Friday, June 17, 2011

Noriko's Dinner table (Noriko No Shokutaku. Shion Sono, 2005)



Avangardpoeedi ja filmilooja Shion Sono “Noriko’s Dinner Table” (2005) on mõeldud teise osana ühiskonnakriitilisest triloogiast, mille esimene film oli “Suicide Club” (2001) ja kolmas osa pole veel valminud. Samas ei tuleks filmile läheneda mitte ainult kui seletavale järjele Sonole kuulsust toonud vägivaldsele Enesetapuklubile, Noriko lugu töötab väga hästi ka iseseisvalt ja seda mitte niivõrd sissejuhatusena Enesetapuklubile, vaid pigem teejuhina režissööri ning stsenaristi Sion Sono loomingu juurde. Eesti kinopublik tunneb Sonot seni vaid kahjuks ühe filmi kaudu - see oli mullu PÖFFil linastunud “Cold Fish” (2010), ilustamata lugu otsustamatusest ja alandlikkusest, mis viib üha grotesksemaid pöördeid võtvasse vägivallakeerisesse.
“Noriko’s Dinner Table” räägib ühest tavalisest jaapani perekonnast, kus on isa, ema ja kaks tütart. Isa on matnud end töösse, tehes nupukesi kohalikku ajalehte, näiteks sellest, kuidas loomad talumeeste saaki on hävitanud või uue haruraamatukogu avamisest; tütred on aga juba jõudmas teismeliseast välja, sooviga teha nüüd juba ise valikuid oma elu üle. Väikelinn näib end ammenduvat ja õdedest vanim – Noriko avastab uue sootsiumi internetifoorumis. Noriko põgeneb kodunt, läheb Tokyosse ja kohtub foorumi perenaise Kumikoga. Ja mäng algabki kahe ja poole tunnise filmi 60ndal minutil, mil Noriko liitub Kumiko ettevõtmisega, mis tegeleb perede rendiga, ehk siis tänapäevastele nõudmistele kohandatud geisha-teenustega. Siin kooruvadki lahti filmi põhiteemad, mis pole seotud mitte ainult jaapani ühiskonnas ja mentaliteedis oluliste arengutega – laste ja vanemate võõrandumine, mis on seotud vanemate (eelkõige isa) jäägitu pühendumisega mitte kodule vaid tööle (Jaapanis näeb seda ette seal juurdunud töökoodeks, mida oleks tervistav võrrelda meie kultuuriruumis tooniandva protestantliku tööeetikaga); omapäi üleskasvanud teismeliste isoleeritus, sellest tulenev kalkus; vägivald kui pääsetee ja enese väljaelamise võimalus; enesetapp kui oma süü lunastamine, läbikukkumise tunnistamine, enese lõplik nullimine. Riivamisi puudutab Shion Sono Noriko loo kaudu ka selliseid tänapäeva Jaapanis teravaid teemasid nagu teismeliste tüdrukute seksuaalne ärakasutamine ja aja muutustele jalgu jäänud koolisüsteem. Tüdrukute põgenemine kodust on otsene väljakutse isale – tegele meiega!; neidude kollektiivne enesetapp väljakutse ühiskonnale – tegelege meiega! Ehk siis nende probleemidega, mida selline tegu väljendab. Noriko lugu võib võtta kui omamoodi apokalüptilist hoiatusfantaasiat, teisalt kõnetab film vaatajat me intiimseimate vajaduste pinnalt, mis pole muud kui kindlustunne, mida vaid kodu suudab pakkuda.
Noriko lugu on huvitav vaadata ka ülesehituselt – küllaltki pikk film jaguneb nelja peatükki, mis osaliselt katavad ja seletavad eelnevat eri vaatepunktist. Erandiks on vaid viimane, filmi süžees otsustav peatükk, kus vaatepunkte ja sisemonolooge on mitu.
Filmi pikkus – 159 minutit häirivalt ei mõju, pinget hoiavad üleval nutikalt kokku pandud stsenaarium ja väga head näitlejatööd Tsugumilt Kumikona ja Ken Mitsuishilt tüdrukute isana.
(EE, Artis "Ainult friikidele")

Submarine (Richard Ayoade, 2010)


