Jasper Sharp Aasia Sõltumatute Filmide Festivalil Tallinnas

Tallinnas esmakordselt toimunud Aasia sõltumatute filmide festival oli maitsev üllatus. Kinomajas toimunud festivali kava pani kokku filmiarmastaja, ajakirjanik ja kriitik Jasper Sharp, kes 1990ndate aastate alguses pani aluse filmiportaalile Midnighteye. See netilehekülg on ammendamatu varasalv neile, kes tunnevad huvi jaapani kino uuenduslikuma ja kompromissituma poole vastu. Meie esinduslikule PÖFFile pole sellised filmid jõudnud ja nende nägemiseks on seni tulnud sõita kas Suurbritanniasse, kus Jasper Sharp oma mõttekaaslastega on pannud aluse Jaapani kinole pühendatud erifestivalile või kasvõi üle lahe Helsingisse, kus festival Rakkautta ja Anarkiaa on jaapani uues kinokunstis toimuvat alati tähelepanu all hoidnud. Tallinna festivali kavas oli filme erootikast eksperimentaalse animatsiooni ja digikaameraga üles võetud horrorini. Jaapani sõltumatud stuudiod on juba 60ndatest teinud seda, mida suured stuudiod ei söanda – katsetanud filmikeele ja teemadega, millest peavoolukinos tundub ebamugav rääkida. Oma õitsengu saavutasid sõltumatud stuudiod ja filmitegijad Jaapanis 1990ndatel aastatel, kui suurte aga majanduslikult mitte väga edukate stuudiote varjus kerkis esile uus põlvkond, kelle taustaks olid 8millimeetrise filmiga kaameratega või videokaameratega tehtud eksperimentaalfilmid, erootikatööstus või lihtsalt armastus filmide vastu ning filmikriitika. Tänaseks on need tegijad saavutanud rahvusvahelise maine ja on oodatud külalised ka peavoolu filmifestivalidel. Need on nimed nagu Hideo Nakata, Takashi Miike, Kiyoshi Kurosawa või kasvõi Takeshi Kitano. Tallinna valikus olid seni veel tundmatumad nimed nagu Yoshihiro Ito, Koji Shiraishi, Go Shibata või eksperimentaalsema animatsiooni poolelt – Hirsohi Harada ja animatsioonistuudio Calf programm. Tuleb loota, et tänavune festival saab ka oma järje, sest sellist ülevaadet värskest jaapani filmist on me kinomaastikul väga väga vaja. Seda Tallinna festivali kuraator Jasper Sharp järgnevalt lubabki: mis toimub praegu Jaapani filmis? Viimase kümne aasta jooksul on toimunud üpris palju muudatusi, sest dekaadi alguses vaatas enamus Jaapani elanikke pigem Hollywoodi toodangut. Nüüd eelistatakse aga kodumaiseid. Siin on aga väike probleem, sest nad ei vaata huvitavaid filme, nad vaatavad suureeelarvelisi, televisiooniga seotud linatöid, neid filme, mis mujal jällegi pole just väga menukad. Samas on Jaapanis uus põlvkond filmitegijaid, kes tahavad ajada oma asja ja ei soovi oma loomingu üle kontrolli. Nad teevad filme oma raha eest, teavad, kellele teevad, ja siin ongi peidus võti Jaapani filmi tulevikku. kas väljaspool Jaapanit on neil lihtne kajastust leida? Oleme näinud väga palju tehnoloogilisi muudatusi viimase aastakümne jooksul, seega piirangud filmi tegemisel peaks olema ületatud – võtad lihstalt oma cam-corderi, lihtsamaks on läinud ka levitamine ja näitamine. Näiteks filmid, mida olen näidanud Londoni festivalil, on olnud lihtsalt failiformaadis ja lõppenud teinekord mu arvuti desktopi-pildiga kinoekraanil. Kui seda võrrelda viie aasta taguse ajaga, kui pidi maksma ligi pool tuhat dollarit raske 35-e mm filmilindi kohaletoimetamise eest Jaapanist, siis olukord on hoopis teine. Me saame praegu teha asju hoopis odavamalt. Minu arvates on alati uue tehnoloogia juures huvitav see, kuidas muutub meediaformaadi tõttu filmi stiil või sisu. Ses suhtes võib oodata põnevaid arenguid. Kümme aastat tagasi, kui kasutusele tuli video, ei teadnud keegi isegi seda, kuidas seda õieti valgustada, nüüdseks on aga välja kujunemas juba isikupärane esteetika, mis kasutab ära video- või digikaamera kergust ja võimaldab rääkida intiimsemaid lugusid. Kas tselluloid on minevik? Sõltumatud seda kasutada ei saa, kuna see on liiga kallis. Teine asi on sõltumatute kompaniidega, kes siiski kasutavad 35 mm linti, kuid praeguseks eelistavad kõik pigem digitaaltehnikat. Muidugi