ATTENBERG (Athina Rachel Tsangari, 2010)

Me kinodesse juhtub haruharva filme väljastpoolt angloameerika ja saksa-prantsuse kultuuriruumi, tõsi, mõnikord julgevad filmilevitajad osta sisse linatöid ka hispaania või portugali keelsest maailmast, sellise filmimaa nagu Kreeka filmid on aga kahjuks seni jäänud reeglina vaid filmifestivalide kavva. Kreeka autorikino üllatav esindaja - Athina Rachel Tsangari film Attenberg on siiras, julge, südamlik ja liigutav film murdepunktist ühe neiu elus – paarikümne-aastasel üpris eraklikul neiul tuleb toime tulla oma ainukese pereliikme - isa surmaga ja selgusele jõuda oma seksuaalsuses. Juba 19-aastaselt Kreekast lahkunud Tsangari sõnul väljendab filmi peategelase Marina suhe isasse tema enda suhet kodumaasse. See on täis vastuokslikke tundeid - vihkamist ja armastust, kusjuures see, mis ees ootab – iseseisev elu, äratab võõristust ja süvendab trotsi, kuid on oma tundmatuses ligitõmbav. Filmi pealkiri Attenberg viitab briti loodusfilmide tegijale Sir David Attenborough’le, kelle nime Marina sõbranna Bella kas siis tahtlikult või tahtmata valesti hääldab. Attenborough loodusfilmid on Marina ja ta isa elus võtmelise tähtsusega – ka neid endid ühendab teatud intuitiivne, keeletagune, ürglooduslik side, mis väljendub loomade, lindude jäljendamises ja Marina puhul ka inimeste maailma reeglite küsimuse alla seadmises. Marinale on kõige suurem küsimus seksuaalsusega seotu, sest Attenborough loomafilmides pole neid tabusid, millega täiskasvanud inimeste maailmas tuleb arvestada. Kõigis filmi tegelastes on teatud kohmakust, mitte-siit-maailmast olemist, pidetust ja ebamugavust, mis suubub grotesksetesse olukordadesse. Marinale on oluline loomulikkus ja looduslikkus, aga maailm on täis suuri küsimusi, millele ta pole veel selgeid vastuseid saanud. Loodusele omane ilustamata loomulikkus paistab välja ka kaamera- ja kunstnikutöös – näitlejad on meigita ja loomulikke värve ning valgust on eelistanud ka kaamera. Vormilt on Attenberg julge – jooksva ja sujuva filminarratiivi asemel näeme fragmente, osiseid Marina üleelamistest; liikuva, tegelasi saatva kaamera asemel eelistab lavastaja seisvaid kaadreid, mis mõjuvad mälupiltidena või pilkudena peategelase elust. Nii lavastus, kui ka kaameratöö kannab sedasama intuitiivsuse pitserit, mis seob Marinat oma isa ja ainukese sõbrannaga ja oma esimese meessõbraga. Ka vaatamine kujuneb omamoodi intuitiivseks kaasaminekuks režissööri ideedega, muidugi võib siit leida näiteks Aki kaurismäki, Catherine Breillat’ või Francois Ozoni filmide mõjusid, kuid Tsangari film on siiski kvaliteet omaette. Marina lugu on liigutav ja ilus, oma väljapeetuses isegi kammerlik. Marinat mänginud Ariane Labed pärjati Veneetsia filmifestivalil ka parima naisnäitleja auhinnaga, ta on seda väärt seda enam, et Attenberg on neiule esimene filmiroll.