Vähe on neid filme, mis juba esimestest sekunditest vajutavad lõõgastunult kinotooli ja võtavad maha teatud kriitilise kaitsekilbi, mis hoiab meeli halbade filmide sissetungi eest. Tavaliselt püsib kaitse peal vähemalt 20 minutit, mille jooksul saab ka selgeks, mis filmi juures meeldib, mis mitte. Või siis, kas film meeldib või mitte. Richard Ayoade esimene täispikk film Submariin on just üks neist linatöist, mis võlub avakaadritest alates.
Tegija taustast sedavõrd, et seni vaid lühifilme ja ühe Arctic Monkeyse kontsertdokumentaali teinud Ayoade on peamiselt tuntud näitlejana telesarjades, muuhulgas on ta kaasa teinud ka sellistes menukates telekomöödiates nagu The Mighty Boosh või It-osakond.
Ta debüüt kinolinal Submariin on lugu teismelisest Walesi koolipoisist Oliver Tate'ist, kel tuleb hakkama saada elu esimeste täiskasvanute maailma valikutega - esimene armastus ja vanemate suhtekriis. Lugu, mida film räägib on lihtne, võibolla isegi banaalne, kuid see, kuidas see on tehtud, on nauditav. Ayoade on toimuvat vürtsitanud meeldejäävate pildiliste lahenduste ja detailidega nii lavastuses, kaameratöös kui ka montaažis. Joe Dunthorne'i romaani põhjal kirjutatud stsenaarium on vaimukas ja hõlpsasti jälgitav. Oliver Tate'i maailmale lähenemise võtteks on sisemonoloog, mis võimaldab pikkida reaalsusse Oliveri fantaasiaid, mida temataolisel tagasihoidlikul, kuid uudishimulikul poisil jagub. Muidugi torkavad filmi vaadates kohe pähe võrdlused selliste linatöödega nagu Amélie (Jean-Pierre Jeunet, 2001), Uneteadus (la Sciénce de reves. Michel Gondry, 2006) või Elu edetabelid (High Fidelity. Stephen Frears, 2000). Olulisem kui võrdlused on siiski see, mida film ise endast kujutab, ehkki võrdlused on teinekord võibolla parim viis kujutada ette seni tundmatut linateost. Kui filmi valmimisaega ei teaks, ei oskakski seda ehk hõlpsalt kuhugi paigutada – Submariin kasutab 60ndate aastate uue laine filmide võttestikku, selles on 80ndate, 90ndate muusikavideolikke lahendusi ja õhkkond, mida leiame näiteks 70ndate aastate romantilistes filmides. Palju üldistusi, kuid Ayoade on tabanud selle lihtsakoelise ekraanilooga midagi meeldivalt ajatut. Näiteks võib iga vaataja endalt küsida- kui paljud filmid on tema arvates suutnud edasi anda esimese suudluse kohmetut võlu.
Submariin on kasvamiselugu. Tema ellu juhutvate vastanduste ja konfliktide kaudu tuleb Craig Robertsi kehastatud kangelasel teha valikuid – kuidas ise oma eluga edasi minna; keda võtta eeskujuks - kas kauni pilusilmse naisega naabrusse kolinud vaimse energia guru või oma teadlasest isa, kes saab televisioonist kinga, kuna ei oska rääkides oma käsi kuhugi panna. Liiatigi selgub, et guru Graham, keda mängib muideks Paddy Considine, on Oliveri ema endine armuke. Üks kandvaid vastandusi on ka Oliveri ema, naine, kes ei taha tunnistada oma vananemist ja Oliveri armastus – ohtlikult veetlev püromaan Jordana, Yasmin Page'i kehastuses, kes mängib selle silmatorkamatu iluga tegelaskuju vägagi seksikaks. Ühes filmi sõlmpunktidest tulebki Oliveril valida, keda päästa - kas oma õrna ja kujunevat suhet kättesaamatu tüdrukuga või perekonda, mis peaks tagama kindluse igasugusteks edasisteks elu väljakutseteks.

Submariin on vaimukas, kerge ja ilus romantiline tragikomöödia, mis sobib pea et ideaalselt kuuma suveõhtusse. Ja ilmselt on see ka üks neist filmidest, mida teinekord uuesti vaadata.

