehkki meil on PÖFF ja JAFF ja Hayao Miyazaki filmid on jooksnud ka levis, kuid see on ka kõik, ja PÖFF pole seni saanud kaugeltki peegeldada seda, mis jaapani sõltumatus kinos toimub. See teebki asja põnevaks, sest saan näidata filme, millest keegi ei oska midagi oodata. Kutse sain Helen Merilalt. Seni teadsin Eestist vaid veidi, sest 20 aastat tagasi töötasin tudengina ühes Soome talus ja üks mu kolleege oli eestlane. Ja Eestisse olen alati soovinud tulla, ning ootused on end õigustanud, sest Tallinn on minu arvates väga ilus linn, kuhu tahaks uuesti tulla. Kas Tallinn saab oma jaapani filmide festivali? Ma ei näe ühtegi põhjust, miks ta ei peaks saama. Juba selle pärast, et Zipangu Festivali korraldades on üpris lihtne küsida filmitegijatelt luba oma filmide näitamiseks ka siin. Ma leian, et seal on huvi filmide näitamise vastu uutes kohtades olemas. Pealegi pole neil endil aega ega ka energiat oma filme mere taga sedavõrd palju promoda, nagu nad seda sooviksid. <i>Olete ka kirjanik, kirjutanud kaks paksu filmiraamatut “Midnight Eye Guide to New Japanese Film”(2003) ja “Behind the Pink Curtain – The Complete History of Japanese Sex Cinema”(2009). Kas kirjutamiseks veel aega on? Tegelikult on uus raamat juba teoksil, trükis peaks see ilmuma järgmise paari kuu sees. Selle pealkiri on “Historical Dictionary of Japanese Cinema”, see on juba entsüklopeedia vormis Jaapani kino ajalugu selle algusaastatest peale, selles on eraldi peatükid sõjaaegsetest dokumentaalfilmidest, yakuza-filmide ajalugu, lavastajad. Selle eesmärk on anda väga laiapõhjaline ja samas ka üpris põhjalik sissejuhatus Jaapani kinokunsti. Praegu uurin kino tehnoloogiat 1950ndatel aastatel, kui kasutusele võeti laiekraan, Cinemascope. Mind on alati huvitanud see, mil viisil on üle võetud lääne tehnoloogia ja seda kasutatud äratuntavalt jaapanipäraste filmide tegemisel. (intervjuu tehtud Klassikaraadio saatele "Kino.kino")

Lotte ja kuukivi saladus (Janno Põldma, Heiki Ernits, 2011)

Janno Põldma, Heiki Ernits ja stsenarist Andrus Kivirähk lasevad Lottel seekord seigelda veidi detektiiviainelises loos – ühel öösel püüavad kaks kapuutsides tegelast varastada kena Saaremaa murrakut rääkivalt onu Klausilt sooja kolmnurkset kivi, mille too ühelt rännakult leidis. Selgub, et kivil on veel paarilisi, mis jäid Klausi rännukaaslaste kätte ning Lotte ja Klaus lähevad kividekomplekti otsima, neile järgnevad saladuslikud kapuutsides võõrad ja sappa haagib end ka üks armunud muusik, kes tahab kive oma armastatule kõrvarõngasteks. "Lotte ja kuukivi saladus" on tulvil vaimukaid dialooge ja episoode ning uusi tehnilisi lahendusi – joonise kõrval ka näiteks arvutianimatsiooni ja efekte. Lotte maailma on toodud ka mitu uut tegelast – onu Klausi kaks kummalist vanapoisist sõpra, seast vihmatilgateadlane, laulvad pingviinid, unekollid ja - kuujänesed.
Lotte on tegelane, kes haarab üpris laia vaatajaskonda – nii teisest eluaastast kasvõi pensionieani välja, sest midagi sellist, mis ka vanemale põlvkonnale vastumeelt oleks, me Lotte filmides ei kohta. Vastandina hollywoodilikele lastefilmidele ja animatsioonidele pole Lotte filmides vägivalda, kellelegi vastu pead ei lööda ja vaatajat säästetakse ka kaksipidi tõlgendatavatest vihjetest. See, mis Lotte filmides köidab, ongi vahetus ja mängulisus – mängitakse kõige sellega, mida täiskasvanute maailmas on harjutud loomulikuks või normaalseks pidama – alustades kasvõi Lotte maailma elanikest, kes on ju inimeste loomust ja maailmavaadet kandvad loomad. See juba loobki aluse selleks, et Lotte maailmas on võimalikud hoopis teised mängureeglid kui need, millega igapäevaelus harjunud oleme – merest võib püüda maitsvaid pannkooke, kuu peal elavad jänesed ja lõunamaale lennanud linnud lahutavad seal meelt olümpiamängudega. "Lotte ja kuukivi saladus" mängib ka süžeede ja teemadega, mis võivad olla tuttavad varasemast kultuurikihist – Kuu peale viiv oavars toob meelde muinasjutu Jackist, haiglas pasunaid puhuvad doktorid Emir Kusturica filmid ja Kuukivi tempel indiana Jonesi. Au Lotte autoritele, et nad on karakteriloomes ja stsenaariumis suutnud mööda minna Jääaegadest, Autodest, Tatsuvatest jalakestest ning säilitanud teatud põhjamaise karguse ja kainuse, mis tagab omapära ka Euroopa kontekstis. Lotte on sedavõrd ülekultuuriline, et rahvuslikku on uues Lotte filmis juba raske leida, "Leiutajateküla Lottes" (2006) oli seda ehk veidi enam. Võibolla oleks lisandunud veel üks kihistus, kui näiteks pingviinide asum oleks lahendatud meeskoori (kasvõi näiteks Eesti Rahvusmeeskoori) võtmes – oleks tagatud võimas koorilaul ja pingviinid ise oleksid saanud olla soliidselt kikilipsustatult mustas-valges... Aga see on pelk ääremärkus, lõpeks me ei peakski otsima Lotte maailmas analooge, vaid võtma seda nii nagu ta on – kultuuride ja kontekstide, päris ja unenäomaailma sulamina, mis kannab juba muinasjuttudest tuttavat sõnumit headuse ja sõpruse kõikevõitvast jõust. Lotte filmi pikkus on üks tund ja 16 minutit, mis on kõige väiksematele vaatajatele liiga pikk. Siit küsimus filmitegijaile – kas oleks võimalik, et Lottest tehtaks väikestele Lotte-sõpradele ka lühemaid versioone – praegu jäid mitmed tegevusliinid pisikestele segaseks ja peatumatu pildivoo juures on vanematel raske ka mingeid seletusi juurde lisada. Muidugi, iseasi on see, kas alla nelja-aasta vanusega tasub kinno tulla, kuid üsnagi ilmselt on visuaalse kultuuri tarbijaskond noorenemas, ehk siis nõudlus oleks ju olemas ja sellega võiksid arvestada ka loojad uute formaatide välja töötamisel. Muidugi, filmi pikkuse mured kaovad DVD-ga, mida Lotte tegijate kinnitusel on oodata aasta lõpuks. Lotte on aga omandamas omamoodi James Bondi staatust, kelle iga uut seiklust põnevusega oodata.