kasutavad tselluloidlinti suured kompaniid. Digitaalpilt on üha enam lähenemas tselluloidfilmile, aga keskmisele vaatajale see eriti korda ei lähe. >Põhiline on siiski idee. See on minu arvates huvitav, et tehakse väga palju filme, tänu digitaaltehnikale on nende valmistamisprotsess tunduvalt kiirenenud ja muidugi annavad uued linatööd aimu sellest, millised on sotsiaalsed arengusuunad jaapani kinos või poliitiline areng ühiskonnas tervikuna. Väga põnev on jälgida, kuidas peegelduvad filmides tänavused teravad sündmused – Fukushima katastroof ja tsunami laastamistöö, kas filmitegijad räägivad oma töödes sellest draamast või poliitilisest olukorrast või otsustavad neid teemasid täielikult vältida, sel juhul torkaks silma nende puudumine. Näiteks kümme aastat tagasi peegeldasid mitmed filmid religioosse äärmusrühmituse gaasirünnakut Tokyos, Iraagi sõda tõi kaasa sõjavastaste filmide laine. Alati on huvitav selles suhtes vaadata dokumentaalfilme, kuidas jaapanlased ise oma ühiskonda ja kultuuri näevad. see on väga traditsioonides kinni olev ühiskond, Jaapan on arenenud teatud isolatsioonis ja ta on seda püüdnud ka säilitada, kuid kogu oma suletuse juures peegeldavad Jaapani ühiskonna arengusuunad ka moodsa lääne ühiskonna arengut, kas teile ei tundu? Olen alati arvanud, eriti pärast kolme aastat Jaapanis, et Jaapanil on üllatavalt palju ühist Suurbritanniaga, võib olla sellepärast, et mõlemad on saareriigid, kuid ilmselgelt on Jaapan veelgi enam isoleeritud juba oma keele tõttu ja selle tõttu, et enamik Jaapani elanikkonnast räägib siiski jaapani keelt, pealegi pole neil suurt immigrantide kogukonda. Kuid alati tuleb Jaapani juures arvestada sellega, et neil on oma enesekuvand, mida nad tahavad kaitsta. See on see, mis jääb pealispinna taha. Nii pole ka peavoolufilmid ja televisioon ning muu meelelahutustööstus poliitilised ega tõsised – see on see niiöelda turvaline peavoolukino. Kõik see, mis huvi pakub, toimub nii öelda põranda all. Ja seda ma soovingi oma kureeritud programmiga välja tuua - need, kellelt on oodata kõige põnevamaid töid, on väga väikese eelarvega, kuid väga omanäolise lähenemisega filmitegijad. <i>kuidas avastasite enda jaoks Jaapani filmi? Jõudsin selleni väga pikkamööda. Mind on alati huvitanud kõik maailma kino aspektid ükskõik mis riigist. 15-20 aastat tagasi oli Inglismaal selline seis, et kui sulle Hollywoodi toodang ei meeldi, tuleb rahulduda prantsuse kinoga. Nüüd on prantsuse kinokunst oma kvaliteedis minu arvates alla käinud ja teisalt on valik, mida vaadata, suurenenud. Näiteks põnev on Lõuna-Korea kino kiire populaarsus. 1990ndatel osteti briti turule Jaapani filmidest 3-4 aastas. ja mul õnnestus ära vaadata nad kõik. Ma ei suutnud neid päris mõista, aga nad äratasid huvi ja ma tahtsin selle kultuuri kohta rohkem teada saada. Kolisin Jaapanisse ja hakkasin filme vaatama, õppides seda riiki tundma just kino kaudu. Siis alustasime ka Midnight Eye veebilehega . Toona oli üpris lihtne leida ka kontakte ja saada intervjuusid. Kuuldus Midnight Eye’st levis ka Jaapanis väga ruttu, seega olid nad sellega juba kursis, enne kui intervjuusooviga sain pöördudagi. Muidugi nüüd on veel lihtsam, sest praegu tuntakse mind Jaapani filmiringkondades väga hästi ning saan juba tuttavate režissööride kaudu pakkumisi, tutvumaks uute sõltumatute filmitegijate ja nende töödega. kas ka rahvusvahelised filmifestivalid on tänu Midnight Eye'le oma programme rikastanud? Jah, paljud festivalid otsivad meie kaudu häid vihjeid Jaapani uue kino kohta. Hiljuti on aga veebitegevus soiku jäänud, kuna olen rohkem tegelenud filmide kureerimisega. Londonis toimuval, mu enda poolt rajatud Zipangu Festivalil , mille programmi näitasime ka Tallinnas, olengi püüdnud näidata sellised filme, mida ükski teine festival ei näita. Tavaliselt soovitakse vaadata näiteks nn kultusfilme, publikul on oma ettekujutus Jaapanist, millele nad soovivad kinnitust, nad tahavad vaadata samurai- või