(Delta)

Thursday, June 16, 2011

Hanna (Joe Wright, 2011)



Kui uudistekanal Euronews näitas mitu mitu kuud tagasi Joe Wrighti filmi Hanna tutvustust, olin meeldivalt üllatunud, sest Euronews pöörab siiski peamiselt tähelepanu festivalipotentsiaaliga filmidele ehk siis neile, mis kassaedu ei vaja ja võivad olla pretensioonikamad ehk tõsisemad kui niinimetatud reafilmid. Ja lugu on ju intrigeeriv – Põhja-soomes metsade keskel üles kasvanud teismeline tüdruk, kes on treenitud tapamasinaks, et kätte maksta ühele USA salateenistuse agendile ta ema tapmine. Taustaks geeni- ja inimkatsed, et välja aretada ideaalse sõdalase tõug. Kohtuma peaks niisiis märul ja ulme – oodata võiks häid võitlusstseene, ekraaniadrenaliini ja mõtlemiskeskust kaasahaaravat väljakutset. Eeldused on head aga kõik see, mida ootad, jääb olemata. Kui tõtt öelda, siis pole kaua aega nii halba filmi näinud ja filmi lõpuni istusin kinosaalis vaid selle pärast, et sellest teile rääkida. Hanna kärises kõikidest kohtadest korraga – ta on tulvil ülekasutatud kliššeesid nii sisulises kui ka vormilises plaanis, süžees on palju ebaloogilisusi, lõpetamatust ja lihtsalt vaataja alahindamist, ning see vihastab kõige enam. Heaks märuliks ei piisa sellest, et panna peaossa kaunis noor daam, kurja agenti kehastama Cate Blanchett ja tellida heliriba Chemical Brothersilt. Märul kui žanr ja kättemaksufilm eriti, annavad võimaluse katta suur osa tegevusest põnevate tagaajamiste, põgenemiste, löömingute ja tulistamistega, aga see kõik tuleb hoolikalt läbi mõelda, sest žanri vaataja ootused on põhjendatult kõrged. Filmi arengute ja lavastuse pealiskaudsus oli kohati nii halb, et see polnud enam isegi naljakas, lihtsalt igav. Üldisel taustal mõjus juba loomulikuna see, et puudujäägid võitluskoreograafias püüti katta kiire montaaži ja keerutava kaamera abil. Ainukese usutava tegelaskujuna mõjuski Cate Blanchett Lumivalgukese kurja nõiana mõjuva agendi Marissa rollis. Hanna rollis üles astuv Saoirse Ronan on enne teinud kaasa mitmes Joe Wrighti filmis nagu Lepitus ja Minu armsad luud, ta on kena ja armas tüdruk, tema tegelaskuju Hanna halastamatu, külm ja isegi robotlik. Hannal on kohati isegi üleloomulikud võimed ja ta keha peaks omandama mõeldamatu elastsuse, sest kuidas muidu õnnestub tal näiteks kanalisatsioonikaevust haakida end täis kiirusel üle tormava auto alla. Selliseid lapsusi on film täis, ja seda ajal, mil digitaaltehnika võimaldab läbi lavastada ka kõige hullumeelsemaid ideid. Samas ei arendata ka võimalike üleloomulike võimete liini lõpuni - tegijad üritavad siiski püsida reaalsuse piirides, kuid ilmselt oleks X-menile laadsete superomaduste sissetoomine hanna tegelaskujusse filmile isegi kasuks tulnud – see oleks välja vabandanud ta suhtelise tooruse märulikangelannana ja oleks ka aidanud võimendada geenimuudatuste ning supersõdalase teemat. Mingis mõttes ongi Hanna jätk X-menile ja seda mõtet oleks tegijad juba stsenaariumi tasemel võinud vältida.
Joe Wright on seni olnud menukas romantiliste filmide tegijana- juba eelpoolmainitud Lepitus ehk Atonement võitis ka Ameerika Filmiakadeemia auhinna, seda küll heliriba eest, mille kirjutas Dario Marianelli. Hanna heliriba ehk siis Chemical Brothersi tümpsuv tekno ei haaku kuidagi filmi ja selle kangelase tagasihoidliku loomusega ning mõjub pigem võõrkehana. Tümpsu sissetoomine Hanna põgenemisstseenis luureagantuuri salavanglast kusagil Põhja-Aafrikas mõjub isegi ehmatavalt ja halvas mõttes kunstlikult. Hanna põgeneb salavanglast suurte õhutustunnelite rägastikus eksimatult orienteerudes. Taas liialt tuttav lahendus, mis on ehk praegu andeks antav vaid James Bondi filmidele. Ja Joe Wright Bondi filme teha ei oska.

Ehk siis, kui tahta head märulit, siis Hanna pole see valik. Kui tahta head draamat, siis Hanna pole ammugi see valik.

