Noriko's Dinner table (Noriko No Shokutaku. Shion Sono, 2005)

Avangardpoeedi ja filmilooja Shion Sono “Noriko’s Dinner Table” (2005) on mõeldud teise osana ühiskonnakriitilisest triloogiast, mille esimene film oli “Suicide Club” (2001) ja kolmas osa pole veel valminud. Samas ei tuleks filmile läheneda mitte ainult kui seletavale järjele Sonole kuulsust toonud vägivaldsele Enesetapuklubile, Noriko lugu töötab väga hästi ka iseseisvalt ja seda mitte niivõrd sissejuhatusena Enesetapuklubile, vaid pigem teejuhina režissööri ning stsenaristi Sion Sono loomingu juurde. Eesti kinopublik tunneb Sonot seni vaid kahjuks ühe filmi kaudu - see oli mullu PÖFFil linastunud “Cold Fish” (2010), ilustamata lugu otsustamatusest ja alandlikkusest, mis viib üha grotesksemaid pöördeid võtvasse vägivallakeerisesse.
“Noriko’s Dinner Table” räägib ühest tavalisest jaapani perekonnast, kus on isa, ema ja kaks tütart. Isa on matnud end töösse, tehes nupukesi kohalikku ajalehte, näiteks sellest, kuidas loomad talumeeste saaki on hävitanud või uue haruraamatukogu avamisest; tütred on aga juba jõudmas teismeliseast välja, sooviga teha nüüd juba ise valikuid oma elu üle. Väikelinn näib end ammenduvat ja õdedest vanim – Noriko avastab uue sootsiumi internetifoorumis. Noriko põgeneb kodunt, läheb Tokyosse ja kohtub foorumi perenaise Kumikoga. Ja mäng algabki kahe ja poole tunnise filmi 60ndal minutil, mil Noriko liitub Kumiko ettevõtmisega, mis tegeleb perede rendiga, ehk siis tänapäevastele nõudmistele kohandatud geisha-teenustega. Siin kooruvadki lahti filmi põhiteemad, mis pole seotud mitte ainult jaapani ühiskonnas ja mentaliteedis oluliste arengutega – laste ja vanemate võõrandumine, mis on seotud vanemate (eelkõige isa) jäägitu pühendumisega mitte kodule vaid tööle (Jaapanis näeb seda ette seal juurdunud töökoodeks, mida oleks tervistav võrrelda meie kultuuriruumis tooniandva protestantliku tööeetikaga); omapäi üleskasvanud teismeliste isoleeritus, sellest tulenev kalkus; vägivald kui pääsetee ja enese väljaelamise võimalus; enesetapp kui oma süü lunastamine, läbikukkumise tunnistamine, enese lõplik nullimine. Riivamisi puudutab Shion Sono Noriko loo kaudu ka selliseid tänapäeva Jaapanis teravaid teemasid nagu teismeliste tüdrukute seksuaalne ärakasutamine ja aja muutustele jalgu jäänud koolisüsteem. Tüdrukute põgenemine kodust on otsene väljakutse isale – tegele meiega!; neidude kollektiivne enesetapp väljakutse ühiskonnale – tegelege meiega! Ehk siis nende probleemidega, mida selline tegu väljendab. Noriko lugu võib võtta kui omamoodi apokalüptilist hoiatusfantaasiat, teisalt kõnetab film vaatajat me intiimseimate vajaduste pinnalt, mis pole muud kui kindlustunne, mida vaid kodu suudab pakkuda.
Noriko lugu on huvitav vaadata ka ülesehituselt – küllaltki pikk film jaguneb nelja peatükki, mis osaliselt katavad ja seletavad eelnevat eri vaatepunktist. Erandiks on vaid viimane, filmi süžees otsustav peatükk, kus vaatepunkte ja sisemonolooge on mitu.
Filmi pikkus – 159 minutit häirivalt ei mõju, pinget hoiavad üleval nutikalt kokku pandud stsenaarium ja väga head näitlejatööd Tsugumilt Kumikona ja Ken Mitsuishilt tüdrukute isana.
(EE, Artis "Ainult friikidele")