TALLINNA KILUD (Jaak Kilmi, Kiur Aarma, 2011)

Aarma/Kilmi "Tallinna kilud" on film, mida on põhjust ka uuesti vaadata, sest selle mängu ilu on nautimist väärt. Pildiliselt lahenduselt on töö lähedane tandemi eelmisele filmile “Disko ja tuumasõda”, mis siiani edukalt maailma festivalidel jooksmas. Liikumatud, postkaardilikud kaadrid annavad edasi lavastatud mälupilte või siis reaalse portree kujutatavast isikust. Selline muhe ja lihtsustatud lähenemine aitab vaatajal pääseda paremini ligi jutustatud lugudele ja see sobib väga hästi niiöelda isiklike ajalugude edasiandmiseks. Isiklikud ajalood tähistabki siinkohal neid lugusid, millest igaühe elu üldiste ajaloosündmuste ja poliitiliste tõmbetuulte taustal vormub. Seeläbi eristuvad Aarma/Kilmi dokumentaalid niiöelda tõsistest dokumentaalidest, mis ajaloost rääkides ekspluateerivad peamiselt arhiivikaadreid või üleelusuuruseid kõnelevaid päid ("archive-ploited"). Selliseid on väga palju ja muidugi täidavad nad oma ülesannet, kuid Tallinna kilud on mõnes mõttes maamärk Eesti dokumentaalmaastikul, mis ei kohku tagasi tõsielufilmide mängulisuse piiri laiendamast. Võrreldes "Disko ja tuumasõjaga", mis rääkis läbi Raudse Eesriide pilude sissemurdnud Soome televisioonist, on inimliku ajaloo meetodit "Tallinna kiludes" laiendatud – lugusid ja persoone on rohkem. Kõike raamib Raekroonikas üles tähendatud lugu mõisahärrast Johann Von Üxküllist ja tema sulasest Mattisest aastast 1535, kui Mattis linna paremat teenistust otsima põgeneb ja Von ta seepeale tapab. "Tallinna kilude" vormiliseks raamiks on fotokunstnik Peeter Lauritsa fotosari, milles Üxkülli ja Mattise traagiline lugu uuesti lavastatakse. Fotosarja osatäitjate lood loovadki tähendusliku seose mineviku ja tänapäeva Tallinnaga ning laiemas plaanis maa ja linna, ülema ja alama vastuoluga. "Tallinna kilud" ei püüagi olla väga abstraktne, filosoofiline ega üldsegi mitte poliitiline. Nagu nimestki võib aimata, soovivad autorid näha ajalugu ja inimest selles läbi lustakate aga kõnekate kujundite ning pisiasjade. Nii räägib Mattiase osatäitja kubemeni ulatuvatest kalamehekummikutest, mis tal poisikesepõlves võimaldasid Tallinna lahes esimesena saada jaole merre puistatud pornokaartidele. Kaurismäkilikult mõjuv ja matiundilikult hinge minev on eluaegse ja elukutselise uksehoidja lugu, kes tõdeb, et laia maailma nägemiseks pole vajagi seda läbi reisida, kui vaadata 28 aastat üht tänavalõiku, tuleb see maailm sulle oma kirevuses ise kätte. Silmatorkavalt müstiliseks ja ülitugevaks kujundiks jääb fotosarjas inglit kujutava tüdruku lugu iidsest lapsehauast leitud silmast, see jääbki ülejäänuga võrreldes seletamatult suureks troobiks. Muidugi õigustab selle kasutamine inglirolli, kui kõikenägevat taevast saadikut Mattise draamat kujutavas fotosarjas aga mõjub oma kujundlikkuses siiski mõneti ebareaalselt. Isegi Peipsi tüdrukuid kummitavad esivanemad näivad usutavamad, kui üleelusuurune klaassilm keskaegses hauas. See aga ei vähenda positiivset kogumuljet. "Tallinna Kilud" on ühtaegu lõbus ja mõtlemapanev, kergesti vastuvõetav tõsielufilm, mis pakub leidlike tähenduslike kihtide kaudu meeldivaid üldistusvõimalusi.