Thursday, June 9, 2011

Keelatud vihm (Iciar Bollain, 2010)



Iciar Bollaini Keelatud vihm on Ameerika põlisrahvaste viletsat elu ning filmitegemise moraalseid ja eetilisi külgi vaagiv linatöö filmist, mis ei valminud. Lugu järgmine: hispaania võttegrupp sõidab Boliiviasse, et teha seal ajaloosündmustel põhinev mängufilm Christopher Columbuse jõudmisest Ameerikasse, indiaanlaste tapmisest ja rõhumisest ning dominikaani mungast Bartolome' De las Casasest, kes asus rõhutavate poolele ja pühendas sellele oma elu. Filmitegemine ei suju aga nii lihtsalt nagu võib eeldada, sest linnas on hõõgumas konflikt indiaanlaste ja võimude vahel, põhjuseks veesüsteemi erastamine, mis jätaks vaesed indiaanlased nende maksejõuetuse tõttu veest ilma. Filmitegijate argumendiks, miks valiti Columbuse filmi võttepaigaks just Andide mäestik, mitte mererand, oli soov kokku hoida ja maksta kohalikele nii vähe kui võimalik - kohalikud statistid saavad võttepäeva eest kaks dollarit. Alamakstud ja üleekspluateeritud põlisrahvas, keda püüavad nülgida ka kohalikud kasuahned poliitikud. Ja ka need pole reeglina kohalike hõimlaste seast.
Seega, palju vastandusi, mis lubavad mitmetahulist dramaatilist arengut ja võimaldavad ka suuremaid üldistusi nagu elu versus kunst, ja raha versus inimlikkus.
Tõsi, "Keelatud vihm" on sisuliselt hästi töötav ja vormilt vaatemänguline draama, milles kõik vajalik levis ja festivalidel edukaks läbilöögiks – head näitlejad ja küllaltki selgepiirilised karakterid – Gael Garcia Bernal, Luis Tosar, Karra Elejalde; kaunid võttekohad; südamlik ja inimlik lugu.. küll aga jääb vajaka see miski, mis tõstaks "Keelatud vihma" kõrgemale pelgast moraalse sõnumiga vaatemängust. Filmi puhul teinekord sõnumist üksi ei piisa, kui vaataja saab selle kätte juba esimestel minutitel. Vaja oleks kedagi või midagi, mis seda kinnitaks. Bollaini filmis on see kinnitus jäetud aga suhteliselt lõdvaks - see, millele või kellele kinnituda, on justkui olemas - selleks võib olla näiteks mõni tugev karakter või süžeeliin, mida siin on kaks - filmitegemine ja indiaanlaste mäss kasuahnete poliitikute vastu. Fookus nihkub aga pidevalt ühelt teisele – filmitegemisele taustaks olevad rahutused tõusevad esiplaanile ja filmitegijatel tulebki teha valik kunsti või tõelise elu vahel. Peaosas pole õigupoolest keegi – ka seda punkti on lavastaja nihestanud mitme tegelaskuju vahel, vaatajale on probleem ammu selge, Columbuse filmi lavastaja, keda mängib Gael Garcia Bernal ja tema abiline, keda kehastab meeldejäävalt Luis Tosar, taipavad sama alles ekraaniloo lõpuminuteil. See taipamine ja sinna juurde käiv sauluste muutumine paulusteks ning vastupidi, on vastuolus karakterite senise näoga ning ka filmi üks nõrgemaid kohti. Ilmselt püüab lavastaja Iciar Bollain mitut lugu üheks lüües anda toimuvast võimalikult mitmekülgse pildi. Sealjuures ei jäta Bollain vaatajale eriti midagi ise mõelda, kõik mida peab mõtlema või tundma, on selgelt välja toodud ja rõhutatud näiteks kasvõi saatemuusikaga. Seetõttu ei paku film suurt pinget neile, kes lähevad kinno näiteks Werner Herzogi Ladina-ameerika filmidest üles köetud ootustega. Ehkki "Keelatud vihm" on saanud vaatajapreemia Berliinis ja valitud ka Hispaania ametlikuks esindajaks Ameerika Filmiakadeemia võõrkeelse filmi auhinnale, kustub ta mälust ilmselt sama kiiresti kui suvaline kassafilm. Samas jõuab just ehk sellise, põnevusele üles ehitatud draama läbi pealiskaudsemale vaatajale kohale sõnum inimväärikusest, mida muidu seiklusfilmides sellises kanguses ei kohta. Bollaini "Keelatud vihm" võiks linastuda edukalt ka mõnes suuremas kinoketis, sest pöördeline tegevustik meeldiks ka põnevike publikule, ehkki filmis puudub armastuslugu, teeb selle tasa õiglustundele rõhuv emotsionaalne laetus.
(eetris olnud Klassikaraadios Delta saates)