Wednesday, November 23, 2011

POLISS (Maiwenn, 2011)


Maiwenn le Besco "Poliss" on tänapäevane ja mõjuv draama Pariisi politsei lastekaitseüksuse igapäevatööst. Ilmselgelt on see töö vastik aga ülimalt oluline, et kätte saada kõik need väärastunud täiskasvanud, kes lapsi oma huvides ära kasutavad. Olgu need siis lapsepilastajad või mustlased, kes lapsi kerjamisega raha korjama ajavad. Probleemid, millega film tegeleb on äärmiselt aktuaalsed ja režissöör kasutab siin kõiki moodsa kino väljendusvahendeid, et seda häirivat reaalsust edasi anda. Vaataja viiakse ülekuulamistele, kus uurijad nende vastas istuva vaimse vääraka ülbuse tõttu kontrolli kaotavad, koos erariietes politseiga saab osa reididest ja jälitamisoperatsioonidest. See pole aga põnevusfilm, ehkki vaatajale suurt hingetõmbeaega ei anta. See, mis meile ekraanilt vastu vaatab, on argipäev sellises vormis, nagu vaid vähesed seda kogevad, samas on siin väga tuttavaid elemente kõigile, kel on tulnud näiteks töötada väikeses ja ühtehoidvas töökollektiivis. Selles tekivad pinged ja tunded, ning tuleb otsustada, kuidas neid reguleerida. XXI sajandi alguse kultuurikatel Pariis lisab siia omaette nüansse – kultuuridevahelised konfliktid võivad kanduda ka töösse. Maiwenn annab seda kõike edasi kõrvaltvaataja pilguga, kehastudes filmis politseigruppi praktikale tulevaks fotograafiks. "Poliss" on väga inimlik film, sest teema taustaks on ühiskondlik kriis, mis kandub üle perekondade ja üksikisikute tasemele. "Poliss" vaatleb, kuidas säilitada inimlikkust ka sedavõrd raskete väljakutsete juures nagu seda on lastekaitse. Maiwenn on haaranud kõiki probleeme nagu korraga, raske on vahet teha, kus algab üks, kus teine. Stsenaarium on sedavõrd tihe, et see annaks ainet pikaks telesarjaks. Toimuva elulisuses on kahelda raske.

TÄITSA LÕPP (filmitalgud, 2011)


Ajalugu on see, mille sees elame, kuid millest ülevaate saamiseks vajame paradoksina teatud ajalist distantsi. Ainulaadse ja ilmselt kordumatu projektina on kodumaistel filmientusiastidel Kinobussi eestvedamisel valmis saanud Eesti filmiajaloo esimene rahvafilm keset küla kõrguva pealkirjaga "Täitsa lõpp". Žanrilt võib seda nimetada romantiliseks, ulmeliste või õigemini apokalüptiliste elementidega seiklusfilmiks. Filmi valmimise juures lõid kaasa 1500 inimest, neist enamik asjaarmastajad, kes proffide toel esimest korda ühe filmi valmimise protsessiga kokku puutusid.
Sellisena tulekski aastaga valminud linatööd vaadata ja sellena ta ka me pea sajaaastaseks saava kodumaise filmitööstuse ajalukku ilmselt jääb – ühe teatud tähisena eesti filmis, mis näitab, et hea pealehakkamise ja energia korral pole vaja suuri rahasummasid ega tuntud ekraaninägusid. Talente ja kauneid võttepaiku Eestimaal jagub ning nagu näha filmist, on ka Eesti enda inimestes piisavalt potentsiaali omapärasteks lugudeks ja karakteriteks.
Filmitalgute tulemus ei saagi olla muud kui kompromiss, seda on tõdenud ka eestvedajad juba algusest peale. Kompromissina valmis ekraaniloo aluseks olev stsenaarium, milles võib ära tunda viiteid nii välismaistele kui ka kodumaistele niiöelda B-filmi legendidele nagu "Tulnukas ehk Valdise päästmine", või isegi "Jan Uuspõld läheb Tartusse". Aga mitte ainult B-filmid – välja võib sealt lugeda ka otsese viite sellisele kassatükile nagu "Tähesõjad". "Täitsa Lõpp" žanriks on korraldajad samuti nimetanud üle-ekspluateeritud road-movie, ehk teelolekufilmi. Tegevus viib vaataja Tallinnast Tartusse, lõunast lääne ja lõpuks maaliliselt kaunitele tuhamägedele. Kompromiss oli ka rahvahääletus, mille põhjal valiti filmi osatäitjad, nende osa filmi üldmulje kujundamisel ei saa samuti alahinnata. Dialoogide või näitlejate teatud kohmakust pole mõtet siinjuures filmile ette heita, esile tasub hoopis tuua see, et vaimukusest puudu ei tule ja leidlikke ning isegi ootamatuid lahendusi tuleb ette rohkem, kui seda eelarvamustega vaataja võib oodata. Üldiselt meeleolult on film optimistlik, lõbus ja suvine ning kui arvestades seda, et juba oma geograafiliselt haardelt võib film meeldida suhteliselt laiale vaatajatehulgale, siis kindlasti täitis film oma eesmärgi levitada filmitegemise alast kirjaoskust. Vaadates aga sedasama kogu Eestit katvat võrgustikku, kus filmivõtted toimusid, jäi kummitama tahtmine näha rohkem mingile paikkonnale iseloomulikku – Tartu oli markeeritud silla ja Ida-Virumaa Kiviõli tuhamägedega, kuid ülejäänud Eesti jäi suures osas animeeritud maakaardi ja muusika saatel mööda joonistatud teed kihutavate papist kujude taha. Võib olla olekski reaalsed teeloldud kaadrid lisanud toimuvale just selle äratundmise ja kohanemise mõõtme, mida praegu veidi vajaka jäi. Teelolemise efekti andis hästi edasi ka filmi alguses korraks kasutatud niiöelda klassikaline võte, kus liikumist imiteeriva sõiduriista taustal kuvatakse liikuv maastik.
See on aga kokkuvõttes tühiasi, mis lõppmuljet suures plaanis ei varjuta. Rahvatalgute korras valminud "Täitsa lõpp" näitab, et tahtmine filmi teha ja filmis kaasa lüüa on olemas. kui arvestada digitehnika kättesaadavust ja suhtelist odavust, siis võiks mängida mõttega, et "Täitsa lõpp" annab innustust luua samasuguseid või paremaidki lugusid. Julgen arvata, et see mõjuks kodumaisel filmimaastikul värskendavalt ja rikastavalt.  