yakuza-filme, horrorit, või siis ehk ka animatsiooni, nad tahavad täita oma ootusi. Mina aga tahan näidata neid filme, mida keegi tavaliselt ei valiks. Ja sellised filmitegijad, keda ma kureerin, nad ei saa minna näiteks Cannes’I, et seal filmileviga tegelda, seetõttu tulebki nad ise üles leida. Selleks tuleb käia igasugu sõltumatutel filmifestivalidel Jaapanis ja saada sealt soovitusi. Tallinna programm oli koostatud siis Londoni festivali baasil? . Jah, töötan ka koostöös Raindance Festivaliga Londonis. See koostöö on kestnud juba viis aastat ja Raindance’ist on saanud üpris suur rahvusvaheline filmifestival . Sealt olen saanud ka oma kogemuse. Ühel hetkel leidsingi, et olen võimeline koostama ka oma jaapani filmide sektsiooni ja juurde tuli ka üks mu Kanada sõber Chris MaGee, kes soovis Torontos teha oma festivali, lubasin teda aidata. Ja nii me asutasime kolm aastat tagasi Shinsedai festivali . Muidugi meie festivalidel on vahe, mis tuleneb juba me endi maitsest, sest näiteks eelistan ma tumedamat huumorit ja veidi kummalisemaid lähenemisi, kuid kanadalased on ilmselt veidi konservatiivsemad ning eelistavad rohkem peresõbralikumaid filme ja komöödiaid. Kuid Tallinna valikusse olen kogunud parima Zipangu ja Shinsedai festivali kavadest. Tallinnas on isegi filme, mida me pole veel kummalgi festivalil näidanud. Tallinna kava pole just mahukas- sellise panuse ja võimaluste juures võiks festival kesta vähemalt nädala… Ma arvan, et tänavu me alles proovime, kui suur on huvi ja milline on tulemus. Kui vaatajad on rahul ka sellega, et näitame paari kolme aasta vanuseid filme, on võimalus head kava teha veelgi suurem, avaneb võimalus minna oma valikus tagasi ka näiteks 20 aastat. Tallinnas näidatav NN891102 on tehtud aastal 1999, aga väga hea näide sõltumatust kinost, mis on ajaproovile vastu pidanud. Kindlasti on siin veel suur potentsiaal koostada väga põnevaid kavu. Kuidas üldse Tallinna üles leidsite. Meiegi oleme olnud siin teatud isolatsioonis, mis puudutab jaapani filme – ehkki meil on PÖFF ja JAFF ja Hayao Miyazaki filmid on jooksnud ka levis, kuid see on ka kõik, ja PÖFF pole seni saanud kaugeltki peegeldada seda, mis jaapani sõltumatus kinos toimub. See teebki asja põnevaks, sest saan näidata filme, millest keegi ei oska midagi oodata. Kutse sain Helen Merilalt. Seni teadsin Eestist vaid veidi, sest 20 aastat tagasi töötasin tudengina ühes Soome talus ja üks mu kolleege oli eestlane. Ja Eestisse olen alati soovinud tulla, ning ootused on end õigustanud, sest Tallinn on minu arvates väga ilus linn, kuhu tahaks uuesti tulla. Kas Tallinn saab oma jaapani filmide festivali? Ma ei näe ühtegi põhjust, miks ta ei peaks saama. Juba selle pärast, et Zipangu Festivali korraldades on üpris lihtne küsida filmitegijatelt luba oma filmide näitamiseks ka siin. Ma leian, et seal on huvi filmide näitamise vastu uutes kohtades olemas. Pealegi pole neil endil aega ega ka energiat oma filme mere taga sedavõrd palju promoda, nagu nad seda sooviksid. <i>Olete ka kirjanik, kirjutanud kaks paksu filmiraamatut “Midnight Eye Guide to New Japanese Film”(2003) ja “Behind the Pink Curtain – The Complete History of Japanese Sex Cinema”(2009). Kas kirjutamiseks veel aega on? Tegelikult on uus raamat juba teoksil, trükis peaks see ilmuma järgmise paari kuu sees. Selle pealkiri on “Historical Dictionary of Japanese Cinema”, see on juba entsüklopeedia vormis Jaapani kino ajalugu selle algusaastatest peale, selles on eraldi peatükid sõjaaegsetest dokumentaalfilmidest, yakuza-filmide ajalugu, lavastajad. Selle eesmärk on anda väga laiapõhjaline ja samas ka üpris põhjalik sissejuhatus Jaapani kinokunsti. Praegu uurin kino tehnoloogiat 1950ndatel aastatel, kui kasutusele võeti laiekraan, Cinemascope. Mind on alati huvitanud see, mil viisil on üle võetud lääne tehnoloogia ja seda kasutatud äratuntavalt jaapanipäraste filmide tegemisel. (intervjuu tehtud Klassikaraadio saatele "Kino.kino")