(Delta filmikomm)

UUS MAAILM (Jaan Tootsen, 2011)


Jaan Tootseni “Uus maailm” on filmi talletatud lugu ühest algatusest, ideest ja inimestest selle taga. Taustal võimu ja vaimu igavene vastasseis – ühelt poolt autostuv, konservatiivne väikekodanlikkus ning teisalt omaalgatus, nooruslik energia, sooviga muuta maailma inimväärsemaks ja kodusemaks paigaks. Filmis on omavahel põimunud kaks poolt – sotsiaalne ja inimlik. Tootseni kaamera on pääsenud uue maailma Seltsi eestvedajatele üllatavalt aga mitte piinlikult lähedale, viie aasta jooksul üles võetud lugu kirjutab end ise, me näeme, kuivõrd oluline on selliste algatuste puhul koostöö, üksmeel ja teisalt ka see, kui tähtis on tunda süsteemi, et seda seestpoolt lammutada. Vabadusidee elluviimise takistuseks saabki bürokraatlikult reglementeeritud ühiskonna keerukus. Kaudselt küsib film, kas sellise idee realiseerumine on võimalik või on see hoopis lapsik ideaal, tegelikkusest kaugel asuv utoopia? Film küsib, kas heal algatusel, vabatahtlikkusel, vastastikkusel abil ja üksteisemõistmisel põhinev kogukond on võimalik? Tootseni "Uus maailm" näitab, et on – algus selleks on tehtud.

Filmi lõpp on ootamatu, ta mõjub isegi lõpetamatuna, kuna õhku jääb palju küsimusi. Kuid asi ongi selles, et protsess pole veel lõppenud. Seltsimaja suleti tänavu, suve lõpus, põhjuseks needsamad rahaprobleemid, mida filmiski näha, Uue Maailma Selts tegutseb aga edasi ja on andnud eeskuju tosinale samalaadsele algatusele Eesti linnades.

Jaan Tootseni "Uus maailm" on film ühest ajahetkest ja ühest ruumipunktist selles; see on film ühiskonnast, mis pole veel harjunud sedavõrd vaba mõtlemisega ja mis astub esimesi samme kodanikuühiskonna suunal. See on ka film kodanikujulgusest, mis ulatub kõrgemale populismist ja vaid teatud kildkondlikke huve teenivaist otsustest.

Filmis on ka omad puudused, kuid need ei vähenda filmi mõjujõudu. Ilmselge, et sellise mahuga materjaliga nagu Uue maailma Seltsi tegevuse jäädvustamine viie aasta jooksul, on väga raske töötada, kuid Jaan Tootsen on sellega imehästi toime tulnud ja “Uus maailm” on kindlasti üks aasta paremaid kodumaiseid tõsielufilme.
Just tihti ei saa dokumentaalfilmide puhul tõdeda, et film läheb kuidagi korda. Jaan Tootseni film läheb korda. Siin on emotsiooni, kohastumis- ja äratundmisvõimalust, ning oluline on ka see, et siin on jõudu, mis aitabki asju liikuma panna ja ajutistest mõõnadest üle saada.  

(Delta Filmikomm 13.okt)